Wednesday, July 25, 2012

And it was like....Wuhuuuuu!

Eile sõitsin taas Kuusiku lennuväljale, et lõpuks oma esimene langevarjuhüpe ära teha. Mind kutsuti sinna poole seitsmeks õhtul. Sellel ajal pidi teistel koolitus läbi saama. Jõudsimegi siis vennaga täpselt minuti pealt kohale. Platsile minnes avastasin, et teistel alles koolitus käib ning mul oli parajalt aega riideid vahetada ja oma aega oodata. Kui aeg käes, sain kätte täpselt selle sama langevarju, mis reedelgi minu oma oli, ning proovisin juba selga ära, et hiljem sellega kiiremini korda saaks. Natukese aja pärast oligi tarvis juba varustus selga panna ja rivvi võtta. Kuna tahtsin väga esimese satsiga ära hüpata, tegin oma liigutused megakiirusel ning saingi teise inimesena oma toimetamised valmis. Hiljem pidime kaalu järgi ritta võtma ja kuna hüppama sai 12 ning mina olin oma massiga alles tagant poolt teine ehk 13, siis olin kohustatud end teise lennu satsiga ühendama.


Nimed ja numbrid kirjas, oli aeg hakata oma lendu ootama. Ootasime hüpete algust oma tund aega ja siis tuli instruktor ning teatas, et on kohati tuulepuhangud ja tuli hüpe pool tundi edasi lükata. Nii me siis ootasime pool tundi, kui lõpuks esimene seltskond lennukile kupatati. Vaatasime esimesed hüppajad ära ning tundus, et tuul viib hüppajad seekord natukene lennuväljast eemale. Mind see aga esialgu väga ei morjendanud. Natukese aja pärast oli juba meie kord rivvi astuda ning lennukile suunduda.

Lennuk võttis hoo üles ja paari sekundiga oli juba õhus. Peab tõdema, et elevus oli kordades suurem, kui esimesel korral. Tegime paar tiiru peale ning siis kõlas juba signaal, mis andis märku, et võib hüppajaid hakata välja laskma. Vaatasime siis, kuidas kolm esimest õnnelikku oma hüppe ära tegid..Järgmises kolme seas olin ka mina. Uks avanes, meid kutsuti ukse juurde ja vähem kui kolme sekundiga olime kõik uksest väljas. Järgnev elamus oli juba puhas seiklus.

Enne uksest välja hüppamist olin oma silmad sulgend ja järgmisel hetkel, kui oma silmad avasin, märkasin, et hõljun õhus ning liigun vaikselt maa poole. Vaatasin ümberringi- vaade oli imeilus. Minust natukene maad allpool oli enne mind lennukist väljunud langevarjur. Tunne ja emotsioon olid sellel hetkel kirjeldamatud ning ma lihtsalt lasin endast ühe mõnusa "wuhuuu" välja. Ühel hetkel avastasin, et mu trossid ja rihmad on keerdus, aga mõne aja pärast tegin järsu 360 ning need keerud läksid automaatselt korda. Tollel hetkel olin ennast juba lõdvaks lasnud ja jälgisin lihtsalt seda maalilist ümbrust.

Natukene enne maandumist märkasin, et mingil lollakal kombel lähenen ma ühelt poolt kellegi kahekordsele majale ning üritasin hoogu aeglustada. Sain sellega esialgu hakkama. Veidikene aega hiljem märkasin juba enda all pika ussina looklevat maanteed...Olukorra tegi raskemaks see, et olin juba maale väga lähedal. Teadmine, et võin sinna põrgates paremal juhul oma luud ja kondid puruks kukkuda või siis mõne autoga kokku põrgata, pani mind kõvasti suunda muutma. Lõpuks lahenes siiski asi positiivselt ja ma maandusin keset viljapõldu, kartulivagude lähedale. Maandumine oli üllatavalt pehme ning valutu.

