Monday, August 26, 2013

Tuleviku väetis

Paar aastat tagasi poleks mitte mingil juhul uskunud, et toimetamised ja kohustused, mis järjest ette võtsin, end nii hästi hiljem ära tasuvad. Viimasel ajal olen jälle hankinud hulgaliselt väärtuslikke teadmisi ja kogemusi. On lisaks kõigele muile käima lükatud paar suurt asja ning hea õnnestumise korral võib kunagi leida end meeldiva edu keskelt. Isegi, kui kõik ei lähe nii nagu märgid näitavad, siis kaotada pole midagi ja tuleb lihtsalt edasi pingutada. Veel enam teeb heameelt, kui kõikjal on järjest rohkem näha teotahtelisi noori. 

Olen ka viimasel ajal palju tegelenud veel Bulgaariaga seonduvate asjadega, sest jäänud on veel loetud nädalad ning tuleb kõik selgeks saada. Isegi kui mul on teadmine, et pean hiljem sisuliselt kõik ained järgi tegema, suudan ikkagi leida olukorras enamasti positiivseid noote. Mingil hetkel tekib küll tahtmine, et ei jaksa enam tegeleda sellega ja ei taha omi mõtteid häirida, aga lõpuks saavad kõik asjad siiski joonde. Siiani pole väga kohale jõudnud see minek, aga noh, eks aega ole ka veel natukene. Stipendium käes ja tagasiteed enam nagunii pole.

Järjest rohkem olen aru saanud, et tuleb teha asju hingega ja siis on kõik võimalik. Lihtsalt uskumatu, kuidas tänu ajapikku kogutud tutvustele ja kogemustele on võimalik pürgida järk-järgult järjest kõrgemate astmeteni. Kuigi meie riigis levib paljude noorte seas ülim ahnus ning tahetakse kohe tööpõllule minnes äärmiselt ulmelisi summasid teenima hakata, siis tegelikult peab ise ka natuke ikka vaeva nägema, et elus midagi saavutada. Mitte miski ei tule kergelt kätte ja iga asi on väärt pingutamist. Tuleb pürgida oma unistuste poole ja isegi, kui olukord näib äärmiselt raske ja rusuv, siis peab alati leidma mingisuguse väljapääsu. Auahnus pole see, mis edasi viib, vaid hoopis sihikindlus.

Ülim nauding on omada enda kõrval häid inimesi, kes samade eesmärkide nimel elavad. Näiteks noorte uudisteportaal areneb nii ulmelise kiirusega ja peatselt on sellest saamas midagi suurt. Meil juba olemas isegi väga ägedad uued toimetajad ja endiselt palju ruumi ka uute huviliste jaoks. Kui sa arvad, et sooviksid olla üks mutrike edukalt toimivast masinavärgist, siis võta minuga ühendust ja räägib edasi. Nagu ma ütlesin, kõik on võimalik, kui vaid tahta. Näeme eesotsas meie peatoimetaja Ailariga nii palju vaeva, et see kõik õnnestub ja hea oleks omada meeskonnas teotahtelisi ja särasilmseid noori. Ära karda riskida, sest mitte ükski kogemus ei jookse mööda külge alla.




Friday, August 16, 2013

Elan ainult korra

Viimased nädalad on olnud tihedad ja kogu teksti ma kirja panema ei hakka. Meeldejäävamate ettevõtmiste sekka mahuvad näiteks EÜL-i suvekool ja Tallinnas veedetud aeg. EÜL-i suvekool oli üks äärmiselt kentsakas, aga samas ka hea üritus. Kogu see rahvas seal moodustas ühe suure eriliste inimeste massi, mida oli väga raske kontrolli all hoida. Need pöörased ja seiklushimulised tudengid genereerivad väga häid ideid ja suudavad olla produktiivsed ka paraja õllevine all. Hea seltskond, kellega midagi korda saata ja ma arvan, et igav ei hakkaks sellistega vist kunagi. Kuigi olen osalenud väga paljudel suveüritustel, siis üliõpilaste suvekooli pistsin oma nina esimest korda. Üldmulje on  keskmine ja võib käiguga rahule jääda. Mõistagi andis olekule head tõuget juurde ka õdus asukoht.

Pärast seda väsitavat nädalvahetust reisisin kohe mitmeks päevaks Tallinnasse ja panin samas tempos edasi. Esimesel päeval sai linnas sõprade seltsis sünnipäeva tähistatud. Kuigi mingit pidu planeeritud polnud, sai päeva jooksul paljude inimestega kokku saadud ning õhtul toimus ka "väikene" istumine. Hea tõdeda, et on olemas inimesi, kes oskavad oleku ja tuju äärmiselt meeldivaks teha ja kes ei pea paljuks end ühel rõvedal suveõhtul kodunt välja ajada. Peale selle õnnesoovimiste ja meeldetuletuste väga muidu see päev teistest ei erinenud ja see sünnipäeva olemus kaotab ka iga aastaga järjest rohkem tähtsust.

Järgmisel päeval sai Tallinna Ülikoolis Erasmuse infotunnis käidud. Leping ja üldised paberid on nüüd lõplikult aetud ja teada on ka lahkumise aeg. Eestimaa tolmu pühin mõneks ajaks jalgelt 19. septembril. Nagu varem planeeritud, sõidan sinna kaugele autoga. Hea, et mu pere nii hakkaja on, et selliseid reise keset kooli- ja tööaega ette viitsivad võtta. Proovin nüüd vaikselt veel mõned toimetamised seoses minekuga ära teha ja siis jääb ainult järgi veel seda aega oodata. Kuu aega läheb ruttu ja ma nüüd ei teagi, kuidas sellele reisile eelnev aeg sisustada.

Lisaks muudele toimetustele olen selle lühikese aja jooksul kaks korda ka rahvusvahelistel jalgpallikohtumistel personalina tööl käinud. 30. juuli olin Nõmme Kalju euromängul toimetamas ja nüüd mõned päevad tagasi Eesti-Läti suurel sõpruskohtumisel. Väga hea kogemus jällegi ning saab järk-järgult seda jalgpalliga seonduvat ametit rohkem oma ellu sisse harjutada. Kõige parem tunne on see, kui tööga jäädakse rahule ja antakse head tagasisidet. Pärast Nõmme Kalju mängul pressiesindaja abikäena töötamist sain palju head tagasisidet ja natukene ka Eesti koondise mängust. Kindlasti on see ala, mida tahan kunagi veel rohkem oma elus rakendada ja miks mitte sellega ka Bulgaarias jätkata.

Järgmised nädal aega on ka tavapäraselt sisustatud ning ruumi puhkamiseks on jäetud minimaalselt. Samas olen endiselt seda meelt, et kes teeb, see jõuab. Pole mõtet passida ja vaadata, kuidas elu vuhinal mööda jookseb. Tuleb lükata ise asjad liikuma ning aeg-ajalt hoogu juurde lükata. Tuleb leida alati mingisugune motivatsioon, mille nimel pingutada ja isegi kui katsumused tunduvad ületamatud, tuleb hambad ristis ja selg sirgu eesmärgi nimel edasi liikuda.