Monday, April 21, 2014

Uued tuuled

Taas on üks kiire kuu möödanikuks saanud ning jälle aeg natukene siia midagi kirja panna. Kuigi olen viimasel ajal ka päris korralikult luuslanki löönud, siis üht-teist põnevat ja tähtsat sai siiski ära tehtud. Alustuseks siis lühikene kokkuvõtte ühest väikesest reisist.

Nimelt aprilli alguses tuli mu hea sõber Märten Eestits siia Bulgaariasse vehklemise MM-ile ja ma ei saanud võimalust kasutamata jätta ning sõitsin koos ühe siinse väga hea tuttavaga suuruselt teise linna Plovdivisse temaga kohtuma. Viietunnine rongireis Veliko Tarnovost Plovdivisse õnneks väga kurnavaks ei kujunenud. Sinna kohale jõudes seadsin ennast vanalinna ühte hubasesse ja odavasse hotelli sisse ning seejärel saime juba Märteniga kokku. Õnneks väga Plovdivis mul orienteerumisega probleeme ei tulnud, sest olin seal juba korra oktoobris käinud ja kõik tähtsamad kohad olid veel mälusopis alles. Esimese asjana jälgisime Märteni vehklemist ning pärast viimast matši, mille ta kahjuks napilt 14-15 Kanada esinumbrile kaotas, liikusin tagasi hotelli suunas.

Järgmisel päeval veetsime aega Plovdivi peal ringi vaadates. Kuna nii Märten kui ka mu bulgaarlasest tuttav polnud linna vaatamisväärsustega väga kursis, siis võtsin juhtohjad enda kätte ning näitasin neile kõige ilusamaid ja imetlusväärsemaid kohti. Kogu päeva paistis mõnus soe päike ning sellise hea tunde pealt oli väga meeldiv mööda seda ajaloolist linna ringi liikuda. Siin kohal mainiksin veel ära, et Plovdivi näol on tegu Euroopa vanima linnaga. Õhtupoolikul liikusime tagasi Veliko Tarnovo suunas. Peab mainima, et äärmiselt meeldiv on tõdeda, kui pisikene maailm on. Isegi siin kaugel Balkanimaal võib juhuste kokkulangemisel oma heade sõpradega kvaliteetaega veeta. Elu on täis meeldivaid üllatusi.




Lisaks osalesin vahepeal ka ülikooli suurel jalgpalliturniiril. Kuna mina ja Belgia kutt Stijn oleme siin ainukesed Erasmuse tudengid, kes jalgpalli mängivad, siis oli meil väga keerukas antud võistlusest osa saada, aga lõpuks siiski leidsime koha. Sattusime mängima turniiri kõige kehvemasse meeskonda, kus isegi hobikorras harrastajaid polnudki. Õnneks võtsime mõlemad olukorda rahulikult ning olime õnnelikult, et üldse osaleda saime. Kokkuvõttes pidasime neli kohtumist, mis mõistagi kõik ka suurelt kaotasime. Mind ja Stijni tõsteti iga mängu järel esile, sest olime ainukesed, kes enda võistkonnas millegi positiivsega silma paistsid. Olgu veel ära mainitud, et grupiga meil samuti ei vedanud ning vastas olid mängijad ka kohalikust 2. liigast. Ütleme nii, et see tasemevahe oli ikka vägaväga suur, kui võtta arvesse, et meie satsis ei tegele eriti keegi peale minu ja Stijni isegi hobikorras pallitagumisega. Ahjaa, meie võistkonna nimi oli FK Rusofili ning nagu nimest järeldada võib, siis oli tegu tulihingeliste Venemaa fännide ja pooldajatega. Ka suhtluskeeleks oli ainult vene või siis bulgaaria keel.




Kuigi mul on õpingute ja suurte eksamite lõpetamistega siin aega umbes kuni maikuu keskpaigani, suutsin eile eksamitöödele punkti panna. Kirjutasin valmis neli suurt kirjatööd ja saatsin ära ning nüüd veel vaja ainult tulemusi oodata. Tänu sellele, et nii palju varem tehtud sain, mul enam kirjatöid ees ei seisa ning pean ainult kahes "loengus" käima. Üheks loenguks on jalgpall ning teiseks kunstitunnid,  mida ma kohalikes keskkoolides vaatlemas käin.

Headest emotsioonidest tasub veel ära märkida laupäevane sündmus. Kandideerisin hiljuti TEN-i juhatusse ning üleeile üldkogul toimunud hääletusel saavutasingi piisava koguse hääli ja nüüdsest kuulungi selle mulle südamelähedase organisatsiooni juhatusse. Varsti-varsti hakkab töö pihta, eks siis näis, kuidas läheb. Loodan ja usun ainult parimat!

Nüüd läheb mul siis ülejäänud ajast lõviosa puhkamisele. 6 nädalat veel ainult siinset elu nautida ning saabki taas ühe eluperioodi lõppenuks lugeda. Eks üritan veel võtta järelejäänud ajast maksimumi. Aeg on armutu. Kohtumiseni!:)




Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),5B2
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria