Wednesday, October 31, 2012

Meil on aega veel





Eelmine nädal läks nii kiiresti, et ma isegi ei mäleta sellest midagi erilist. Üks olulisemaid sündmusi nädala keskel oli see, kui sain endale koolipraktikaks koha teada. Pärast mõningast otsimist maandusin oma mõtetega Jakob Westholmi Gümnaasiumil. Hiljem kui olin kooliga ühendust võtnud, kutsuti mind vestlusele, et asjad paika saada. Õnneks jätsin kohe algul direktorile ja huvijuhile hea mulje ning novembri lõpust veedangi kuu aega oma elust Westholmis huvijuhi praktikat tehes. Muud midagi väga tööpäevadest ei mäleta. Hea oli see, et mõned päevad olid põhimõtteliselt vabad ja sai puhkamisele keskenduda.

Nädalavahetus möödus mul päris "töiselt". Laupäeval lendasin lumesajust hoolimata Maarjamäele laivi. Seal toimus Meistriliiga eelviimase vooru kohtumine FC Levadia ja JK Tallinna Kalevi vahel. Pidin seal lisaks tavapärasele kaameramehe tööle tegema ka telefonireportaaži, mis läkitati üles Soccerneti keskkonda. Kuigi väljas oli väga külm, sain selle ülesandega suhteliselt korralikult hakkama. Mäng iseenesest oli küllaltki ühepoolne. Levadia võitis kohtumise 4:1.

Pärast seda liikusin Kalevisse, kus pidi toimuma meie jalkameeskonna hooaja lõpetamine. Algselt plaanis olnud sõprusmäng FC Inter Drink meeskonnaga jäi küll ootamatult maha sadanud lume tõttu ära, aga mänguta me siiski ei jäänud. Lükkasime siis kuttidega veerand väljakust puhtaks ja mängisime seal omavahel umbes tunnikese. Pärast seda oli nö pidulik osa, kus tunnustasime hooaja parimaid ning veetsime koos head aega. Kuigi mul oli tuju mõnest tegurist ikka väga null, üritasin siiski natukenegi seda üritust seal nautida. Vähemalt sai see suhteliselt edukas hooaeg õdusalt kokku võetud.

Pühapäeva hommikul läksime Kristiine Spordihalli Triinu mängule. Mäng oli suhteliselt okei, aga nad said päris suurelt pähe ja see tegi tuju kurvaks. Kui üks pingutab täiega, peavad ka teised seda tegema, muidu ei ole asjal mõtet. Pärast seda hakkas ka meeste saalihoki mäng, aga selle jälgimine muutus lõpks igavaks ja ma liikusin ühikasse süüa tegema. Vähemalt oli tegus nädalavahetus ja ka maha sadanud lumi tegi oleku "jahedaks". Vähemalt polnud mõnda aega seda ulmelist löga maas. Kui nunnu poleks mulle kodunt talveasju toonud, siis mul oleks päris kesine seis. Aitäh!

Sellel nädalal saab ehk üle pika aja koju ka. Kuigi nädal on möödunud ja möödub päris raskelt ning kogu aeg peab miskit olulist ära tegema, siis tunnen ennast kui tühjaks pigisatud sidrun. Õnneks varsti saab natukene rohkem puhata. Ilusat novembrikuud teile.

Sunday, October 21, 2012

Võtan vaid hea siit kaasa

Ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal viimati nii pikk vahe oli mu kirjutamistel. Ilmselt jääb see aeg kuhugi kaitseväe algusperioodide aega. Vahepeal olen jätkanud selle kiire elutempo järgi oma sammu seadmist ning nüüd üritan siis korrakski aja maha võtta ja oma tegemistest pajatada. Tuleb välja, et nii pikka vahet ma sisse lasta ei saa, sest inimesed, kes on järjepidevalt mu toimetamisi blogi kaudu jälginud, muutuvad murelikuks ja kergelt öeldes nõuavad uut sissekannet.

