Thursday, March 24, 2016

Mis maa see on?

Hetkel kogu maailmas toimuv ajendab mind jälle üle pika aja siia miskit kirjutama. Päris jõhkraid ja groteskseid asju juhutb viimasel ajal. Maailm oleks nagu ära keeranud. Kõikjal süveneb viha, väheneb armastus ja hoolivus oma ligimeste suhtes. Hävitatakse üksteist, hoomamata, et me oleme kõik üks ja see sama liik, kes siin maakeral elab, lihtsalt oma olemuselt natukene erinevad. Ei möödu päevagi, kus ei peaks nägema, et kuskil jälle midagi jubedat toime pandi. Aga kas see tõesti peaks nii olema?

Ma saan aru, maailma paremaks muuta on üks võimatu ülesanne ja sellega ei tohiks üldse oma pead vaevata. Küll aga, tahaks tagasi seda muretud elu, mis vaevas mind väikese poisina, kui ainus mure oli mul see, et ema ruttu töölt koju tuleks ja mulle midagi maitsvat süüa teeks. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ümbritsevad mind igasugused mured ja probleemid. Ronid ühest august välja, aga kukud koheselt veel sügavmasse auku. Kümnele tormisele päevale järgneb üks päikseline päev. Aga kas ka see peab nii olema?

Ma arvan tegelikult, et nii palju on inimeste mõtlemises kinni. Liiga palju üritatakse end siduda kõiksugu võõraste probleemide ja muredega. Ja mis kõige rohkem mind hämmastab, tihti minnakse igasuguse jamaga üle piiri ning tehakse isegi oma lähedaste elu selle võrra raskemaks. Toon ühe väga aktuaalse näite. On paratamatu, et praeguses Euroopas, kuhu rändab sisse inimesi, kes meie mandrile ei kuulu, tekivad pinged, mis inimesi omavahel tülli ajavad. Küll aga on vastik lugeda, kuulata ja näha, kuidas kiputakse sellepärast tülli minema inimestega, kes ei ole mitte karvavõrdki seotud selle sõjapõgenike sisserändamsiega. Kui inimene üritab natukenegi olla kaine mõisutsega, mitte uskuda iga pisematki rämpsu, mida klikihimuline meedia toodab, rahustades oma kaasinimesi, saadetakse ta tuimalt musta kohta ning ähvardatakse kõiksuguste kurjade sõnadega. Jah, meie oleme süüdi, et praeguses maailmas, kus uuesti on päevakorda tekkinud sõda, ja kus süütute inimeste kodusid hävitatakse, tekib selliseid olukordi? Vastik lausa, kuidas unustatakse ära, kes on su sõbrad, lähedased ja sugulased, ning usutakse igasugu pläusti.

Ma ei leian, et see viha, mida paljud inimesed endasse süstivad, võiks olla olematu. Sa ei saa midagi teha nende sõimust nõretavate postitustega. Ma olen väsinud lugemast seda rämpsu, kuidas kõigis virisejate maailmahädades on süüdi meie riigijuhid. Jah, meie peaminister või president on süüdi selles, kui sina jätad kingapaelad sidumata ja komistad enda irivtava molu vastu kivi lõhki. See ei ole nii, kallid inimesed. Mind teeb ka kurvaks see, mis viimasel ajal maailmas toimub. Küll aga ei ole sellest mitte mingit tolku, kui hakatakse sellepärast ka oma kaaskodanike jalgealust rüvetama. See, et sul on kõht lahti, ei tähenda, et sa pead teistele purgeeni sisse söötma. Kõige vähem kasu on sellest vingumisest ja sapipritsimisest, eriti kui olukord on niigi tundlik. Kui sul läheb midagi põlema, siis sa ei sööda seda leeki ju tulematerjaliga, et see veel hullemaks läheb? Sama lugu on ka nende tõsiste probleemidega, mis hetkel aset leiavad. Miks tembeldatakse süüdi inimesed, kes ei saa mitte midagi parata nendesse olukordadesse?

Eriti hämmastav on see, kuidas kõik vähese intelligentsiga inimesed üritavad olla kõvad juhid ja loopida puid alla teistele ja isegi ähvardada inimesi, kes vähemalt üritavad olukorraga midagi ette võtta. Piisab sellest, kui lähed näiteks meie noore ja andeka peaministri Taavi Rõivasega seotud uudiste all olevasse kommentaariumisse. Kui loomulikul teed ajuvähki ei saa, siis sealt saab selle kohe kindlasti. Ja siis veel see mõnitamine ja irvitamine nende üle, kes suudavad objektiivselt mõelda ja jäävad teatud olukordades rahulikuks...Anomaalia. Tõsiselt kummaline, kuidas vabal ajal siunatakse Eestit ikka nii, et vähe pole, aga kui Eesti jälle midagi head korda saadab või on riigi jaoks oluline sündmus, siis viskavad kõik oma relvad maha ning hakkavad järsku jubedateks patriootideks. Oi, kui halb ikka see Eesti riik on, kohutav lausa... Eesti riik on oma 24 aasta jooksul suutnud saavutada tohutult palju. Kahju, et paljud seda ei väärtusta. Ma ei usu, et ükski eestlane seisis sellepärast Balti ketis, et veerandsaja aasta pärast saaks mingid tühikargajad riiki ja selle edulugu maha teha.

