Sunday, February 26, 2012

Plaanid on head


Eile sai selgeks see, et pärast ajateenistust liitun uue jalgpallimeeskonnaga. Selleks tiimiks saab siis olema neljanda liiga klubi JK Suema/Cargobus. Kindlasti on see samm edasi. Kuna sügisest lähen ju uuesti Tallinnasse kooli, siis on hea, et saan kuskil trenni teha ja mängimas käia. Ootan igatahes põnevusega. Lisaks on mul juba järgmise nädalavahetuse plaanid ka tehtud. Juhul kui saan väljaloale, lähen reedel oma kooli Alo muusikapäevadele korraldajaks. Täpsemalt siis turvameheks, nagu olen seda viimased kolm aastat olnud. Nüüd jääb veel ainult loota, et saan ikka välja.:)

Veel seda üürikest aega, mis mul täna kodus on järele jäänud üritan ma veeta sauna ja jalgpalli seltsis. Peatselt juba suundun tagasi Jõhvi. Tuleval nädalal on meil plaanis linnalahing ja see tähendab jälle vähemalt kolmepäevast laagrit. Tagasi on sealt plaanis tulla jala. Ehk siis...32 kilomeetrine rännak väsitava laagri lõpus. Ilmselt saab sellega hakkama, sest motivatsiooniks olev linnaluba peaks piisavalt edasi viima.

Saturday, February 25, 2012

Mine sõida lihtsalt minema nüüd siit Sa, homsele siis mõtlema ei pea


Sõitsin täna taaskord Tartusse. Veetsin seal väga mõnusalt aega. Kõige rohkem üllatas mind Lõunakeskuses olev loomapood. Käisime seal tüdrukuga ringi ja vaatasime neid marulahedaid loomi, mis seal olid. Peaks mainima, et see pood oli nagu üks väike miniloomaaed. Tohutult eksootilisi loomi, keda on kõiki võimalus ka soetada. Mis sest, et need aarad, kes seal olid, maksavad hingehinda- ühe nendest ostaks võimaluse korral isegi. Igatahes, Tartus oli väga mõnus ja hea.

Kohe hakkan jälgima siin taaskord Eesti Laulu, seekord 2. poolfinaali. Õhtu on igatahes sisustatud. Homme tagasi väeossa. Sellega on nüüd nii, et tänasest jääb täpselt kolm kuud veel seda sõdurielu. Täpsemalt saab jälgida siit: http://reaal.planet.ee/tiit/timer.html .Ega siin midagi väga polegi täna rääkida. Loodan, et naudite oma nädalavahetusest ja ei joo end oinaks.

Mine sõida lihtsalt minema nüüd siit Sa, homsele siis mõtlema ei pea


Sõitsin täna taaskord Tartusse. Veetsin seal väga mõnusalt aega. Kõige rohkem üllatas mind Lõunakeskuses olev loomapood. Käisime seal tüdrukuga ringi ja vaatasime neid marulahedaid loomi, mis seal olid. Peaks mainima, et see pood oli nagu üks väike miniloomaaed. Tohutult eksootilisi loomi, keda on kõiki võimalus ka soetada. Mis sest, et need aarad, kes seal olid, maksavad hingehinda- ühe nendest ostaks võimaluse korral isegi. Igatahes, Tartus oli väga mõnus ja hea.

Kohe hakkan jälgima siin taaskord Eesti Laulu, seekord 2. poolfinaali. Õhtu on igatahes sisustatud. Homme tagasi väeossa. Sellega on nüüd nii, et tänasest jääb täpselt kolm kuud veel seda sõdurielu. Täpsemalt saab jälgida siit: http://reaal.planet.ee/tiit/timer.html .Ega siin midagi väga polegi täna rääkida. Loodan, et naudite oma nädalavahetusest ja ei joo end oinaks.

