Thursday, March 24, 2016

Mis maa see on?

Hetkel kogu maailmas toimuv ajendab mind jälle üle pika aja siia miskit kirjutama. Päris jõhkraid ja groteskseid asju juhutb viimasel ajal. Maailm oleks nagu ära keeranud. Kõikjal süveneb viha, väheneb armastus ja hoolivus oma ligimeste suhtes. Hävitatakse üksteist, hoomamata, et me oleme kõik üks ja see sama liik, kes siin maakeral elab, lihtsalt oma olemuselt natukene erinevad. Ei möödu päevagi, kus ei peaks nägema, et kuskil jälle midagi jubedat toime pandi. Aga kas see tõesti peaks nii olema?

Ma saan aru, maailma paremaks muuta on üks võimatu ülesanne ja sellega ei tohiks üldse oma pead vaevata. Küll aga, tahaks tagasi seda muretud elu, mis vaevas mind väikese poisina, kui ainus mure oli mul see, et ema ruttu töölt koju tuleks ja mulle midagi maitsvat süüa teeks. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ümbritsevad mind igasugused mured ja probleemid. Ronid ühest august välja, aga kukud koheselt veel sügavmasse auku. Kümnele tormisele päevale järgneb üks päikseline päev. Aga kas ka see peab nii olema?

Ma arvan tegelikult, et nii palju on inimeste mõtlemises kinni. Liiga palju üritatakse end siduda kõiksugu võõraste probleemide ja muredega. Ja mis kõige rohkem mind hämmastab, tihti minnakse igasuguse jamaga üle piiri ning tehakse isegi oma lähedaste elu selle võrra raskemaks. Toon ühe väga aktuaalse näite. On paratamatu, et praeguses Euroopas, kuhu rändab sisse inimesi, kes meie mandrile ei kuulu, tekivad pinged, mis inimesi omavahel tülli ajavad. Küll aga on vastik lugeda, kuulata ja näha, kuidas kiputakse sellepärast tülli minema inimestega, kes ei ole mitte karvavõrdki seotud selle sõjapõgenike sisserändamsiega. Kui inimene üritab natukenegi olla kaine mõisutsega, mitte uskuda iga pisematki rämpsu, mida klikihimuline meedia toodab, rahustades oma kaasinimesi, saadetakse ta tuimalt musta kohta ning ähvardatakse kõiksuguste kurjade sõnadega. Jah, meie oleme süüdi, et praeguses maailmas, kus uuesti on päevakorda tekkinud sõda, ja kus süütute inimeste kodusid hävitatakse, tekib selliseid olukordi? Vastik lausa, kuidas unustatakse ära, kes on su sõbrad, lähedased ja sugulased, ning usutakse igasugu pläusti.

Ma ei leian, et see viha, mida paljud inimesed endasse süstivad, võiks olla olematu. Sa ei saa midagi teha nende sõimust nõretavate postitustega. Ma olen väsinud lugemast seda rämpsu, kuidas kõigis virisejate maailmahädades on süüdi meie riigijuhid. Jah, meie peaminister või president on süüdi selles, kui sina jätad kingapaelad sidumata ja komistad enda irivtava molu vastu kivi lõhki. See ei ole nii, kallid inimesed. Mind teeb ka kurvaks see, mis viimasel ajal maailmas toimub. Küll aga ei ole sellest mitte mingit tolku, kui hakatakse sellepärast ka oma kaaskodanike jalgealust rüvetama. See, et sul on kõht lahti, ei tähenda, et sa pead teistele purgeeni sisse söötma. Kõige vähem kasu on sellest vingumisest ja sapipritsimisest, eriti kui olukord on niigi tundlik. Kui sul läheb midagi põlema, siis sa ei sööda seda leeki ju tulematerjaliga, et see veel hullemaks läheb? Sama lugu on ka nende tõsiste probleemidega, mis hetkel aset leiavad. Miks tembeldatakse süüdi inimesed, kes ei saa mitte midagi parata nendesse olukordadesse?

Eriti hämmastav on see, kuidas kõik vähese intelligentsiga inimesed üritavad olla kõvad juhid ja loopida puid alla teistele ja isegi ähvardada inimesi, kes vähemalt üritavad olukorraga midagi ette võtta. Piisab sellest, kui lähed näiteks meie noore ja andeka peaministri Taavi Rõivasega seotud uudiste all olevasse kommentaariumisse. Kui loomulikul teed ajuvähki ei saa, siis sealt saab selle kohe kindlasti. Ja siis veel see mõnitamine ja irvitamine nende üle, kes suudavad objektiivselt mõelda ja jäävad teatud olukordades rahulikuks...Anomaalia. Tõsiselt kummaline, kuidas vabal ajal siunatakse Eestit ikka nii, et vähe pole, aga kui Eesti jälle midagi head korda saadab või on riigi jaoks oluline sündmus, siis viskavad kõik oma relvad maha ning hakkavad järsku jubedateks patriootideks. Oi, kui halb ikka see Eesti riik on, kohutav lausa... Eesti riik on oma 24 aasta jooksul suutnud saavutada tohutult palju. Kahju, et paljud seda ei väärtusta. Ma ei usu, et ükski eestlane seisis sellepärast Balti ketis, et veerandsaja aasta pärast saaks mingid tühikargajad riiki ja selle edulugu maha teha.

Jah, las koerad auguvad, karavan läheb ikka edasi. Lihtsalt ääretult kurb on olla, kui tead, et meie ümber on tohutult suur viha. Miks ei keskenduta sellele, et ise oma elus midagi korda saata. Saan aru, et vinguda on igati äge ja saab massiga sulanduda, aga andke andeks, pigem olen hunt, kes käib omapäi, kui see, kes sulandub säärase halli ja haleda massiga. Elu tuleb elada enda jaoks positiivseks. Tuleb seada endale sihid, mille nimel elada. Vaevalt, et kellegi unistused piirduvad sellega, et terve elu vinguda ja mitte midagi head korda saata. Ole tugev, rebi ennast sellest vihast lahti, leia endale mingi motivatsioon ja ela selle nimel. Viha sünnitab viha, aga palju kergem on elada, kui tegeleda oma asjadega, nendest rõõmu tunda ja vaatamata rasketele aegadele siiski edasi minna. Elu pole tegelikult nii jube midagi. Jah, ilmselt on nüüd neid, kes elavad oma viha minu peal välja, aga see tähendabki seda, et mu jutt jõudis kohale neile, kes seda kõige enam vajasid. Peace.