Jah, las koerad auguvad, karavan läheb ikka edasi. Lihtsalt ääretult kurb on olla, kui tead, et meie ümber on tohutult suur viha. Miks ei keskenduta sellele, et ise oma elus midagi korda saata. Saan aru, et vinguda on igati äge ja saab massiga sulanduda, aga andke andeks, pigem olen hunt, kes käib omapäi, kui see, kes sulandub säärase halli ja haleda massiga. Elu tuleb elada enda jaoks positiivseks. Tuleb seada endale sihid, mille nimel elada. Vaevalt, et kellegi unistused piirduvad sellega, et terve elu vinguda ja mitte midagi head korda saata. Ole tugev, rebi ennast sellest vihast lahti, leia endale mingi motivatsioon ja ela selle nimel. Viha sünnitab viha, aga palju kergem on elada, kui tegeleda oma asjadega, nendest rõõmu tunda ja vaatamata rasketele aegadele siiski edasi minna. Elu pole tegelikult nii jube midagi. Jah, ilmselt on nüüd neid, kes elavad oma viha minu peal välja, aga see tähendabki seda, et mu jutt jõudis kohale neile, kes seda kõige enam vajasid. Peace.


Tuesday, December 22, 2015

Minu elu suurim motivatsioon

Mõtlesin, et võtan natukene aega ja kirjutan siia minu jaoks suurimast motivatsioonist ning sellega kaasnevast. Viimased poolteist aastat on olnud minu jaoks nagu üks lõputu Kolgata tee. Ma olen sisuliselt kogu oma vaba aja, kui seda saab nii nimetada, investeerinud selleks, et vedada ühte spordiklubi. On olnud väga palju raskeid hetki, mil ma olen mõelnud, et kas ma üldse teen õiget asja, kas see kõik on seda väärt, aga ma olen võtnud kokku oma viimased jõuvarud ja üritanud läbi raskuste siiski oma eesmärkide suunas liikuda. Ma olen enam-vähem oma jõududega hakkama saanud ning isegi kõige raskematel hetkedel jäänud positiivseks.

Kui ma selle klubi lõin, käis mu iga sammuga kaasas kaaskodanike lõputu pessimism, mahategemine, mõnitamine, ilkumine. Öeldi, et ma üritan teha midagi, mis nagunii ei tasu end ära. Ma kuulsin seda kõike nii palju, et iga õhtu magama minnes need sõnad kummitasid mind veel mitu tundi. Mõtlesin enda jaoks läbi erinevaid käike, stsenaariume, üritasin otsida võimalusi, kuidas kogu seda protsessi osa teha lõputa õuduse asemel meeldivaks südameasjaks... Ja mul õnnestus see. Igapäevaga tundsin ma vaatamata ohtratele kaigastele kodarates üha enam, kuidas see teeb mind õnnelikuks ning annab juurde suurel hulgal motivatsiooni.

Nüüd poolteist aastat pärast FC Jõgeva Wolvesi loomist saan ma suht kindlalt väita, et ma ajan õiget asja. Jah, esimene aasta Eesti Meistrivõistlustel ei läinud meil tulemuste poolest hästi, mis on noore klubi kohta ka mõistetav, aga mina ja mu klubikaaslased ei lasnud ennast sellest väga morjendada ning töötame veel suurema tempoga edasi kui varem. See olekski ebaloogiline loota lapsekingades klubilt kohe mingeid ulmetulemusi, õnneks enamus inimesi seda ka tajuvad. Toon ka ühe paralleeli- keegi ei eelda, et vastsündinu hakkab koheselt kõndima. Keegi ei eelda, et vastselt kõndima õppinud inimene hakkab kohe jooksma. Keegi ei eelda, et jooksma õppinud inimene hakkab kohe maratoonariks. Keegi ei eelda, et maratoonariks hakanud inimene saab kohe maailmameistriks... Tuleb anda aega, keskenduda protsessile ning kõik hakkab juba iseenesest paika loksuma.

Mulle tegelikult meeldib väga seda asja ajada. Kui algul isegi meeskonnakaasalsed irvitasid iga mu ambitsioonika idee peale, olid arvamusel, et ma ei suuda nagunii midagi suurt ära teha, siis tänaseks olen ma saavutanud nende usalduse ja heakskiidu. Lugematul hulgal meeleolukaid üritusi, klubi väljasõidud, koosviibimised, võistlused- kõiki neid edukaid projekte ja ettevõtmisi on lihtsalt kogunenud niivõrd palju, et mul lausa lust vaadata seda, milline see areng on olnud. Wolves on väikese linna klubi, aga seoses oma aktiivsuse ning ettevõttlikkusega on paistnud silma isegi väljaspool Eestit. Ja just see, et me oleme väikelinna klubi, annab tegelikult tohutult palju juurde. Kuigi meil pole eeskujulike tingimusi võistlushooajaks valmistuda ja meie jaoks on keerukas võistelda suurte klubidega palliplatsidel, siis meie klubi taha on tekkinud suhteliselt suur kogukond, kes meid iga ettevõtmise juures toetab. Ma leian, et see on väga suureks motivaatoriks nii mulle kui klubiomanikule kui ka kõigile mängijatele.

