Sunday, April 29, 2012

Meeldiv

Sain täna keskpäevani magada ja pean tunnistama, et olin sellise luksuse juba päris ära unustanud. Kui olin ärganud läksin vanaema juurde, sest tal oli vaja minuga poes käia. Hiljem jälgisin netist jalgpalli. Seekord inglise liiga mängu Chelsea ja QPR- i vahel. Kes veel ei tea, siis Chelsea näol on tegu mu lemmikmeeskonnaga. Mängu käik oli minu jaoks päris rõõmustav. Juba esimesel minutil läks Chelsea juhtima. Poolaja lõpuks oli seis koguni 4:0 siniste kasuks. Mängu lõppskooriks kujunes 6:1. Peab tõdema, et väga meeldiv mäng oli. Õnnitlused hispaanlasest Chelsea mängumehele Fernando Torresele, kes suutis koguni kolme väravaga oma leivaisa võitu panustada.

Õhtul avastasin, et võiks natukene vutti mängida. Rahvast väga kokku ajada ei saanud, aga õnneks oli platsil juba mingi punt ees. Polnud seal kodusel Olerexi väljakul päris tükk aega mänginud. Sain sellel korral ka oma uued butsad esimest korda sisse mängitud. Päris hästi sobivad muidu. Nüüd mõtlesin, et võtan aja maha ning puhkan veel nii palju kui võimalik. Homme lähen hommikul juba Tartusse. Vaja natukene ringi vahtida poodides ja ega väga ei viitsi siin kodus ka istuda. Midagi erilist Jõgeval nagunii ei toimu, alles mai lõpus hakkab siin elu elavnema. Ega siis midagi, ootan juba mai lõppu.:)

Saturday, April 28, 2012

Taaskord üks hull nädal

Järjekordne nädal on taaskord "õhtusse veeremas". Peab mainima, et päris kahtlane nädal oli. Esmaspäeval liikusime juba põhimõtteliselt terve pataljoniga Tapa kanti, kus pidi meil toimuma "Viru Kevad 2" nimeline õppus. Sõit oli pikk ja väsitav. Kohale jõudes hakkasime kohe oma kaitsepositsioonide kallal mässama. Kaevasime terve päeva endale laskepesasid. Kui õhtu käes, panime välja valvetõkke ja üritasime natukenegi magada. Kuna kõik pidid öösel valves käima ja hommikul oli juba varakult äratus, siis unetunde väga palju esimesel ööl kokku ei kogunenud.

Hommikul oli mulle määratud ülesandeks meie paiknemisalast natukene eemale miiniväli rajada. Võtsin siis enda jao ja teise jao kaasa ning paigaldasime selle huinja koos 21 miiniga maha. Töö kiire ja korralik. Hiljem jätkasime oma positsioonide kindlustamist. Pärast lõunat liikusime juba edasi teistele positsioonidele ja seadsme end seal sisse.  Mul seal midagi väga roosilist polnud. Kui õhtusöök söödud, sain taaskord ühe kaunis ebameeldiva ülesande. Pidime oma lahingpaariga liikuma kottpimedas umbes kilomeetri kaugusele asuvasse metsa, et seal öine vaatluspost üles seada. Panime siis telkmantlitest magamiskoha üles ja tegime kahetunniste vahetustega valvet. Mina sain magada ligikaudu kolm tundi, paariline kaks tundi. Võrreldes eelmise ööga isegi tunduvalt vähem. Vastase oht oli antud piirkonnas suur ja kartsime, et meid pakitakse ära, aga õnneks keegi meile peale ei sattunud. Suht külm üritus oli see muidu.

Kui hommik käes, pakkisime oma bibi kokku ja ootasime jagu järele. Pärast seda, kui jaoülem tuli ja meile uued juhtnöörid andis, pidime edasi antud positsioonil valvet pidama. Vastase tulekuni oli päris parajalt aega ja kogu selle ootamise aeg valdas mind pääääris magus uni. Nägin jõhkralt vaeva, et ennast ärkvel hoida. Ka mu paarilisel oli sellega tükk tegemist, aga kuna ma olin jälgivam pool, võis ta natukene vabamalt tukkuda. Mõni aeg hiljem nägin juba, et mingid jõhkardid kollaste lintidega(kollane tähendas vastast)tulevad mööda teed minu suunas. Minu ja vastase vahe oli maksimaalselt 20 m. Avasin siis võsast tule, äratasin paarilise, ning me jooksime oma jao juurde.