Kohe pärast maandumist eemaldasin enda seljast varustuse ning hakkasin seda kokku pakkima. Mõni hetk hiljem teatas minust nautkene maad eemal olnud kaashüppaja, et üks varjur tuleb mulle põhimõtteliselt peale. Jälgisime ta lendu ning avastasime hoopis, et ta liigub jõudsalt hoopis mind ähvardanud maja katuse suunas. Kuulsime siis plaksatust, pakkisime asjad, ning jooksime ruttu tema juurde. Leidsime eest muinasjutuliselt ilusa vene keelt kõneleva neiu. Avastasime, et ta ise maandus napilt kahe maja vahele ning langevari on veel puu otsa rippuma jäänud. Aitasime tal ruttu varustuse seljast ning uurisime tervise kohta. Eesti keelest sai ta aru. Luud ja kondid olid tal õnneks terved, aga parema sääre peal oli päris sügav mõnesentimeetrine õmblushaav.

Võtsime neiu endaga kaasa ja jalutasime platsi suunas. Šokist tulenevalt ta valu ei tundnud ning kõndis meiega kaasa. Jõudsime lõpuks läbi viljapõldude sihtpunktini, saatsime neiule abi, ja lahkusime vennaga lennuväljalt. Hiljem veel suhtlesime mehega, kes minuga koos hüppas ja sellele naisele appi tõttas. Ta sebis naisega minu vennalt andmed, et hiljem pildi- ja videomaterjali saada. Paar sõna sai vahetatud ka vene tüdrukutega, kes ei suutnud uskuda, kui vähe jäi nende sõbrannal puudu raskest kokkupõrkest majaga. Toimetamised tehtud, alustasime taas teed kodu poole.

Kokkuvõttes võin öelda, et vägavägaväga awesome oli. Kogu see ootamine ja kaks korda sõitmine tasus end ära. Hüppe aeg valitseb megafeeling ning enne hüpet suur ärevus. Inimesed, kes kahtlevad veel mõttes see seiklus ette võtta, võiks selle ikkagi kindlasti ära teha. Kui ise teed kõik õigesti ning jälgid instruktori antud juhtnööre, ei tohiks midagi trastilist ka juhtuda. Ei suuda ikka veel ära tänada kalleid sõpru, kes selle suurepärase elamuse mulle kinkisid. Jään teile elu lõpuni tänu võlgu, aitäh.

Monday, July 23, 2012

Mis asi see nüüd oli?!

Reedel olin elevust täis. Teadsin, et on käes päev, mil saan sooritada oma elu esimese langevarjuhüppe.  Ei suuda siiani ära tänada oma kalleid sõpru, kes mulle selle imelise võimaluse kinkisid. Juba tund pärast keskpäeva helistasin koolituse läbiviijale ja uurisin ilma. Sain positiivse vastuse ning olin juba mentaalselt kaunis valmis. Otsisin valmis pikad riided, nahkkindad ja talvesaapad ning jäi veel ainult määrdunud Toyota maastur sõiduvalmis seada.  Kui väikeveli fotograafiks kaasa veetud ja GPS Kuusiku lennuväljale suunatud, alustasimegi vaikselt oma teed Rapla suunas.

Kohale jõudes leidsin eest umbes 40 saatusekaaslast, kes kõik ootasid põnevusega koolituse algust. Kolmveerand viis see kõik algaski. Algselt räägiti meile, kuidas õhus käituda ja mis teha ning mainiti ära ka riskid. Kõige hullem asi, mis juhtuda sai, oli see, et hoiti jalgu valesti ning tagajärjeks võis tekkida päris võigas jalaluumurd. Muidu meid rahustati ja mainiti ka ära, et varulangevarju on instruktori 30-aastase staaži jooksul kasutatud ainult korra ja põhivarju avanemises väga kahelda pole vaja. Kogu selle koolituse esimese vooru ajal olid läbivaks kõiksugused irvhammaste naljad ja kommentaarid, et endal olemist natukene lõbusamaks muuta.

Teise asjana õpetati meile lennukist väljumist ja üldkäitumist lennu ja hüppe algstaadiumis. Kuna hüpe tuli siiski sooritada üksi, mitte koos instruktoriga, nagu paljud varem mulle olid seletanud, tuli kõik ikkagi väga tähelepanelikult meelde jätta. Lõpus tutvustati meile veel varustust ning räägiti hüppele järgnevast tegevusest. Pikk koolitus oli saanud läbi ning oli aeg valida endale varustus ja oodata oma hüppe järjekorda. Kuna mul oli langevarjuga mingi jama ja pikkused kohe üldse ei klappinud, pidin tükk aega pusima, et kõik parajaks saada. Lõpuks tuli üks härra mulle appi, aitas mul asjad korda saada ning tõdes, et tõesti oli mulle halb partii sattunud. Kui olin endale varustuse selga ajanud, sain koha neljandas ehk viimases hüppegrupis.