Paljud on küsinud, et mis ajendas mind seda klubi looma. Tegelikult ma oskan sellele väga kergelt vastata. Nimelt, Jõgeval on palju noori inimesi, keda huvitab jalgpall, aga neil polnud varem kohta, kus seda igapäevaselt harrastada. Ma olen siiani võtnud klubi tegemistesse vasta igal tasemel poisse, et nad saaks treenida ja jalgpallist mõnu tunda. Me ei ole Real Madrid, et peaksime kätt ette panema huvilistele, kes on palliga vähem osavamad kui tema grupikaaslased. Eesmärk on anda noortele jalgpallihuvilistele võimalus saada osa meeskonna trennidest, tegemistest ja mängudest. Kohtusin laupäeval klubiga Tallinnas väljasõidul olles ühe võõra inimesega, kes mind kõnetas ning jäi muljeid vahetama. Ta ütles, et ta on jälginud meie tegemisi ning peab tunnistama, et see töö, mis  oleme klubiga ära teinud, see on massiivne. See mees rääkis veel, et on väga tänuväärt töö pakkuda väikelinnas ligikaudu poolesajale jalgpallihuvilisele võimalust regulaarselt treenida ja mängida. "Vähemalt ei joo poisid niisama oma raha maha vaid teevad kõrvale ka sporti," naljatles mu vestluspartner.

Lõpetuseks pean tõdema, et FC Jõgeva Wolves on üks mu elu suurimaid saavutusi. Olen selle klubiga seotud ei rohkem ega vähem kui 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Need lõputud emotsioonid, õnnestumised ja üha enam sagenevad kiidusõnad ning tunnsutused kaaskodanike poolt, teevad tuju ikka vägagi heaks ning annavad motivatsiooni veelgi suuremalt sinilinnu suunas pürgida. Mulle meeldib see, mida ma teen ja teen seda kogu oma hinge ning südamega. Aitäh kõigile toetajatele, fännidele, meeskonnakaaslastele ning eriti mu perele ja lähedastele, kes on mind sellel teel väga palju toetanud ja aidanud!

Panen siia ka kaks videot laupäevasest üritusest. Sellised hetked nagu on esimese video 2:12 on minu jaoks väga ülevad ning kutsuvad esile korralikud külmavärinalained. Samuti teine video tekitab minus sarnaseid emotsioone. Meie etteaste alates 0:55.

1. VIDEO SIIN
2. VIDEO SIIN


Kes veel meie Facebooki lehte pole näinud ja laikinud, siis võite ka seda teha SIIN .


Lõpuks ka mõned pildid laupäevasest üritusest.








Tuesday, August 25, 2015

Kõik on mõtlemises kinni

Ma olin täiesti unustanud, et olen blogiomanik. Viimati sai siia üle poole aasta tagasi kirjutatud ja kuigi vahepeal on toimunud hulganisti sündmusi ja elus nii mõnigi peatükk lõpule saanud ja uus alanud, siis pole olnud aega ega ka ausalt öeldes viitsimist siia miskit kirjutada. Kuna aga ma pean tõdema, et siiski on päris hea meel omada sellist kohta, kus inimesed saavad aeg-ajalt mu mõtteid lugeda, siis otsustasin üle pika aja ühe sissekande teha. 

Tegelikult mind ajendas kirjutama üks üpriski tihti täheldatav nähe. Nimelt ma olen märganud ja märkan lausa igapäevaselt, kuidas inimesed, eriti paljud noored, ei ela enda jaoks. Elatakse selle nimel, et teistele meeldida, või siis vastupidi selle nimel, et teiste elu maapealseks põrguks genereerida. Ma ei tea, miks on nii paljude noorte seas levinud käitumislaad, kus peamiseks lõbuallikaks on oma ligimese alandamine, mõnitamine või täiesti avalikult kogu tutvusringkonna ees materdamine. Mis on see kummaline rahuldus, mida saadakse kellegi teise privaatruumi tungimise eest...?

Sa ei pea olema tuumafüüsik, et viia kokku erinevaid seoseid selle vahel, kuidas mõeldakse välja erinevaid nii-öelda salaplaane selleks, et oma "tuttavaid" piinata ja neile ära panna. Jube lahe tunne võib olla küll olla inimese juures maailma parim sõber ja seljataga jällegi veriselt rõve rappija, kes igal liigutusel tuimalt sirge käega noa selga lööb. Lausa valus on vaadata sellist käitumist, samas sekkuda pole ka võimalik, sest võimatu on iga inimese hingehaavu ja probleeme ravida, maailmaparandaja töö on tänamatu töö.

Lihtsalt ma loodan, et minu tuttavate ja ka teiste mu blogi jälgijate seas on neid, keda see teema  vähemal või suuremal määral kõnetab. Päris hirmutav tegelt, et näiteks enamus nädalavahetused mööduvad suurel osal noortel kuskil lambisel pinnapeol, mille eesmärk ongi oma nina nii viltu pähe tõmmata kui vähegi saab, hoomamata tegelikult, et sellel pole isegi mittemingisugustki otstarvet. See pidavat juttude järgi olema nooruse nautimine. Pardon me, aga kas tõesti ei saa noorust nautida muud moodi kui hommikuti mälupildi kokkupanemise ja jubedalt rõveda terviserikkumisega? Ma tahaks näha reaalselt ühte inimest, kes suudab ära põhjendada selle lõputu joomarluse ning ringihooramise. Minupoolne austus ja heakskiit, kui keegi suudab sellise vettpidava põhjendusega lagedale tulla, mis pole naeruväärne.