Ootasime seal siis vastast, kes eelnevalt oli mu tule peale reageerinud ja asunud mind jälitama. Mõni aeg hiljem nad juba ilmusidki meie vaatevälja. Sõdisime nendega siis mõnda aega, aga hiljem tegid nad mingisuguseid vigureid ja võtsid meid kasti ning meie jagu hävitati ära. Kohtunikud määrasid terve meie jao surnuks ja nendel haavatuid polnud, kuigi andsime neile ikka päris korralikult tuld. Hiljem selgus, et stsenaarium nägigi ette, et me peame kaotama. Lisaks nägime pärast hävinemist, et meid ründas Scoutspataljon(professionaalsed sõdurid). Pärast äratati meid uuesti ellu ning teistel positsioonidel suutsime juba neile vastu saada.

Mõni aeg hiljem määrati mind ja veel nelja meest lihtsalt surnuks, sest viis meest pidid nö surnud olema. Liikusime siis KIA(Killed In Action) alale, kus ootasime kaks tundi ja võtsime päikest. Päris mõnusalt küttis too energiaallikas. Seejärel tuldi meile autoga järgi ja meid viidi tagalasse, kus ootas ees juba terve punt hukkunuid. Ootasime seal paar tundi ja siis lõpuks liikusime laagrisse tagasi. Õhtul pidime saama normaalselt magada. Kuna minu ja mu jao kuulipilduri valvetõkke aeg oli alles hommikul neljast, siis oli oodata vähemalt kuuetunnist und. Nagu arvata võite, nii siiski ei läinud. Kell üksteist äratas mu jaoülem mind üles ja ütles, et pean koos kolme kaasvõitlejaga minema meie positsioonide ees asuvat metsa läbi kammima, sest vastase luure pidi seal pesitsema. Tol hetkel olime me neljakesi väga vihased ja pahased, aga lõpuks asusime siiski kottpimeda metsa suunas teele ja kontrollisime ala läbi. Keegi meie nägemisulatusse igatahes ei sattunud. Pärast seda läksime tagasi magama.

Hommikul neljast ärkasime Aleksandriga üles ja asusime siis valvetõkkesse. Üritasime kõigest väest unega võidelda, aga väga see ei õnnestunud. Kell kuus sai meie vahetus läbi ning siis läksime juba terve jaoga oma positsioonidele vastast ootama. Vastane ilmus alles kell 11. See tähendas minu jaoks umbes seitsmetunnist istumist ühel kohal, jälgides tühja ja udust maastikku. Vastase tulekuga paralleelselt oli meie kaevikute ees miinipilduja tuli, mille käigus meie jagu taaskord lõhestati, sest kohtunik määras kõiki vigastatuks. Seejärel sõitis Scouts taaskord üle ja me olime kõik surnud ning ootasime õppuste lõppu. Hiljem tagasisidest selgus, et jälle oli ette määratud, et meie jagu peab kohe hävima. Arulage, et pingutad kolm päeva ja siis ka stsenaarium näeb ette, et peame kõik surema. Päris sõjas ju nii pole.

Kui kõlas õppuste lõppu tähistav sõna "Endex", asusime ala koristama ning ootasime kasarmusse tagasisõitu. Ma sain ülesandeks varem rajatud miiniväli üles võtta. Sinna kohale jõudes selgus, et paljud miinid on puudu ning pidin rühmavanemale selgitusi andma. Pärast käisime koos temaga veel ala läbi ja selgus, et ongi 12 miini 21-est paigaldatust ära varastatud. Mul tekkis küsimus, et miks üldse rajada tõkkeid, kui vastane nendest lugu ei pea. Miine me lõpuks kätte ei saanudki. Pärast seda juba liikusime tagasi kasarmusse. Kohale jõudsime alles kaheksa õhtul. Reedel hooldasime varustust, küürisime kasarmut ning ootasime tänast. Lisaks mängisime natukene ka jalgpalli.