Eelmisest nädalast on mul asjad meeles üsna ähmaselt. Nädalasees käis vilgas koolielu ning päevad möödusid enne, kui suutsin ennast isegi käima saada. Pikkadele ja töökatele koolipäevadele lisasid oma osa ka päeva lõpus olnud trennid ja sporditunnid ning õhtuks olin ma alati päris korralikult kurnatud. Kui nädalasees midagi eriti ei toimunud ja kõik jätkus tavapäraselt, siis eelmisel reedel sattusin taaskord Eesti koondisele kaasa elama. Ma olin juba lootuse kaotanud ning arvestasin sellega, et pean mängu televiisorist jälgima, aga õnneks päästeti mind hädast välja ja nii ma sammud sinna vedasingi. Kuigi mäng oli väga võrdne ja võimalusterohke, kaotas Eesti selle kohtumise ja taaskord jäid kripeldama võimalused, mida ei suudetud realiseerida.

Eelmine reede vastu laupäeva ma väga kaua oma und nautida ei saanud, sest sõitsin vara hommikul taas oma rahulikku kodulinna Jõgevale. Hämmastama paneb mind see, et hommikul 6:30 alati rong puupüsti rahvast täis on. Õnneks tuli Tapalt mulle päev varem koju läinud tüdruk oma õega seltsi ja siis polnud enam vaja üksi raudteeposte lugeda. Laupäevane päev ise möödus suhteliselt meeldivalt. Algselt käisime spordihoones naiste ja poiste vahelist saalihokit vaatamas, kus Triinu mõistagi mängis. Hiljem olime minu juures lebos ja siis õhtul uuesti spordihoonesse juba meeste Meistriliiga mängu vataama. Õhtul toimetasime  veel üht-teist.  Hea tunne, kui on olemas inimene, kes iga viimasegi sekundi Su päevast imeliseks muudab!:)Pühapäeval võtsin rahulikult, käisin vanaema juures ja sõitsin Tallinnasse tagasi.

See nädal tööpäevadel suuresti eelmisest ei erinenud, aga midagi saan siiski välja tuua. Esmaspäeval jäi mul koolipäev lühikeseks, kuna tervis jukerdas ja ma läksin Mustamäele erakorralisse meditsiini osakonda. Olin seal natuke üle vii tunni, mille käigus ma 80% ajast ootasin ja ülejäänud ajast tehti uuringuid ja jutustati. Päris täpset diagnoosi veel ei osatud panna, kuna neuroloog on streigi tõttu ära. Siiski on kindel, et mul on mingisugune raskemat sorti migreen(paberil kirjas vertibolaarmigreen), millele lisanduvad kõrvalnähtudena kokku kukkumised jms. Pean lihtsalt hoidma ennast, sööma valuvaigisteid ning minema mingi aeg kontrolli.

Koolinädal oli seekord märksa vaheldusrikkam, kui tavaliselt. Reedel oli kooli asemel NOVO konverents ja mõnel päeval jäid olulised tunnid ära. Neljapäeval sain ka oma esimese hinde kõrgkoolis, milleks polnud kahjuks A vaid hoopis B. Kõnekunstialustes pidi kõne tegema ja seda pidama, aga mingi väike asi õppejõule ei sobinud mu tekstis ja sain B- võib suhteliselt rahule jääda. Nokitsesin päris tublisti ka Eesti Rahvakultuuri referaadi kallal ja lõpetasin selle alles täna öösel.


Kui eelmine nädal käisin kodulinnas head aega veetmas, siis see nädalavahetus käisin kiirelt ära ka välismaal. Kunagi ammu kevade lõpus, kui ma just värskelt tulin kaitseväest ja junsudel lõppes kool, osalesin ma mäletamistmööda Tallinna Vanalinna Päevadel vabatahtlikuna ning nüüd valiti meie seast välja mõned silmapaistvamad, kes said veeta ühe tegusa päeva Soomes. Nii ma eile varahommikul D-terminalist Stariga Soome poole ajama paningi. Helsinkis tegime kerge linnaorienteerumise kahes grupis ning mõistagi veetsime ka niisama head aega. Oli väga väsitav ja tegus päev, aga vaheldus kulub alati ära. Õhtul jõudsin tagasi ühikasse ja lõpetasin oma toimetamised ning nautisin natukene kõikse paremat seltskonda, mis hetkel üldse mul leida on.:)





Täna on mul plaanis mõned kooliülesanded üle vaadata ning õhtul lähen Estoniasse, et EYP 13. sessiooni külastada ja ning nende meeletut Euroconcerti nautida. Oleksin ka ise hea meelega sellest kõigest osa võtnud, aga tulid osad asjad vahele ja seega jäi see meeletu plaan teostuseta. Õnneks on mul võimalik neid külastada ja see teeb mu tuju heaks. Eks näis, mis järgmise nädala tuuled mulle ette toovad, aga loodan, et see hea, mis on jääb ja kõik negatiivne vajub unustustehõlma!:) Hea on olla õnnelik.