Istusin siis oma grupiga maha ja jälgisin, kuidas esimesed lennud oma hüpet sooritavad. Huvitav oli jälgida ning kadus igasugune närv ära, sest midagi rasket ja üleloomulikku see olema ei tundunud. Kui käes oli meie kord kaalu järgi rivvi võtta ning lennukile suunduda, tundus kõik juba peaaegu käe ulatuses. Lennuk tõusis õhku, saavutas paraja kõrguse, esimesed neli hüppajat seisid ukse juures ja ootasid oma järjekorda. Mina, kuuenda hüppajana, ootasin elevusega hüpete algust. Mu vastas istus üks kõrgust kartev tüdruk, kes meenutas mulle väga üht mu tuttavat. Rahustasin teda natukene ja jälgisin vaikselt olukorda.

Siis toimus midagi ootamatut. Instruktor kupatas seisjad uuesti istekohtadele ja lennuk hakkas järsult maale lähenema. Juba minuti-pooleteise pärast olimegi taas maal ning pidime üllatunud ja nördinud nägudega taas teiste sekka suunduma. Meile anti infot, et läheb kümme minutit ja siis saame teada, mis edasi toimub. Peatselt tuli meieni sõnum, et lennukis tekkis rike ja seda ei saa nii kiiresti eemaldatud...Olime sunnitud lükkama oma hüppe teisipäeva peale. Lennukis minu vastas olnud tüdruk oli mõistagi väga pettunud ja lausus : " Kas ma pean tõesti seda kõike uuesti läbi elama?". Pakkisime oma asjad kokku ning lasime selleks korraks sealt varvast.

Hetk, kui Sa oled viis pool tundi oma hüppeks valmistunud ja see lõpuks siiski ära jääb, pole just kõige meeldivam. Õnneks anti meile homseks uus võimalus ning broneerisin lennule juba endale koha ära. Loodan, et homme sujub kõik siiski valutult ning saan rahuliku südame ja hea tundega koju naasta.


Thursday, July 19, 2012

Kiidusõnad, Eesti rahvas

Sai siis pühapäeval kätte võetud ning isa ja vennaga Tallinnasse põrutatud. Ees ootas päris ainulaadne kogemus, kus sai jälgida Euroopa parimaid noori jalgpallureid. Mõistagi oli tegu kuni 19-aastaste Euroopa Meistrivõistluste finaalmatšiga Kreeka ja Hispaania vahel. Mängueelset meeleolu pärssis küll tihe vihmasadu, aga avavileks oli juba kõik taas normis. Peab tõdema, et mäng polnud väga huvitav. Pigem oli positiivne see, et rahvast oli hoolimata kehvast suveilmast mõnusalt palju kohale tulnud. Kohtumine lõppes hispaanlaste napi 1:0 paremusega.

Kogu turniiri võib kokku võtta ainult positiivsetes toonides. Võib küll mõelda, et Eesti poistel ei õnnestunud väga midagi korda saata, aga kui olla realist, siis võib julgelt öelda, et ega neil kahjuks polnudki erilisi võimalusi. Kohal oli siiski Euroopa eliit. Eesti rahvas sai esmakordselt jälgida suure tasemega jalgpalli finaalturniiri. Kui võtta teadmiseks asjaolu, et kogu turniiri vältel käis mänge vaatamas üle 40 000 inimese, võib kindlasti pidada kogu üritust õnnestunuks. Eesti tegi sellise publikuarvuga silmad ette paljudele eelmistele selle turniiri korraldajatele.

Hea, et selline võimas "etendus" meile koju kätte toodi ja veel võimsam, et sain ise ka vabatahtlikuna selleks oma panuse anda. Väikese liialduseda loodan ja tean, et kaugel pole ka ajad, kui meie A-koondis hakkab Euroopa ja miks mitte ka maailma tasemel tegusid tegema. Te võite olla nii skeptikud ja nurisevad kui tahes, aga eestlased moodstavad kõik üheskoos ühe muheda jalgpallirahva. Aastaid tagasi ei mõistnud paljud miks võrdleb Henrik Sal-Saller seksi jalgpalliga, aga nüüd mõistavad seda massid.