Täna keskpäeval lasti meid lõpuks pataljonist välja. Enne vabanemist kontrolliti meil veel kõigil kogu kaasasolev mant läbi, et näha kas meil on mingisugust laskemoona või muud keelatud vara kaasas. Üks mu rühmakaaslastest jäi moonaga vahele ja ma siiani ei oma infot, mis temaga tehti. Kompaniiülem mainis midagi kriminaalkaristusest. Loodan, et asi nii hull pole. Tagasi koju liikusin koos nelja rühmakaaslasega. Mõtlesin, et teen natukene head ja viskan tüübid Tartusse ära. Mõeldud, tehtud. Tegime siis tee peal paar peatust ning lõpuks jõudsime Tartusse. Seal kohtusin korrakse veel tüdrukuga ning siis liikusin juba koju ära. Täna midagi eriti rohkem teinud pole. Jälgisin jalgpalli ja käisin linnas jalutamas.

Selline oli siis "lühike" kokkuvõte  möödunud nädalast. Kõige meeldivam on hetkel see mõnus ja kõrvetav päike, mis juba praegu paljudel sõduritel ja muidugi ka tsiviilelanikel on nahad mõnusalt pruuniks kõrvetanud. Mis kaitsväkke puutub, siis järgmisel nädalal on juba viimane õppus ning pärast seda juba pääseme lõplikult koju. 27 päeva lõpuni.



Sunday, April 22, 2012

The voice inside my head


Eile algas öörahu alles kella üheteistkümnest ja see andis mulle võimaluse arvutist El Clasico't jälgida. Juba enne mängu lootsin, et Real Madrid tõmbab Barcelonale ära ja nii oligi. Mäng oli suhteliselt tasavägine ja võimalusi leidus mõlemal poolel. Lõpuks teenis Real siiski tänu Cristiano Ronaldo iluväravale 2:1 võidu. Ma tean, et Eestis on jube palju Barca fänne, aga see hooaeg tuleb neil tõdeda, et pole teps mitte nende aasta. Päris hea, et ka kaitseväes on vahel võimalik end muu maailmaga siduda.

Hommikul ärgates valdas mind mõnus meeleolu. Ilm oli perfektne ja lausa kutsus välja. Enne lõunat nagu väga midagi ei teinud, aga umbes poole kolmest mõtlesime, et teeks natukene jalkat. Saime enam-vähem normaalse satsi kokku ja mängisime umbes tund vms. Päike kõrvetas ikka mõnusalt. Mängu lõpus ma tegin oma spordidressid jalgevahelt katki. No ütleme nii, et ikka päris ribadeks on teised. Homme hommikul lihtsalt kannan ette ja ehk saab viimased hommikuvõimlemised ikka normaalsete pükstega mööda saata. Väga midagi muud täna teinud ei ole. Tüübid vaatasid siin mu arvutist vormelit ja käisime ka sõdurikodus paar korda. Lisaks sain oma pildiga Photo Model Contest 2012 - International võistlusel teise vooru. Kogusin piisavalt hääli ja sain siis edasi.

Homme põrutame oma rühmaga taaskord metsa. Seekord üldse Ida-Virumaa piiridest välja kuhugi Tapa kanti. Meid ootab ees "Viru Kevad 2" õppus, mis sisaldab väga raskeid ja sisukaid päevi. Puhkusele saamise kohta levib, aga kolm erinevat varianti. Üks variant on, et saame välja neljapäeva õhtul, teine reede hommikul ja kolmas, et üldse laupäeva hommikul. Eks siis näis, milline variant tõeks osutub. Reservini on jäänud 33 päeva!:)