Friday, February 24, 2012

Ainulaadne kogemus





Viimased nädal aega on olnud päris kiired. Kolm esimest päeva harjutasime väeosa lähistel rünnakut ja pidime sellega, siis enam-vähem toime tulema. Iseenesest oli päris väsitav põlvini lumes ringi mütata. Põhiline üritus sellel nädala oli, aga Eesti Vabariigi aastapäevaparaad. Juba neljapäeva varahommikul sõitsime oma kompaniiga Tartusse, kus siis esmalt käisime Raadil proovis. Pärast seda seadsime end EMÜ spordihoonesse sisse ning ootasime õhtust peaproovi.Peaproovini oli üsna mitu tundi aega ja seega sai iga viimne kui sõdur end kuhugile mugavalt sisse seda ja lõõgastuda.Õhtune peaproov toimus siis paraadi toimumispaigas. Tegime kogu ürituse formaalselt otsast lõpuni läbi. Pärast proovi vajusime suht kohe magama ära.

Täna hommikul seadsime end varakult korda ja liikusime uuesti linna ära. Kui üritus algas, liikusime oma positsioonidele ära. Kõige rohkem selle teekonna käigus hämmastas mind see rahvamass, mis seal kohal oli. Tervitasime siis kaitseväe juhatajat ja presidenti, kuulasime ära brigaadikindrali kõne ning alustasime paraadmarssi. Ütleme nii, et meie kompanii üritusega võib rahule jääda. Oleme saanud ainult positiivset tagasisidet ning järelekaja. Seejuures olevat tervitused ja tänamised meie omadel kõige paremini välja tulnud. Sattusin ise ka nii telekas kui ka fotodes pilti, aga ega seal väga midagi head pole:D

Üldiselt võib öelda, et oli päris ainukordne kogemus ja tuli patriootlik tunne peale küll. Võin üsna kindlalt väita, et ega teinekord ma väga sinna marssima ei lähe, kui ma just presidendiks vms ei saa:DKõik need proovid ja ohtrad harjutamised tulid lõpuks kasuks ja olen enda ja meie rühma üle uhked, et seal väärikalt ära käisime. Väga tore üritus ka muidu, btw.Nüüd olen juba kodus ja naudin oma välja teenitud nädalavahetust.

Sunday, February 19, 2012

Paraadile?No kindel see


Eile õhtul vaatasin siis seda Eesti Laulu esimest poolfinaali. Väga palju häid lugusid polnud, või noh, võib öelda, et peaaegu, et polnudki. August Hunt sai vähemalt edasi ja selle üle on mul ainult hea meel. Aga eks see üritus üks naljanumber juba ole. Nüüs veedan siin kena pühapäeva "Maleva" seltsis ja teen aega parajaks. Ega siin palju polegi jäänud, varsti peab hakkama toimetama ja siis juba Jõhvi tagasi sõitma. Täna on teeolud kaunis kesised ja peab natukene rohkem aega varuma. No aga miskit muud üle ei jää, tuleb minna;)

Eelolev nädal on päris rutiinivaba. Juba neljapäeva õhtul sõidame oma kompanii 3 rühmaga Tartusse, et seal reedeseks paraadiks valmistuda. Reedel on siis teil kõigil võimalus tulla Tartusse kohapeale seda paraadi jälgima...Või siis saab üritusele ka televisooni kaudu pilk peale heita. Kui hästi otsite, siis ehk leiate mu sealt üles ka. Vihjeks võin öelda- Viru Jalaväepataljon, A-Kompanii 3. rühm ja 3 või 4 viiru keskmine võitleja. Vb järjestus muutub, aga peaks ikkagi olema kuskil seal.

Teile siis ilusat jätkuvat talve ja tegutsemistuhinat!