Jah, ma võin kõlada nagu mingi vanur, kes üritab noortele mõistust pähe panna, aga uskuge mind- on lademetes noori inimesi, kes suudavad elada ka muud moodi, kui oma raha musta auku loopimise ja terviserikkumisega tegeledes. Kõik on suhtumise taga kinni. Kui su elu eesmärk ongi olla sihitu ja eesmärkideta noor kodanik, kes elab selle nimel, et saaks taas reede õhtul minna peole oma vanemate raha raiskama ja teisi taga rääkima või tüli norima, siis võta teadmiseks, et kunagi pead sa oma elu peale asuma ja siis on juba hilja seda kommet muutma hakata.

Kindlasti ei puuduta see tekst kõiki. Kõigile meist meeldib pidutseda ja pidutsemises polegi midagi halba, aga kui ikka elada sellise rõveda elupõletamise nimel, siis on kahju lausa, et jälle üks potentsiaalne noor ühiskonnas kaotsi läheb. Puhtalt kogemuse pealt võin öelda, et veel kummalisem on see, et tegelikult paljud inimesed ei mõista seda, kui keegi on sisuliselt pahetu ega viitsi juua ja laaberdada ning üritab seltskonda ka ilma segimölluta nautida. Inimesi, kes on korralikud tihtilugu alandatakse ja neid tõrjutakse, sest nad ei ole "sama lahedad" kui need, kes piiri pidada ei oska.

Selles suhtes on seos ka selle sama teiste inimeste elu põrguks tegemise ja totaalse elupõletamise vahel. Olles aktiivne ka paljudes sotsiaalmeedia võrgustikes, olen täheldanud seda, kuidas käiakse pidudel, juuakse end täis ja hakatakse oma "sõpru" räigelt mõnitama ja tagakiusama. Järgmisel päeval süvendatakse seda veel internetis chatis ja siis ollakse nii kuradima õnnelikud oma "kangelasteo" üle. Ma tunnen inimest, kes on sellise käitumise pärast istunud psühhiaatrahaiglas, kes on tahtnud võtta endalt elu puhtalt seetõttu, et tema head "sõbrad" hakkasid teda lihtsalt omast arust naljaga mõnitama. See viis selleni, et levis lõputu tema üle naermine ja alandamine. Kurat, kas tõesti on raske mõista seda, et mitte ükski nali pole naljakas, kui see on suudatud kellegi vastu? Kas on raske enda väikeses peas ära installeerida mõte, et teiste elu elamine ei vii kuhugi ja sellel võivad olla väga tõsised tagajärjed?

Noorsootöötajana on mul ääretult kurb, et taolist tegumoodi nii paljud noored harrastavad. See on olukord, kus tahaks kõik lihtsalt ise ära klaarida, aga paraku pole võimalik kõike ka ise ära teha. Seega ma loodan, et inimesed hakkavad mõtlema enne, kui nad käituvad. Elada tuleb unistuste nimel ja püüelda nende poole. Vaevalt, et teiste tagakiusamine ja klatšimine ning isegi lõputud joomisorgiad kellegi unistuseks on.

Lõpetuseks ka üks väike motivatsioonisüst. Käisin eelmine nädal 3 tuttavaga roadtripil Bulgaarias. Kui aus olla, siis mitte keegi meie tuttavatest ei pidanud seda heaks ideeks, kõik kirusid ja vingusid. Arvati, et see on loll idee ja nagunii juhtub midagi. Lõppkokkuvõttes aga kõik õnnestus ja kogu reis oli väga elamusterohke ning ääretult meeldiv. See näitab seda, et ärge laske end teistest mõjutada, kui te midagi väga tahate. Lõpetuseks mõned pildid roadtripist.




Thursday, February 5, 2015

Sõbrad, me vajame abi.

Kui sa oled inimene, kellel on süda õiges kohas, siis järgnevad read on mõeldud sulle. Kui ei, siis võid julgelt ära minna ja palun mitte labast ja pilkavat huumorit rakendada, ei näitaks sind just väga heast valgusest.

Nimelt, olen ligikaudu pool aastat tegelenud ühe projektiga, mis on selle ajaga kasvanud osaks minust. Ma panen selle toimimise alla korralikult oma vaba aega, mida mul seoses täiskohaga üliõpilaseks olemise, kahe MTÜ juhatuseliikme rolli ja kahel töökohal rügamise tõttu nagunii just väga ei leidu. Ma olen jõudnud sinna punkti, kus see projekt on astumas välja piltlikult öeldes imiku staatusest ning teeb esimesi edukaid samme täisväärtusliku elu suunas. Hetk, kus sa tajud, et kogu see suur töö ja vaev hakkab lõpuks end ära tasuma. Küll aga seisab teel ainult üks takistus, millest paraku mu jõud enam nii kergelt üle ei käi.

See kõnealune projekt on nimelt FC Jõgeva Wolves jalgpallimeeskond. Me oleme meeskond, kus on koos üle 30 motiveeritud ning hingestatud jalgpallihuvilist, kelle eesmärgiks on nautida seda imelist spordiala ja selle võlusid. Poole aasta jooksul oleme jõudnud korraldada mitu äärmiselt edukat üritust, pidanud tuliseid kohtumisi, kogunud kohalike elanike suure poolehoiu ja mis kõige tähtsam, arenenud meeskonnana väga jõudsalt. Hiljuti astusime suure sammu edasi ja registreerisime end Eesti meistrivõistluste neljandasse liigasse, kus hakkame aprillist alates madistama lõunatsoonis. Enamus tööd on justkui ära tehtud, aga üks oluline lihv on veel andmata.

Liigas osalemiseks on meil vaja märtsilõpuks kokku saada 960€ suurune summa, mis on siis nii-öelda osalustasu. Jah, võib küll mõelda, et mis seal ikka, iga kutt paneb 30 euri hakkama ja ongi olemas, aga tegelikult ei käi asjad nii kergesti. Lisaks liigatasule on ju vaja maksta ka trennimakse, staadionitasu, osta varustust, mängijalitsentside eest tasuda, väljasõitude eest maksa ja veel igasugu jooksvaid kulutusi. Noortel mängijate kohta, kellest enamus on õpilased ja tudengid, on see kõik natukene liiga palju. Kuna suur töö on ära tehtud ja kõik ainult raha taga, siis väga alla anda ka ei ole mõtet. See oleks nagu vaadata oma last tegemas esimesi samme, kuniks ta järsku õnnetuse tagajärjel oma kõndimisvõime kaotab. 

Oleme pikemat aega suhelnud erinevate ettevõtete, kohaliku omavalitsuse ja pöördunud ka kaaskodanike poole, et aidataks meil antud summat kokku saada. Mingil segasel ja kummalisel põhjusel pole me leidnud veel ühtegi ettevõtet, kes oleks nõus meile selle probleemiga seoses rahaliselt õlga alla panema, isegi siis, kui oleme välja toonud klausli, et saame teha neile head reklaami ja ka mänguvormidele logod trükkida. Lisaks ütles meile hiljuti ära ka Jõgeva linn, sest üks jalgpalliklubi juba saab toetust ja teisele seda paraku nende sõnul ei jätku... Nukker olukord, kas pole? Noortest meestest koosnev klubi, kes on lühikese ajaga oma aktiivsuega linnarahva juttudest kihevile ajanud, tekitades huvi ka spordikaugetes inimestes, lühikese ajaga mitu korda meedias olnud, mängudeks spordisaali paksult rahva täis ajanud, aga ometigi pole see piisav, et leida vahendeid ja tunnustada nende noorte meeste pingutusi.

Mõned üksikud ettevõtted on küll ooterežiimil ja ilmselt midagi natukene võib tulla, aga kahjuks selle peale kindlameelselt loota ei saa ja seega on tõsine häirekell lööma hakanud. Miks ma seda teksti kirjutan on see, et ma loodan, et ehk on veel olemas häid inimesi, kellele läheb korda selline olukord. Ehk teab teist keegi mõnda ettevõtet või inimest, kes oleks nõus olema selle projekti vundamendi rajamise oluliseks lüliks. Mitte ükski jalgpalliklubi või siis laiemalt võttes spordiklubi ei saa hakkama ilma toetajateta ja erandid pole ka meie. Paraku paneb raha rattad käima ja paratamatus on see, et kui vahendeid ei leia läheb minu enda kui ka kuttide suur töö ja vaev vett vedama.

Ma lisan siia meie MTÜ kontonumbri, et juhul kui on inimesi, kes tahavad anda oma panuse, saaksid seda teha. Iga toetaja saab kindlasti ka avalikult tänatud ning mis kõige parem, ta saab õhtuti kergemalt magama minna, teades, et sai noorte inimeste silmad oma žestiga särama panna.

MTÜ FC JÕGEVA WOLVES

EE912200221061199302 (selgitusse oma nimi ja "toetus")


Palun mõistvat suhtumist ning nagu öeldud, oma labased ja etteheitvad kommentaarid pole kindlasti antud teema puhul asjakohased.

Jagamine oleks ka juba äärmiselt hea alustuseks.


Kervin Kull

MTÜ FC Jõgeva Wolves juhatuse esimees






Wednesday, January 21, 2015

Sümbioos

Ma ei ole kindel, mis on see vääramatu jõud, mis sunnib meid kõiki, ka mind, igal hommikul voodist üles tõusma. Mis on see, mis äratab su hommikul üles teadmisega, et täna tuleb parem päev kui oli eile? Elu on täis randoomsust, ootamatust, emotsioonide seinast seina vaheldumist ja kõike muud, mida sa hommikul ärgates ei pruugi ette tajuda. Iga päev on nagu uue stsenaariumi järgi kirjutatud. Justkui nagu oleks tegevused samad, aga ikkagi teed midagi enesele märkamatult teisiti. Ootamatus ongi tegelikult see, mis võib ära otsustada kogu päeva, aasta või koguni elu saatuse.