Friday, July 13, 2012

Igapäeva elu võlud ja valud

Esmaspäeval sain viimast korda olla osa väga esmakordsest üritusest. Minu vabatahtlikuna antav panus  U19 jalgpalli EM finaalturniiril oli lõppemas. Õnneks paistis sellel päeval päike ja kogu see aeg seal osavusmänge läbi viies läks väga ludinal. Kolme Rakvere mängu peale kokku tegi ainult üks inimene minu vastutusalas oleval kõksimisareenil ettenähtud 300 kõksu ära ja pälvis Tango palli. Ei saa öelda, et rahvast ei käinud- lihtsalt see piirmäär oli liiga kõrgest klassist. Teiste võistlustena olid kavas täpsuslöök ja takistusrada. Neid läbiti natukene suurema innu ja tuhinaga. Pärast avavilet saime loomulikult ka mängu nautida. Seekord olid vastamisi Serbia ja Horvaatia. Horvaadid väljusid mängust suure 3:0 võiduga. Peab tõdema, et päris tuus on olla osa ühel sellisel üle-euroopalisel üritusel.

Teisipäeval käisin hambaarsti visiidil. Ma ikka ei saa aru, mis kuradima kamm mul selle kikuga on. Juba eelmine aasta juunis tuli tükk ära ja nüüd on seda korduvalt mingite wannabe-plommidega parandada püütud. Kõige hullem on see, et närv on sealt väljas ja iga vedelik ja kokkupuude külmaga teeb megavalu. Kaitseväes üritati mul kolm korda närvi parandada ja lükati parandamise aega kogu aeg edasi, nii kaua, kui reservi aeg kätte tuli. Nüüd olen juba kaks korda kikuarstil käinud ja siiani pole sellega midagi ette võetud, ainult seda sama rohu ja puhastamise juttu räägitakse. Kuna kuulun veel ka vanuserühma, kellel peab hambaravi tasuta olema, siis imestan, et viimane kord minult väikese 15-minutilise teenuse eest ka raha küsiti. Olgugi, et summa oli minimaalne, aga siiski.

Eilne õhtu kuulus mul täielikult jalgpallile. Alustasin oma vaikset vutiõhtut U19 poolfinaaliga Inglismaa ja Kreeka vahel. Üllatuslikul moel väljus antud mängust võitjana Kreeka, kes suutis 10 mehega lisaajal inglased kohvreid pakkima saata. Seejärel jälgisin ülihalva kvaliteediga streamilt euromängu meie lootuse FC Levadia ja leedukate Šiualai vahel. Levadia sai küll 1:2 kaotuse, aga kokkuvõttes pääses siiski üldskooriga 2:2 edasi. Oh seda rõõmu!Seejärel jätkus mu õhtu teise U19 EMi poolfinaaiga, kus olid vastamisi Prantsusmaa ja Hispaania. Vot see oli alles mäng. Kuna normaalaeg võitjat ei toonud, mängiti edasi lisaaega, kus mõlemad meeskonnad suutsid taas skoorida ning mängu penaltiteni ajada. Penaltiseeria võitis Hispaania ja liikus edasi pühapäeval toimuvasse finaali. Finaali lähen ka ise kindlasti Lillekülla vaatama. Loodame täismaja ja nauditavat mängu!:)



Sunday, July 8, 2012

TENi Suvepäevad 2012


Märkamatult on jälle üks paras ports päevi mööda läinud. Neljapäeva hommikust alates veetsin aega Lääne-Virumaal Venevere külas maailma toredaima organisatsiooni suvepäevi nautides. Mõtlesin, et toon siis selle sündmuse võimalikult lühidalt teieni.

Neljapäeval enne lõunat pakkisin oma kodinad kokku, võtsin kaasa mõned tööriistad ja pallid ning võtsin ette tee Venevere poole. Enne veel kohtusin Kristeri ja Lauraga, kes samuti olid valmis meie masinaga suvekatele trippima. Kaarel ootas meid juba Kuremaal bussijaamas. Pidime hiljemalt 11 Jõgevalt Selveri eest sõitma hakkama, aga oli tarvis enne veel poest läbi käia. Meil läks seal tohutult kaua aega, sest oli vaja sebida üks pallipump. Kui see käes, võis teekond alata. Juba tunni aja pärast olimegi jõudnud sihtkohta.