Saturday, February 18, 2012

It's still winter you know


Ma ei tea, mis kummalisi trikke mu telefon teeb. Alati, kui ma panen hommikuks äratuse, et kuhugi sõita, ta ei ärata. Muidu küll äratab, aga just siis, kui vaja, tujutseb ja ei anna mingitki märku. Nii oli ka täna. Ärkasin kaks minutit enne Tallinna rongi ja seega pidin miskit muud välja mõtlema. Lõpuks läksingi bussiga Tartu ja sealt omakorda bussiga edasi. Pidin algselt liidu kontorisse oma pusale järgi minema, aga lõpuks selgus, et see pole seal minu oma ja ma ei läinud. Siis tahtsime minna jalkaturnat vaatama, aga sattusime hoopis mingi tillude omale ja õigele lõpuks ei jõudnudki.

Kui ma enne Hobujaamas trammilt maha tulin, märkasin, et mingi tüüp kõndis must mööda kõigest särgi väel. Mõtled küll, et ilmad natukene soojemaks läinud, aga ega siis -8 kraadi ja tugev tuul päris suvi pole. Sellise ilmaga võib väga kergelt külmakahjustusi saada, kui tükk aega katmata kehaosadega ringi platseeruda. Mul hakkas isegi talvejopes mõnel korral külm. Mis me siis veel särgist räägime. Hormoonid möllavad vist ikka mõnuga.Aga eks elu õpetab.:D

Tänase õhtu aga sisutan ma jalgpalliga ja hiljem kavas Eesti laulu esimest poolfinaali, kus hoian muidugi kõige enam pöialt August Huntile. Rohkem nagu miskit väga ei plaani, sest vaja korralikult puhata ka.

Friday, February 17, 2012

Is this a real life, or is this just a fantasy?


Ma olen umbeväsinud ja igas mõttes suht tühi omadega. Kõige selle põhjustajaks on muidugi kolmapäevast tänaseni toimunud kaitselaager kuskil Ida-Virumaa metsades. Iseenesest nagu midagi rasket polnud, aga uni jäi mõlemal ööl väga üürikeseks ja lõpuks väsitas ringi tatsamine ka päris ära. Üks raskemaid asju oli minna öösel ühe lahingpaarilisega tunniks ajaks valvesse. Kuna meile tegi üks teine rühm vastutegevust, siis nad luurasid mööda meie alasid ringi sellega seoses oli vaja pidevat valvet. Mõlemal ööl käisin ma kolm korda seal postil valves. Kolm korda sellepärast, et meie jagu on jäänud väikseks ja seetõttu on kõigil topelt tööd vaja teha.

Valves olles oli üks rängemaid takistusi see krõbedalt külm ilm, mis meid seal näpistas. Olles pakitud viiekihilisse riietusse, käes kaks paari kindaid(ühed neist, paksud vatised), jalas villasokid- hakkas ikkagi juba pool tundi enne vahetuse lõppu jõhkralt külm. Jalad olid tuimad, näpud sügelesid ja nägu ka õhetas. Tegelikult tagant järele mõeldes oli päris äge isegi, aga hetk seal kohapeal väga mitte. Kõige veidram on see, et kui jälgisime seal oma postilt pingsalt iga raksatust ja liigutust, mida vastase luure võis teha, hakkasid lõpuks kõik puud ja põõsad elama. Ohjah, igatahes oli väga kurnav laager. Põnev ka.

Nädalavahetuse plaanidest ma väga midagi ei tea. Täna on plaanis välja magada korralikult.Homme tahaks minna Tallinna, sest palju huvitavaid asju ootaks seal ees, aga ei tea, kuidas asi kulgeb. Põnevat nädalavahetust, semud:)

Sunday, February 12, 2012

Oota veidi veel ning varsti selgub see, mis hoiab meid sel teel


Oleks irooniline öelda, et ma armastan pühapäevi...Nii ka on. Nädalavahetused lihtsalt lähevad nii kiiresti. Nagu ma reedel oma moluraamatus kirjutasin siis: "Mm, nädalavahetused on nagu magustoidud- naudid seda väga, aga alati jääb sellest väheks.Naudime siis mõnuga eks.:)" Nii ka on. Iga järgmine linnaluba on järjest magusam ja lähemal 25. maile. Juba võikski seista soojas maituules Viru pataljoni pääsla juures, tsiviilriided seljas, et astuda viimast korda sealt välja.