Just üllatustest ja ootamatute sündmuste kütkes ongi kulgenud minu lähiminevik. Alles kaks nädalat tagasi sain pakkumise asuda tööle ühe noore, aga ambitsioonika ettevõtte äärmiselt meeldivasse kollektiivi. Kuigi mul on juba olemas töö ja sellele lisaks lademetes muid kohustusi ja hobisid, siis ma otsustasin selle vastu võtta puhtalt juba seetõttu, et ma näen, et selles on perspektiivi. Ma saan teha tööd keskkonnas, mis on meeletut sulnis, rääkimata sellest, et mu ülemused, kellega kontoris koos ninapidi aega pean veetma, on väga suhtlemisaltid ja meeldivad. Lisaks tasub ära mainida ka muidugi selle töö enda. Töö on mingi segment kõigest, mida ma varem oma elus teinud olen. Ühesõnaga pean ma kasutama kõiki oma häid külgi koos ühes ettevõtmises.

Veel randoomsem on see kui ühel päeval lihtsalt kogu su elu muutub. Mingist momendist käis lihtsalt plõks ära ja ma taipasin, et proovin panustada kogu oma vabaaja neile, kes seda kõige enam väärivad. Ma võisin ennast ohverdavalt võtta alamaganuna ja ülikehvade ilmastikutingimustega ette jalutuskäigu mõne kilomeetri kaugusel asuva inimese juurde, lihtsalt sellepärast, et aega kõige produktiivsemalt ära kasutada. Olgugi, et tihti käivad mul ettevõtmised tugevasti une ja tervise arvelt, siis see joovastav õnnetunne kaalub tegelikult kõik korralikult üles. Taolistel hetkedel tajun, kuidas ma olen oma elu liiga lihtsalt elanud ega pole taibanud, mis on see, mis teeb tõeliselt õnnelikuks. Ainuüksi see tunne, kui saad motivatsiooni ja energiat kellegi hea inimese nägemisest, on seda vaeva väärt.

Estonia kontserdisaali fuajee peeglitel on kirjas "Kultuur kõnetab neid, kes kuulavad."Minu jaoks on kultuurisündmused ja nendest osavõtt loomulik elu osa. Mulle meeldib käia suurtel muusikaüritustel, teatris, kinos või lihtsalt muuseumites ringi vaadata. Sellised kohad on suurepärane viis enda mõte üleliigsetest pingetest vabastada ja keha vabaks lasta. Kultuur on selleks, et sellest osa saada. Kõike seda annab mõistagi siduda ka meeldiva seltskonnaga. Seetõttu olengi äärmiselt tänulik, et mulle on viimasel ajal antud võimalus osa saada kõikidest suurejoonelistest galaõhtutest, kontsertidest, teatrielamustest ja nii edasi.

Kogu see hea üllatusterohke ja ettearvamatu elu on küll meeldiv, aga maitselt veidikene kibemagus. Mingitel hetkedel jällegi suudab õnn end korralikult vastasusuunas pöörata ja tagasi vaatamata minema kihutada, võttes endaga kaasa kogu eelnevalt kogetud heaolu ja õnnetunde. Tuleb vaid jätta alles või leida endas üles mingisugune motivatsiooniallikas ning vaatamata raskustele õiges suunas edasi liikuda.
TENi suur liikmeskoolitus
Lastekodus piparkooke küpsetamas
Aasvahetus Nõmmel
EMA15
Winter Cup'i tegijatega

Esimene oma enda turniir!

Sunday, December 21, 2014

Eelarvamuste järgi elamine on kui raamatut kaane järgi hindamine

Kui aus olla, siis ma isegi kohati unustan, et mul on alles see blogi, kuhu ma varasemalt nii palju sissekandeid olen postitanud. Ma usun, et see kirjutamise passiivsus on tulenenud elust, mis on viimasel ajal väga suures plaanis muutunud. Mul oleks tegelikult äärmiselt palju asju ja juhtumeid kirja panna, aga ma lihtsalt ei leia seda vaba aega, et reaalselt ka vastavalt mõtetele talitada. Kuna ma olen hetkel traumast tingituna väikesel sundpuhkusel ning ka kooli väga tihti just jalga tõstma ei pea, siis võtsin end kätte ja leidsin üle nelja kuu taas tee siia.

Üldiselt ma pean tõdema, et mul on ääretult hea meel, et olen saanud viimasel ajal tegeleda niivõrd paljude südamelähedaste asjadega. Kui tuua näitena välja mõned positiivsed sündmused lähiajast, siis näiteks ülimalt meeldiv oli näha seda, kuidas meie uue jalgpallimeeskonna vastu tuntakse kohalikus ringkonnas nii suurt huvi. Viimaste kuudega on kogu meeskonna areng olnud massiivne. Mõned äärmiselt head koostööpartnerid, meeskonna üldine areng, rahva huvi meie mängude ja satsi vastu...Priceless tunne. Kui tuua paralleele, siis see tunne võiks olla võrreldav sellega, kui näed oma lapse esimesi edukaid samme ja lihtsalt hing laulab rõõmust. Näiteks oleme korraldanud kohalikus spordisaalis kaks sõprusmängu ja mõlemal mängul käis vaatamas ja kaasa elamas üle 100 silmapaari. Ühe väikse linna ja värskelt loodud meeskonna kohta on see ikka väga suur saavutus.