Saturday, April 21, 2012

Veidi veel



Üks pikk nädal taaskord möödas ja sammuke reservini lähemale tehtud. See nädal käisime viiepäevases laagris, täpsemalt Sirgalas lahinglaskmistel. Oli väsitav, mida võib ka eeldada. Esimesel päeval näidati meile natukene lõhkamiskunsti. Ühe esemena lõhati vana Volvo, mis lendas ikka kaunis ribadeks. Tükid pidime mõistagi meie kokku korjama. Teisipäev ja kolmapäev olid rohkem drillimiseks ja muuks selliseks. Neljapäeval toimusid meie rühmal siis lahinglaskmised. Paugutasime umbes viie tunniga ligikaudu 15000 padrunit moona ära. Lisaks veel kõik lõhkelaengud ja muu, mis seal plahvatasid. See oli siis viimaseks korraks, kui me üldse teravmoona kasutasime. Neljapäeva öösel vastu reedet käisime veel "motivatsiooni otsimas" ja hommikul tõmbasime otsad kokku ning põrutasime tagasi pataljoni.

Eile ma koju ei saanud. Põhjuseks ikka see, et eelmine nädal taheti sisse jätta. Natuke nõmekas on eelviimasel võimalusel sisse jääda, aga kokkuvõttes väga ei põe. Saan siin varustust hooldada ja oma asjadega tegeleda. Kusjuures siin on võimalik paremini välja puhata, kui kodus olles. Järgmisel nädalavahetusel peaks kindlasti välja saama, aga ilmselt saab alles laupäeval. See oleks siis viimane linnaluba, ühtlasi ka natukene pikem, sest tagasi peaks tulema alles 1. mai õhtul. Eks näis, mis järgmine nädalalõpp toimuma saab. Enne tuleb vägagi raske "Viru Kevad 2" üle elada ja siis vaatame edasi.

Mingil erilisel moel on endiselt eelmise nädalavahetuse elu ja melu sügavalt mu peas. Ilmselt on põhjuseks see, et üle pika aja sain millegi mõttetu asemel ka õiget elu elada. Vaikselt-vaikselt tekib juba sisse too sama tegutsemistuhin, mis oli mul enne kaitseväge. Kindel laks on see, et kaitseväest naastes pöördun koheselt tagasi oma liistude juurde. Ahjaa, kõik need videod ja pildid tollest üritusest teevad ka tuju päris heaks. Andekad inimesed on ikka seal TENis;)

Sunday, April 15, 2012

Ten on ja jääb





Nädala alguses olid meil kaitseväes "Viru kevade" nimelised õppused, mis möödusid suurimate viperusteta. Mingil kummalisel põhjusel ma algselt linnaloale ei pidanud saama, aga õnneks lasti terve maja välja ja nii ta läks. Terve nädala oli mul motivatsioon laes ja tegutsesin vaid selle nimel, et reedest Tartusse sessioonile minna. Algul tundus küll ausalt öeles imelik, et välja saajate nimekirjas mu nime polnud, kuna olin kõike täies hoos ja ulatuses hea tuhinaga kaasa teinud. Asist põhjust sisse jätmiseks mulle välja tuua ei suudetud igatahes.

Õnneks saime siiski reedel kogu rühmaga välja. Koju jõudes tegin ruttu mõned vajalikud toimetused ning pakkisin kotid kokku ja võtsin suuna Tartusse. Sinna üritusele kohale jõudes liitusin kohe teistega ja sulandusin sujuvalt massi. Terve esimese õhtu tegime teambuildingu mänge, et omavahel hästi tuttavaks saada. Lisaks toimusid komisjonide etteasted ära määratud teemadel. Meie pidime oma komisjoniga tegema kerge näidendi Jack Norrisest ja Queen Elisabethist. Hiljem mängisime maffiat ja nautisime kena nädalavahetust.

Teisel päeval tegelesime päris korraliku intenvsiivsusega oma eelnõude kallal. Kuna ma ise sattusin kultuurikomisjoni, siis polnud teema mulle võõras ja andis ikka üht-teist välja mõelda. Ka mu rühm, kaasaarvatud rühmaülematega, oli väga tegutsemisaldis. Õhtuks saime ome eelnõu valmis ja asusime kõik oma toimetuste kallale. Minu ülesandeks jäi teha meie komisjonile kaitsekõne ja seda ma hilistel öötundidel ka tegin. Oli üks rahulik ja tore õhtu.