Valmistan end ette eelseisvaks metsalgaariks ja varun igasugust manti kokku. Igal juhul saab olema päris unine nädal. Kuna arvuteid veel kaks nädalat seal kasutada ei saa, siis ilmselt reedel kirjutan täpsemalt, kuidas seal oli. Üks on kindel - magada väga ei saa, sest seekord seisame silmitsi kaitselaagriga, kus peab iga väiksema paugu peale positsioonidele jooksma. Aga ma võtan asja positiivselt ja mõtlen, et iga päev on juba lähemal sellele lõpule.

A muidu, võite alati kirjutada ja öelda, mis teemadel võiksin rohkem kirjutada. Mõnikord muutuvad mu sissekanded päris igavaks, aga teinekord on jälle külastuste arv laes. ;)

Saturday, February 11, 2012

I hope you know it's a miracle


Käisin täna Tartus. Viimane nädal aega on küll julmalt külm olnud, aga sellegipoolest tundus Tartus ringi kõndides, et mu nina külmub kohe otsast. Üldiselt oli päris-päris mõnus ja mulle väga meeldis. Sai ka kinos käidud, seekord sattusime filmile "Vanne", mis põhineb päriselul ja on ürpiski raske teema. Aga nagu ikka, oli ka selles filmis muinasjutule omane häppy ending. Hiljem jalutasime natuke linnas ja nüüd olen juba tagasi kodus. Väga meeldiv oli kõikjal nii palju tuttavaid näha ja muljetada.

Mõtlesin enne, et hullupööra tahaks suve juba. Eelmine suvi oli jõhkralt tegus ning hing ei anna rahu enne, kui järgmine on käes. No natuke üle saja päeva on veel jäänud, aga järele mõeldes polegi see väga midagi. Chillilt pikad suvepäevad ja mõnusalt kuum rannaliiv on küll see, mida hetkel kõige enam tahaks. Lisaks on sellel suvel ju jalgpalli EM, mida kavatsen võimaluse korra sajaprotsendiliselt jälgida. Kõige enam ootan ma juuni lõppu, mil tulevad Walesist sugulased külla. Need tüübid on ikka jõhkralt lahedad ja muhedad. Aga eks siis ootab veel natukene ja ongi see mõnus soe aeg jälle käes.


Friday, February 10, 2012

Light outside


Olid päris väsitavad kaks nädalat seal Viru pataljonis. Eelmine nädalavahetus küll välja ei saanud, aga ega see väga paha polnudki. Mis vahepeal head on toimunud?Oleme päris korralikult harjutanud 24. veebruaril toimuvaks paraadiks. 23. õhtul lähemegi Tartusse ja veedame öö seal ning päev hiljem teeme selle pulli ära. Vahepeal oli mul võimalus end registreerida Kopenhaagenisse europarlamendi simulatsioonile, aga lõpuks ma siiski loobusin, sest tollel ajal hakkavad kaitseväes juba õppused jms. Iseenesest oleks olnud väga püss kaitseväe ajast naukeseks reisile minna ja Eestit esindada. Muud midagi väga polegi olnud erilist.

Nädalavahetus on mul suhteliselt rahulik. Täna tegelen siin natukene oma asjadega ja homme plaanin Tartus head aega veeta. Arvan, et nädalavahetusi on väga vaja. Ahjaa, mul tuli veel meelde, et viimasel ajal olen hakanud jõhkralt palju unes ringi kõndima.Üks päev tegin enda toas toakaaslastele enda teadmata öösel kell pool kaks äratuse. Ise ei saanud mitte essugi aru...Öö vastu tänast olin ka vist midagi korraldanud. Kas selle kuutõbisuse põhjuseks oli väljas hiilanud täiskuu, ma ei tea. Küll aga tean, et üheks selle suureks põhjustajaks on ränk väsimus ning kurnatus. Loodan, et järgmine nädal metsas ma end vastu ahju ära ei kõrveta kuidagi.