Lisaks on mõistagi edasiminekuid ja positiivseid arenguid märgata ka kõigis teistes tegemistes. Mulle väga meeldib Eesti Kontserdi kollektiiv ja sealne tööl valitsev atmosfäär. Ma vist polegi ühelgi töökohal end nii mugavalt ja vabalt tundnud. Veel näiteks TEN-i tegemised. Ülimalt meeldiv on kuuluda ühe äärmiselt asjaliku ja tegusa noorteorganisatsiooni juhatusse. Kuigi kohati on tänu koolile ja tööle raske kõigega sammu pidada, siis üldiselt mulle väga-väga meeldib see organisatsioon ja need inimesed seal. Ükskõik, mis üritusel või koosviibimisele sattuda, alati tulen sealt tagasi naerusuil ja süda täis tegutsemistuhinat. Samamoodi ka kõik muud ettevõtmised, projektid ja üritused. Just seepärast tulebki valida endale hobid ja tegevused, mis sind õnnelikuks teevad.

Üldiselt aga on siiski jälle hingel kripeldamas üks veidikene teistsugune teema. Ma pole kunagi aru saanud, miks inimesed loovad teiste kohta mingisuguseid eelarvamusi. Keegi kolmas või neljas isik on rääkinud teisele, kuidas see ja see isik on selline ja milline. Ülimalt väär on hinnata inimest selle järgi, kuidas keegi teine inimene teda puhtalt peale vaadates näeb. Viimasel ajal eriti tihti olen täheldanud seda, kuidas mulle ütleb mõni isik seda, et mõni mu hea sõber on totaalselt halb inimene ja iseloom ei kannata mittemingisugustki kriitikat. Kui uurida, et millest tuleneb selline arvamus, öeldakse üldjuhul, et keegi kolmas isik oli kuskil kuulnud kedagi midagi rääkimas.

Miks ei õpita inimesi tundma, enne kui teda sildistatakse ja eos juba maha kantakse? Äkki on kuulujutud või eelarvamused ilma mittemingisuguse tõepõhjata ja eksisteerivad vaid kellegi kibestunud inimese vaimusünnitustel? Ja milleks üldse elada kellegi teise elu ja tema heaolu ning isikliku elu kõntsaga kokku määrida? Ma ei taju sellist käitumist ja ma ei mõista neid inimesi. Kuigi, kui täiesti ausalt tõdeda, siis kui ma olin noorem, lasin ka ennast aeg-ajalt kellegi teiste juttudel mõjutada, aga siis õppisin inimesi hindama ja sain aru, et tihti ajatakse teiste kohta ikka totaalselt väljamõeldud pullivirtsa ja ei omata isegi inimese tegelikust elust natukenegi ülevaadet.

Eelarvamuste järgi inimeste sildistamine on sama mõttetu kui raamatu hindamine kaane järgi. Sul pole võimalik omada täit ja asist ülevaadet, kui sa pole omanud mittemingisugustki kontakti selle inimesega, keda sa oma mõtteis asjatult põlgad. Ära raiska oma aega vihkamisele ja pettekujutlemate loomisele, see aeg on raisatud aeg. Parem investeeri oma aeg inimeste tundma õppimisele, on tulemus palju meeldivam kui oodatagi oskad.

Meeldivat jõuluaega!


(Lõppu üks suur hunnik pilte viimaste kuude tegemistest. See pole isegi kogu kõik. :D)

Noorsoopolitsei praktika

Õhtune Stockholm

TENi juhatus aastalõpugalal

One Republicu kontsert

FC Jõgeva Wolves- JK Küsimärk

Juhatuse liikmed 15. sessioonil

AJAsessiooni GA

Sõprus on tore asi

Pühadehõnguline Helsinki

Eesti delegatsioon Rootsi EYP-l

Kalevite Kantsi noored kuked

Sõprusmäng Tallinnas

Eesti- Inglismaa

Bromance at TEN-i aastalõpugala

15. sessiooni GA

Vennad palliplatsil

Helde toetaja

Lummav Tallinn

Tabivere turniir

TEN-i aastalõpugala

:)

NoVaata messil

Killuke Rootsi reisist

Muinasjutuline Tallinn



Tuesday, September 23, 2014

Violence is not the answer

Kas te olete märganud kui julm on meid ümbritsev maailm? Kas või kui te lähete tänavale ning näete lõpmatut olevusvõitlust pidavaid ja külma käes hinge vaakuvaid inimesi, kes annaks kõik sooja toa, pere ning hea töö eest. Jah, kui tegelikult mõelda, siis nad on ise elus valesid käike teinud, aga mõnel lihtsalt veab elus palju kordi vähem kui teistel. Tegelikult on see paratamatus ja sellega ei anna väga midagi teha, aga see oli üks väikene näide sellest, et maailm on julm.