Kohale jõudes olid teised korraldajad ning mõned osalised juba kohal ning asjatamine käis. Seadsime ennast siis sisse ning hakkasime juba järgmisi tenikaid ootama. Kui aeg käes ja umbes paarikümne pealine seltskond kohal, tegime üritusele ametliku alguse. Pärast seda vahetasime mugavad fäncyd riided spordirõivaste vastu. Kavas olid sportmängud. Kes mängis jalgpalli, kes võrkpalli ja mõned üldse üht kossu pela. Sai natukene suve naudingutest nuumatud keha liigutatud. Hiljem muidugi veedeti aega õhtusöögi lauas ja pesuruumi järjekorras. Õhtul jätkati tenikatele traditsiooniliselt ja mängiti alati huvitavat Maffiat. Mäng käis varajaste hommikutundideni.

Hommikul oli väga raske üles saada. Selline tunne nagu oleks keegi lihtsalt tuimalt kogu mu energia ära röövinud. Aga mis seal ikka, tuli ennast püsti ajada. Kuna reede oli mõeldud rühmajuhi-ja ajakirjaniku koolituse päevana, ootas ees päris pikk ja tegus päevakene. Ajakirjaniku koolituse kohta ma midagi eriti öelda ei oska, sest osalesin erinevalt eelmisest aastast rühmajuhi omas. Saime seal päris parajalt teadmisi, kuidas sessioonidel rühma charida ning tegime kõik ka praktiliselt läbi. Õhtul olid taaskord kavas sportmängud. Ilm oli hea ja olek ka mõnus ning seega ei pärssinud mitte miski seda sportimislusti. Pärast tegime veel erinevaid mänge. Päeva jooksul oli tulnud juurde päris korralik kogus uusi osalisi ning seega oli maja üha enam täis rõõmsaid kilkeid ja naeratavaid nägusid. Tolle öine Maffia oli aga nende suvekate parim. Tore, et tenis leidub nii palju ajugeeniuseid ja mõistusemeistrid, kellega mängimine võib tõeliseks lustiks kujuneda. Magama saime enamus alles natukene enne viit hommikul.

Laupäeval oli uni veel kordades magusam, kui eelmine hommik. Taaskord ootas ees väga produktiivne päev. Hommikusöögi järel läksime suure pundiga lähedal asuvale võrkpalli platsile ja mängisime seal kuni lõunasöögini. Ilm oli super ja mitte miski ei seganud meid seda nautimast. Pärast lõunat leidis aset sessioonide korraldajate koolitus. Lasime end sinise taeva ja kõrvetava päikese käes  natukene harida . Pärast seda oli saun ja muu möll. Vaatasime Kaarli ja Henry tehtud videoid ning mängisime psühholoogi ja Maffiat. Mängud kestsid umbes nelja-viieni. Need kaks videot on teile nähtavad siin: http://www.youtube.com/watch?v=toqS30BRWCY&feature=youtu.be&noredirect=1  ja siin:  http://vimeo.com/45384168  

Täna, viimasel hommikul, tundus hommikusöök eriti magus. Ei tea mina miks, aga nii oli. Kui mämm suust läbi lastud, algas pihta juba viimane lühike tööpäev. Paljud meist pidid maja kõrval asuva puuhunniku kuuri laduma ja teised samal ajal alustasid maja puhtaks küürimisega. Pärast lõunat hakkasid kõik juba lahkuma ja pidi taaskord ebameeldiva lahkumistraditsiooni laine läbi elama. Kui kell oli viis saamas, liikus ka mulle ja neljapäeval reisikaaslasteks olnud semudele marsa järgi ja me kihutasime Jõgeva suunas. Nüüd juba oleme kõik loodetavasti elus ja tervetena kodumail.

Peab tõdema, et vägavägaväga meeldiv nädalalõpp oli. Ootan juba huviga järgmist üritust, et taas nende toredate inimestega ühiseid ettevõtmisi korda saata. Veel hämmastas mind see, et nii väikestes ja vaiksetes külades ,nagu Venevere, on selline suur ja megavinge seltsimaja. Pildimaterjali mul hetkel veel pole, aga järgmistes postitutes näete neid juba kindlasti.