Sunday, February 5, 2012

Ebardlik käitumine-kas mood või kaitsekilp?


Ma võtan end kokku ja kirjutan ühel teemal, mis on viimasel ajal väga sügavalt mu hinge kriipinud. Alles paar päeva tagasi võeti meil siin kaitseväes rühm kokku ja seletati puust ja punaselt ette ära, kuidas peaksime end kokku võtma ja muud sellist. Distsipliin on langenud nullilähedale, mehed käituvad andeksandmatult rumlalt ning õelalt ja mis kõige nukram- nii kuidas üks loll ees, nii teised naiivselt talle järgi. Kõige hullem on asja juures see, et kui keegi midagi teeb, saab selle eest kogu rühm. Muidugi on need rikkujad ühed samad.

Täiesti mõistetamatu on minu jaoks see, et miks kurat peavad mingisugused madalalaubalised, aga omast arust jõhkrad velled, lihtsalt enda vaimse rahulduse saamiseks teiste ajusi nussima. Niigi pingelises ja kurnavas keskkonnas keeratakse tihtilugu vint täiesti üle ning vägistatakse oma kaasvõitlejate kõrvu rõvedalt kõlvetute sõnadega. Hämmastav on see, et seda tehakse täiesti põhjuseta ja lihtsalt selleks, et enda "semudele" muljet avaldada. Tekib küsimus kas tõesti on kaitsevägi koht, kus teistele inimestele muljet avaldada?Pigem eelistada natukene õrnemat seltskonda. Kirjutasin sõna "semudele" jutumärkides, sest inimesed, kes siin jubedalt mingit sõprust arendavad, ei tea midagi isegi oma vestluskaaslase tegelikust taustast, isiklikust elust jne.

Vägisi tekib siin tunne, et need jõhkrad võllidest kaasvõitlejad varjuvad end sellise käitumisega mingisuguse kaitsekilbi alla. Inimese psühholoogiat õppides, leiab mitmeid näiteid selle kohta, et need, kes teisi vaimse või füüsilise vägivallaga üle valavad, kannatavad ise tavaliselt mingisuguse masenduse all. Sedasi üritatakse ravida oma hingehaavu, tekitades hoopis peavalu enda ligimestele. No mille kuradima pärast peab lihtsalt niisama teiste elu raskeks tegema?Kui Sul on endal keeruline, siis t*ra tule ise oma probleemidega toime.

Mul on rämedalt kopp ees sellest, mis meil siin toimub. Mingid harimatud ning äärmiselt kitsa silmaringiga vennad võtavad lihtsalt ette ja mõnitavad teisi. Suht raudne laks on see, et enamus vendadest, kes selle sihitu pasarahe alla satuvad on kordades andekamad, targemad ning sotsiaalselt kasulikumad, kui need jõhkardid. Lihtsalt siin kaitseväes ei omata ülevaadet, kellega rinda pistetakse. Kui enamik suudavad selle nussiga toime tulla, siis on ka neid, kes ei suuda. Alles paar nädalat tagasi oli meil siin olukord, kus üht rühmakaaslast pidevalt noriti. Lõpuks suudeti vend endast nii välja viia, et ta lihtsalt lahkus pisarail silmi ja vältis igasugust kontakti oma "meeldivate" rühmakaaslastega. Antud olukorras sain ma hiljem temaga vesteldes asja korda, aga see pole normaalne, mida ta pidi taluma.