Tegelikult olen viimasel ajal jälginud inimesi ja üritanud ennast nende asemele panna. Üks päev sattusin koduliini bussi oodates rääkima ühe põhikoolis käiva noorega, kellega natukene pikemat aega rääkides sattusime muuhulgas vestlema ka koolivägivalla teemadel. Tundub, et pisut enam kui viie aastaga pole mitte midagi paremuse poole läinud, pigem isegi on koolivägivald läinud julmemaks. Need lõputud tagakiusamised, mõnitamised, peksmised ja alandamised on vist igas koolis mingil määral aktuaalsed. Ülimalt raske on noortele selgeks teha seda, kuidas erilised inimesed ei ole väärt tagakiusamist, vaid vajavad hoopis meeldivamat tähelepanu. Ma võin küll olla naiivne ja loota, et mõni kiusaja rollis olev noor minu juttu siin loeb, aga noh, loota ju võib.

Ma soovin, et iga noor mõistaks, et igal inimesel on oma elulugu, omad võimalused, omad hingehädad. Lihtsalt masendav on mõelda, kuidas kiusatakse oma kaaslasi puhtalt sellepärast, et ta on vaene või näeb teistsugusem välja. See pole kohe kindlasti lapse süü, et ta vanemad näevad hommikust õhtuni töötades ja veel lisatunde tehes vaeva leiba lauale toomiseks ning ei suuda oma lastele tagada nii ilusat elu kui mõned teised vanemad. Oletame, et su enda elu on ilusal järjel ja ei pea liigutamagi selleks, et natukene rohkem tuhhi ja õunaga telefon endale taskusse saada. Nüüd kujuta ette aga, kui ühel hetkel juhtub õnnetus ja su pere rahaline seis pole nii hea ning sa pead sisuliselt kõike nullist üles ehitama hakkama. Sa näed hommikust õhtuni vaeva, võitled pisaratega, sööd kaks korda päevas Knorri kiirsuppi ja imed jälgi tundega nuudleid suust sisse. Nüüd mõelda veel, kui keegi sind veel selle pärast taga ka kiusaks, et sul halvasti läheb... Valus eks? Mõistagi on. Veel enam on kurb, kui kedagi kiusatakse tema välimuse pärast. Igale inimesele pole loomupoolest antud veatud näolappi ja ihaldusväärset keha. Mõni näeb ka suurema pingutuseta ilus välja, mõni aga peab eluaeg lohutust otsima oma lähedastelt, kes talle kahjutundest päevast päeva korrutavad, kui eriline ja ilus ta on. Tihtilugu on aga nii, et just tagasihoidlikuma välimusega inimese kesta taga peitub tõeliselt hea ja ilusa hingega olend.

Inimesed ei saa valida oma saatust, saatus on juba varem ette määratud. Jah, võite mõelda küll, et see saatuse jutt on mingi puhas pläma, aga kui te ühe korra elus midagi taolist läbi kogete, siis teate, millest räägin. Kindlasti te kõik teate mõnda inimest, kes kannatab mingisuguse puude või häire all. Fakt on ka see, et seda inimest on suuremal või vähemal määral kunagi vaimse või koguni füüsilise vägivallaga kostitatud. Kurb on see, et see inimene ei ole ju ise valinud endale sellist elu. Ta piinleb päevast päeva niigi raskuste küüsis ja peab oma olekuga toime tulema... Veel hullemaks teeb ju tema olukorra see, kui ta peab lisaks kõigele end kaitsema veel ka alatute rünnakute eest lihtsalt selle pärast, et ta on siia ilma loodud teistsugusena. Jah, ma pean tõdema, ka mul endal oli mingil eluperioodil palju nalja kui koolis kaaslastega kedagi teistsugust taga kiusasime, aga ma õppisin varakult oma vigadest ja sain aru, et selle asemel, et kedagi veel rohkem masendusse lükata, tuleb pigem aidata teda sealt välja tirida. Palju rohkem heameelt teeb see, kui sa saad kellegi jaoks midagi kasulikku ära teha. Ma ei taha kõlada totra maailmaparandajana, aga tegelikult ma usun, et mitte keegi pole sündinud siia ilma kannatama. On küll hea nautida oma enda ilusat elu, aga samas ei tohi jätta märkamata neid, kelle pole elus nii palju vedanud.

Kõigil on alati nii kiire ja vaja kuhugi tormata, märkamata kõike seda, mis toimub meie ümber. Enesekesksust õhkab peaaegu igas tänaval vastu tulevas inimeses. Tegelikult saab ka teisiti. Võtke see aeg, minge linna ja jälgige enda ümber toimuvat. Jälgige seda, kuidas kellelegi bussis istet pakkudes, see inimene teile tagasihoidlikult naeratab ja tänab. Jälgige seda, kuidas kaubanduskeskuses vastu jalutavatel inimestel on kõigil oma eriline olek ja oma lugu. Jälgige seda, kuidas üks pisike naeratus võib muuta ka kõige hallima päeva erilisemaks. Mis kõige tähtsam, kohelge maailma alati nii, kuidas te tahate, et maailm teid kohtleks. Viha sünnitab valu, naeratus sünnitab armastust. Maailma paremaks muuta on raske, sest selle jaoks on vaja iga indiviidi pühenduvust ja head tahet, ometigi pole see võimatu. Me suudame seda.