Täna oli meil märksa ametlikum päev. Oli aeg eelnõusid tutvustada ja debatt maha pidada. Ma isiklikult lõpuni seal välja olla ei saanud, aga esimesed kolm komisjoni said kõik igatahes poolthäälte enamusega vastu võetud. Nende kolme seas oli ka meie oma, mille rahvas päris heade emotsioonidega vastu võttis. Pärast lõunat lippasin ma bussile ja jätsin need meeldivad pädevikud sinna edasi toimetama. Nüüd kohe-kohe lähen taas Jõhvi. Täna peame juba tsiviilriided reservi jaoks kaasa võtma...See tähendab, et lõpp on juba kaunis lähedal.

Veel tuleb ära mainida, et sessioonil toimetas teiste seas ka tore meediatiim. Nad andsid välja artikleid ja tohutus koguses pilte, mis kõik võib leida siit: http://tartusimu.tumblr.com/ Kui seal natuke ringi vaadata, leiab ka ühe minust tehtud intervjuu. Lisaks piltidele ja artiklitele on präeguseks hetkeks valminud ka kaks meistriklassist videot, mida kahjuks mul teile hetkel näidata ei õnnestu. Midagi nii head pole ma igatahes tükk aega näinud.

Sunday, April 8, 2012

Nii nagu peaks


Ma pole päris tükk aega kirjutanud. Üheks põhjuseks oli muidugi see, et istusin eelmine nädal rühmaga pataljonis valves. Kahe nädala jooksul käisime kaks korda metsas harjutamas. Mõlemad laagrid olid väga väsitavad ja rasked ning nendel ma täna pikemalt peatuda ei kavatse. Mõned asjad meil seal on küll lõpu eel naljakaks muutunud ja peab hakkama reegleid ümber õppima. Üks privileege kärpiv uuendus on see, et peab iga nädal rühmast vähemalt kümme meest sisse jääma. Õnneks on ainult 47 päeva jäänud ja lõpp läheneb meeletul kiirusel.

Kuna ma reedel koju tulles läksin kohe otse edasi Tartusse, polnud mul ka viimasel kahel päeval aega kirjutada. Tartusse läksin mõistagi EÕELi XXVI üldkoosolekule. Kohe sisenedes leidsin eest palju tuttavaid, kes mind suure kallistamistuhinaga vastu võtsid. Seejärel seadsin end sisse. Väga massiliselt on liitu noort verd juurde tulnud. Kui varem ma teadsin kõvasti üle poole ük-del käinud inimesi, siis nüüd tugevalt vähem. Esimene õhtu möödus koridoris musitseerides ja uute inimestega tutvudes. Õnneks jäi ka aega magamiseks:)

Eile oli natukene formaalsem päev ja väsitas päris ära. Toimusid töötoad ja ka arutelud.Ise võtsin osa ISIC noortekaardi arutelust, mis mulle väga meeldis. Arutasime kaardiga kaasnevate soodustuste ja hüvede üle. Õhtu möödus taaskord kvaliteetset aega veetes. Täna oli siis see päev, kui valiti Liidule juhatus. Ma küll ise seal lõpuni olla ei saanud, aga just natukene aega tagasi otseülekandest sain tulemused teada. Liina Hirv , Lisette Vapper ja Henri Jeret moodustavad uue Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse. Soovin neile palju edu.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli väga meeldiv nädalavahetus veel meeldivamate inimestega. Sain taas tegeleda millegagi, mis mind köidab. Kohe lähen sauna ja siis võtan taaskord Jõhvi tee jalge alla. Tuleval nädalal ootab meid ees "Viru Kevade" nimeline õppus. Kui kõik hästi läheb ja välja saan, lähen järgmine nädal taas Tartusse, seekord TEN'i poolt korraldatavale sessioonile.