Wednesday, July 4, 2012

Väike, aga südi

Päris pikk aeg on möödas mu viimasest sissekandest. Vahepeal on juhtunud nii palju asju, et korralikult ei mäletagi.

Veel eelmine nädal olid Ühendkuningriikide sugulased siin, aga neljapäeva õhtul me jätsime nendega juba hüvasti. Eelmine teisipäev käisid nad meil siin külas ja noored jäid ka ööseks. Mõtlesime siis natukene neile Tartut näidata ja käisime seal Püssikas. Peab tunnistama, et nad võtsid selle suurima heameelega vastu ja sellised asjad nagu live-muusika ja hea õlu tekitasid neis heaolutunde. Neljapäeval siis käisime Kilingi-Nõmmes sugulaste ärasaatmispeol ja nii nad läksidki. Lubasid järgmine aasta kindlasti jaanipäevaks tagasi tulla, et siis uuesti ümberjärvejooksule minna. Haj lubas minu joostud aja endale eesmärgiks seda.

Reedel võtsin kätte ja põrutasin Käärikule Tudengite Suvemängudele. Seal ootasid mind ees tuhanded tudengid ja kena rannailm. Leidsin siis tee enda kooli omade juurde ja me hakkasime valmistuma põhialaks meie jaoks- jalgpalliks. Meie koolist oli kohal vist umbes 15 inimest ja see oli kakskümmend korda vähem kui näiteks TTÜ-st. Antud olukord tegi meile olukorra raskeks ja me saime võistelda ainult loetud aladel. Jalgpallis läks meil üsna hästi. Võitsime kindlalt Maaülikooli 2. meeskonda, viigistasime väga tugeva Faunaga ja otsustavas mängus kaotasime ebaõnne tõttu Tallinna Ülikooli 2. meeskonnale. Väga hea oli tõdeda, et nii väike kool suudab suuretle vastu saada.


Veel osalseid meie omad volles, frisbees, mobiiliviskes, mudamaadluses ja orienteerumises. Rohkem vist midagi ei olnud. Kui teistes väga hästi ei läinud, siis rannavolle omad jõudsid ka päris kaugele. Frisbeed mängisin ka ise, aga seal saime kuivalt tappa. Peab tõdema, et seal olid väga lõbusad ja toredad kolm päeva ning kindlasti lähen sinna ka järgmine aasta. Kui paljud lähevad sinna jooma, siis leidus parajalt ka neid, kes lähevad sinna sportima või siis nö kaks-ühes- meeldiv sportimine väikse joogiga. Väärt üritus on see kindlasti.

Sealt edasi liikusin otse Tallinnasse. Õhtul ootas mind ees TENi suvepäevade korraldusmeeskonna koosolek. Ajasime seal siis tähtsaid asju. Hiljem nautisin head seltskonda. Laupäeval toimus meie vutimeeskonnal Kalevi kunstmurukal karikamäng Võru meeskonnaga. Võru on meist liiga kõrgemal tasemel, aga väga peajagu üle nad meist ei olnud. Esimene poolaeg lõppes seisul 0:2 meie kahjuks. Teisel poolajal saime mängu käima ja Rasmus lõi penaltist ühe tagasi, aga lõpuks saime ikkagi 1:3 kaotuse osaliseks. Hea mäng oli ikkagi. Eile hommikul jõudsin tagasi kodulinna.

Kaua ma kodus olla ei saanud, sest oli vaja lõunaks juba Rakverre sõita. Saime seal staadioni juures kokku ning alustasime oma U19 EM finaalturniiri vabatahtlike tööga. Meid pandi tööle sissekäigu juurde osalusvõistlusi läbi viima. Üheks võistluseks oli takistusrada ja teiseks palliga kõksimine. Rahvast ikka käis ja üks inimene kõksis ka ettenähtud normi 300 korraga ära ja võitis auhinna. Takistusrada läbiti natukene rohkem. Hiljem saime minna nautima Serbia- Prantsusmaa mängu, kus prantslased ei jätnud midagi juhuse hooleks ja võitsid mängu kindlalt 3:0. Esmaspäeval juba uuesti sinna asjatama.

Homsest lähen kauaoodatud TENi Suvepävadele. Seega jälle mõnda aega ei kirjuta. Olge siis tublid ja nautige ilma ja jalgpalli!