Tuesday, December 22, 2015

Minu elu suurim motivatsioon

Mõtlesin, et võtan natukene aega ja kirjutan siia minu jaoks suurimast motivatsioonist ning sellega kaasnevast. Viimased poolteist aastat on olnud minu jaoks nagu üks lõputu Kolgata tee. Ma olen sisuliselt kogu oma vaba aja, kui seda saab nii nimetada, investeerinud selleks, et vedada ühte spordiklubi. On olnud väga palju raskeid hetki, mil ma olen mõelnud, et kas ma üldse teen õiget asja, kas see kõik on seda väärt, aga ma olen võtnud kokku oma viimased jõuvarud ja üritanud läbi raskuste siiski oma eesmärkide suunas liikuda. Ma olen enam-vähem oma jõududega hakkama saanud ning isegi kõige raskematel hetkedel jäänud positiivseks.

Kui ma selle klubi lõin, käis mu iga sammuga kaasas kaaskodanike lõputu pessimism, mahategemine, mõnitamine, ilkumine. Öeldi, et ma üritan teha midagi, mis nagunii ei tasu end ära. Ma kuulsin seda kõike nii palju, et iga õhtu magama minnes need sõnad kummitasid mind veel mitu tundi. Mõtlesin enda jaoks läbi erinevaid käike, stsenaariume, üritasin otsida võimalusi, kuidas kogu seda protsessi osa teha lõputa õuduse asemel meeldivaks südameasjaks... Ja mul õnnestus see. Igapäevaga tundsin ma vaatamata ohtratele kaigastele kodarates üha enam, kuidas see teeb mind õnnelikuks ning annab juurde suurel hulgal motivatsiooni.

Nüüd poolteist aastat pärast FC Jõgeva Wolvesi loomist saan ma suht kindlalt väita, et ma ajan õiget asja. Jah, esimene aasta Eesti Meistrivõistlustel ei läinud meil tulemuste poolest hästi, mis on noore klubi kohta ka mõistetav, aga mina ja mu klubikaaslased ei lasnud ennast sellest väga morjendada ning töötame veel suurema tempoga edasi kui varem. See olekski ebaloogiline loota lapsekingades klubilt kohe mingeid ulmetulemusi, õnneks enamus inimesi seda ka tajuvad. Toon ka ühe paralleeli- keegi ei eelda, et vastsündinu hakkab koheselt kõndima. Keegi ei eelda, et vastselt kõndima õppinud inimene hakkab kohe jooksma. Keegi ei eelda, et jooksma õppinud inimene hakkab kohe maratoonariks. Keegi ei eelda, et maratoonariks hakanud inimene saab kohe maailmameistriks... Tuleb anda aega, keskenduda protsessile ning kõik hakkab juba iseenesest paika loksuma.

Mulle tegelikult meeldib väga seda asja ajada. Kui algul isegi meeskonnakaasalsed irvitasid iga mu ambitsioonika idee peale, olid arvamusel, et ma ei suuda nagunii midagi suurt ära teha, siis tänaseks olen ma saavutanud nende usalduse ja heakskiidu. Lugematul hulgal meeleolukaid üritusi, klubi väljasõidud, koosviibimised, võistlused- kõiki neid edukaid projekte ja ettevõtmisi on lihtsalt kogunenud niivõrd palju, et mul lausa lust vaadata seda, milline see areng on olnud. Wolves on väikese linna klubi, aga seoses oma aktiivsuse ning ettevõttlikkusega on paistnud silma isegi väljaspool Eestit. Ja just see, et me oleme väikelinna klubi, annab tegelikult tohutult palju juurde. Kuigi meil pole eeskujulike tingimusi võistlushooajaks valmistuda ja meie jaoks on keerukas võistelda suurte klubidega palliplatsidel, siis meie klubi taha on tekkinud suhteliselt suur kogukond, kes meid iga ettevõtmise juures toetab. Ma leian, et see on väga suureks motivaatoriks nii mulle kui klubiomanikule kui ka kõigile mängijatele.

Paljud on küsinud, et mis ajendas mind seda klubi looma. Tegelikult ma oskan sellele väga kergelt vastata. Nimelt, Jõgeval on palju noori inimesi, keda huvitab jalgpall, aga neil polnud varem kohta, kus seda igapäevaselt harrastada. Ma olen siiani võtnud klubi tegemistesse vasta igal tasemel poisse, et nad saaks treenida ja jalgpallist mõnu tunda. Me ei ole Real Madrid, et peaksime kätt ette panema huvilistele, kes on palliga vähem osavamad kui tema grupikaaslased. Eesmärk on anda noortele jalgpallihuvilistele võimalus saada osa meeskonna trennidest, tegemistest ja mängudest. Kohtusin laupäeval klubiga Tallinnas väljasõidul olles ühe võõra inimesega, kes mind kõnetas ning jäi muljeid vahetama. Ta ütles, et ta on jälginud meie tegemisi ning peab tunnistama, et see töö, mis  oleme klubiga ära teinud, see on massiivne. See mees rääkis veel, et on väga tänuväärt töö pakkuda väikelinnas ligikaudu poolesajale jalgpallihuvilisele võimalust regulaarselt treenida ja mängida. "Vähemalt ei joo poisid niisama oma raha maha vaid teevad kõrvale ka sporti," naljatles mu vestluspartner.

Lõpetuseks pean tõdema, et FC Jõgeva Wolves on üks mu elu suurimaid saavutusi. Olen selle klubiga seotud ei rohkem ega vähem kui 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Need lõputud emotsioonid, õnnestumised ja üha enam sagenevad kiidusõnad ning tunnsutused kaaskodanike poolt, teevad tuju ikka vägagi heaks ning annavad motivatsiooni veelgi suuremalt sinilinnu suunas pürgida. Mulle meeldib see, mida ma teen ja teen seda kogu oma hinge ning südamega. Aitäh kõigile toetajatele, fännidele, meeskonnakaaslastele ning eriti mu perele ja lähedastele, kes on mind sellel teel väga palju toetanud ja aidanud!

Panen siia ka kaks videot laupäevasest üritusest. Sellised hetked nagu on esimese video 2:12 on minu jaoks väga ülevad ning kutsuvad esile korralikud külmavärinalained. Samuti teine video tekitab minus sarnaseid emotsioone. Meie etteaste alates 0:55.

1. VIDEO SIIN
2. VIDEO SIIN


Kes veel meie Facebooki lehte pole näinud ja laikinud, siis võite ka seda teha SIIN .


Lõpuks ka mõned pildid laupäevasest üritusest.








No comments:

Post a Comment