Kõlab küll äärmiselt halava tekstina, aga tegelikult on probleem päris märgatav. Üks suur murekohti on veel see, et isegi kui meie ülemad teavad, et selline asi siin toimub, nad ei saa või ei oska midagi pädevat ette võtta ning lumepall lükatakse lihtsalt uuesti veerema. Kahjuks, pole neil antud olukorras mitte midagi teha.Tihti need vennad teevad muidugi kutsikasilmad pähe ja poevad sõna otseses mõttes persest sisse, aga eks see ole ka oma ette kätteõpitud kunst. Üks suuremaid vigu üldse on see, et karistatakse iga asja eest rühma, samas kui palju efektiivsem oleks võtta asjad ette individuaalselt.

Mis iganes nüüd ka ei juhtuks- olukord on lihtsalt väga jõhkralt kontrolli alt väljas ning vajab parandamist. Mul on äärmiselt nõme, et peate selliseid asju siin lugema, aga seda ei saa lihtsalt enda sees hoida. Mis iganes ka ei juhtuks, ärge olge õelad oma ligimeste suhtes...Eriti, kui nad ei ole seda mitte mingil moel ära teeninud.



Saturday, February 4, 2012

110


Tänasest jääb 110 päeva reservini ning aeg lendab jubeda kiirusega. Nüüdsest on juba natuke üle poole ajast möödas ning egas kevadeni väga palju jäänud polegi. 110 on nii suur, samas äärmiselt väike arv. Kui arvestada seda, et sellest 110 veedame 75% ajast metsas, võib üsna kindlalt öelda, et aeg hakkab veelgi kiiremini minema. Hetkel on kõige suuremaks naudinguks see äraütlemata krõbe pakane. Homseks lubab siin kohati isegi rohkem kui -37 kraadi külma. Õnneks liigume me sellisel ajal väljas väga minimaalselt.

Aga täna ma midagi väga ei teinudki. Hommikul mingi jõhkralt küürisime siin ja pärast seda algas vaba aeg. Oleme juba vaadanud mitmeid filme ning sai ka inglise liiga jalgpalli jälgitud. Aga egas midagi. Suhteliselt mõttetu sissekanne, aga vahel võib!:)Ahjaa,see pole küll enam originaalne, aga ma vihkan seda nõmedat timeline'i, mis ootamatult mu fb profiili kategooriliselt ümber muutis. :D

Thursday, February 2, 2012

Frozen


Ma kogesin täna elus esimest korda jõhkrat külmumist. Läksime hommikul varitsuse tundi ja seadsime end oma jaoga siis meedivalt metsa sisse. Meile anti teada, et natukese aja pärast tullakse meid ründama. No istusin ma siis seal ühe puu peale ja ootasin. Lõpuks oli kulunud päris tuugalt üle tunni ja ma istusin endiselt liikumatult sellel samal kohal. Näpud olid jääs ja värisesin seal. Kui hiljem vastane saabus ja ründama pidin, ei saanud ma isegi salvetaskut lahti, sest lihtsalt näpud olid nii tuimad. Üleüldiselt oli väga veider tunne. Muidu mulle tänane päev päris meeldis.

Kirjutasin eile tänu ühele rühmakaaslasele valmis luuletuse. Mõtlesin, et võiks siia selle kirja ka panna. Vahel ju võib oma isiklikus blogis natukene muud teemat ka ajada. Kirjutis siis teemal müts.

Müts
šljapka, hoed, kapele või papaq,
peas on müts, ei ole kaabu.
Hat, sombreiro ja šapka,
sees pean selle ära võtma.

Chapo, sombrero, hoed ja šešin,
peast viib selle tuuleiil.
Hata, hattur või topi,
jälle pumpama pean soti.

Cappelo, barret, skrybele ja proni,
kokku vigistab veresooni.
Ceprune, šapka, topi või hat,
see pole kaelarätt.

Hatt, kapelusz, palarie või chapeu,
siis kui saabub öö.
Hut, žezin, klobuk ja hattu,
viin selle ruttu lattu.