Monday, October 8, 2012

Kui kõik loksub sujuvalt, tunneb iga viimne kui üks end mugavalt

On hiline aeg ja peaks ennast järjekordseks koolinädalaks välja puhkama, aga kuna ma pole jälle pikalt leidnud aega oma mõtteid siia kirja panna, siis teen seda. See nädal on möödunud nii märkamatult, et ma eriti ei mäletagi, mis erilist toimus. Esmaspäevast reedeni käis korralik rutiin ja midagi märkimisväärset esile tõsta pole. Hetkel on koolis ka kõik hea ja proovin sama rada jätkata(sülitab kolm korda üle õla). Vahepeal tekkis mõnes valdkonnas ka natukene ähmaseid kohti, aga ilmselt saavad need ka õigepea oma lahenduse.

Kui nädala esimene pool möödus suhteliselt sündmustevaeselt, siis nädalavahetuse kohta seda jällegi öelda ei saa. Laupäeval sattusin taaskord A. Le Coq Arenale ning külasasin Eesti Meistriliiga kohtumist FC Flora ja JK Tallinna Kalev vahel. Alles sel päeval avastasin, et peaks varsti Jõgevalt läbi käima ja näiteks talvejope või midagi muud sarnast kaasa tarima. Suutsin seal natukene külma saada. Iseenesest mäng oli suhteliselt hea ja selget klassivahet märgata polnud, kuigi Flora kohtumise 3:1 võitis. Tallinna puhul meeldibki mulle see, et kogu aeg on vilgas tegevus ja, kui vähegi ajalist ja materiaalset ressurssi on, siis keegi kätt ette ei pane.

Tegelikult oli selle nädala parimaks osaks tänane väljasõit Rakverre. Sõitsime oma meeskonnaga viimasele kohtumisele vastu koguni 20 mängija ja korraliku fännipundiga. Nii tugevat koosseisu, nagu oli meil täna Tarva vastu, pole minu teada veel meil liigas esinenudki ja see tegi võidukohustuse eriti suureks. Ühtlasi oli see mäng meie jaoks ka tõestamishetk, sest enne kohtumist olime koos kolme võistkonnaga samade punktide peal ja tagant ohustas veel üks mansa. Selleks, et mitte kergelt öeldes häbisse jääda, tuli ilmtingimata oma võidupuntkid sealt kohtumisest kätte saada.

Mäng algaski päris korralikult- juba 10. minutil saime kergelt pinged maha ja asusime kohtumist 1:0 juhtima. Sellest aga oli ilmselgelt vähe ning poolajaks saime juba koguni 7:0 ette. Pärast seda vajusid mehed juba lõdvaks ära ja teisel poolajal enam väravaid juurde ei teenitud. Kohtumine oli märkimisväärne selle poolest, et kunagi varem polnud me nii suurelt võitnud ja keegi polnud enne tänast veel üheski mängus kübaratrikiga maha saanud. Täna Silvert seda suutis. Väga hea mäng täna meeskonna poolt. Kokkuvõtet saab lugeda siit .

Selliste ülevate emotsioonidega saigi see nädal lõpule viidud ning jääb vaid üle rõõmustada selle üle, et saab olla osa ühest nii vingest mansast. JK Suema Cargobus on ülihea sisekliimaga meeskond ja ma ei usu, et seda saaks kuidagigi rikkuda. Kuna ilmselgelt oli tänasest šampanjast vähe, siis varsti juba lõpupidu ja ühine väljasõit Soome ning seejärel saabki edukalt juba järgmist aastat ootama jääda.