Wednesday, March 26, 2014

Ela elu nii, et tulevikus midagi meenutada oleks

Taas üks kuu sisuliselt möödanikuks saanud ning aeg natukene kirjutada teemadel, millest ma varem juttugi pole teinud. Nimelt ma ei veetnud oma märtsikuud teps mitte Bulgaarias aega surnuks lüües, vaid tegin ühe üllatusvisiidi kodumaale, et seal natukene produktiivset aega veeta. Otsus oli tegelikult tehtud jaanuaris, lihtsalt perele ja paljudele teistele inimestele ma väga sellest ei rääkinud.

11.märtsill sõitsingi siis taaskord bussiga läbi paljude riikide kodu suunas. Kuna kõik toimetused olid sisuliselt juba ette ära planeeritud ning paigas, siis esimese asjana vaatas mulle vastu üks pisikene tagasilöök. Nimelt seisime mingil kummalisel põhjusel päris mitu tundi Bulgaaria-Serbia piiril, sest ühel kutil oli tollitöötajatega mingisugune kana kitkuda. Lõpuks see päädiski sellega, et otsiti kogu buss läbi ning väntsutati rahvast edasi ja tagasi. Kui siis kunagi liikuma saime, olime juba 3 tundi graafikust maas. Edasine reis kulgeski mul väikese närvipinge all, sest oli vaja kindlalt jõuda Tallinna bussile, mis pidi väljuma 15 minutit pärast esimese bussi saabumist. Lõpuks siiski suudeti teise päevaga kogu kaotatud aeg tagasi sõita ja jõudsime Riiga isegi 40 minutit varem. Edasi istusin juba Tallinna bussile ning nägingi peatselt kodumaa tuttavaid paiku mööda vuhisemas.

Pärast Tallinnas ringi kolamist sain uhke Elroni rongiga kodulinna poole suunduda ning tekkis sisse juba väike kodutunne. Kusjuures, minu jaoks oli Elroniga sõitmine esmakordne kogemus, sest jaanuaris Eestis puhkusel käies olid kasutuses veel legendaarsed Edelaraudtee diiselrongid. Kodus sain suhteliselt edukalt oma üllatuse täide viia, sest perekond tuli ükshaaval erinevatel aegadel koju ja kellelgi polnud vähimatki kahtlust, et ma võiksin seal olla. Mõistagi olid kõik liikmed, ka koduloomad, vägagi üllatunud. Veetsin siis oma esimese õhtu koos perega ja nautisime minu Bulgaaria jalkasõbra käest saadud koduveini ning muljetasime natukene. Järgmisel hommikul aga sõitsin jälle viieks päevaks ära pealinna poole.

Tallinnas ootas mind ees neljapäevane nooreüritus, mida ma tegelikult juba päris tükk aega pikisilmi ootasin. Nimelt leidis Viimsi Keskkoolis aset Tallinna Linnavolikogu Simulatsioon. Esimese asjana tervitasid mind koolis paljud tuttavad näod. Kui aus olla, siis üle pika aja tundsin end jälle ääretult vabas õhkkonnas ning nautisin igat sekundit seal üritusel viibitud ajast. Simulatsioonist aga täpsemalt rääkides, mainiksin ära, et osalesin Spordi- ja Tervisekomisjonis, mis oli väga minu teema. Sain grupitööde käigus palju ideid edasi antud ning lõpuks valminud eelnõu oli ka väga asjalik. Viimasel päeval Tallinna Linnavolikogu istungisaalis eelnõude kaitsmisel saavutas meie tehtud projekt kõige parema tulemuse ja sai enim poolthääli. Selle üle on siiani mul ääretult hea meel ning loodan, et meie ideed saavad peatselt ka teostust.

Üritusest veel nii palju, et see oli lihtsalt üliiiiim. Nii palju häid inimesi koos, kes kõik veetsid head aega ning nautisid üksteise seltskonda. Lihtsalt uskumatu, kuidas kolm ööd järjest ei anta unele aega keha üle võimust võtta, sest on targematki teha, kui lihtsalt koolipõrandal elu maha magada. Kõik need õhtused vestlused, millest kujunesid välja suuremad aruteluringid. Lisaks veel mängud ja õhtused üritused, mis kõigi osaliste näod särama panid. Ma lihtsalt ei mõista neid inimesi, kes taolitstest toimetustest suure ringiga mööda käivad. Järjekordselt võin öelda, et sain selle nelja päevaga juurde ohtralt teadmisi ja samal ajal ka palju uusi ja häid tutvusi. Inimesed, kes lihtsalt näitavad üles hoolivust ja ei pelga ära võõrastega tutvust aretada, perfektne.  Lisaks tahaks eraldi välja tuua noori minu komisjonist, kes alalõpmata lobapidamatust taluma pidid ja kellega me suurepärase projektiga maha saime.
Pärast simulatsiooni ei andnud ma siiski oma kehale ja vaimule puhkust vaid liikusin otse edasi sadamasse, kust pidi väljuma kruiisilaev Stockholmi suunas. Küll aga ei käinud ma seal kruiisil niisama, vaid osalesin koos kolme meediatiimi liikmega üritusel nimega Lõpukruiis. Lõpukruiis oli üritus, mis tõi kokku pooltuhat abiturienti üle Eesti, et koos vägev pidu maha pidada. Mina olin seal ametlikult Ruupori esindajana ja ülesandeks oli artikleid kirjutada ja natukene ka reporteri tööd teha. Väga palju ma teha ei suutnud ning kolm päeva magamatust andis ka tugevasti tunda, aga üht-teist saime siiski valmis. Kindlasti kõige meeldejäävam töö oli mul seal teha kruiisi avapäeva peaesineja ansambli Põhja-Tallinna liikmetega intervjuu. Kui kellelgi huvi, siis antud videot on võimalik näha siit. Ka sellelt ürituselt võtsin ma kaasa palju häid kogemusi ja teadmisi.

Kui ma lõpuks pärast kõiki neid tegusaid päevi koju jõudsin, olin ma uskumatult väsinud ning ei suutnud isegi söömise peale aega kulutada. Sain õnneks terve ühe päeva veel perega veeta ja natukene puhata. Kahjuks juba järgmisel päeval võtsin taaskord suuna Bulgaaria suunas ja siin ma nüüd olengi mõned päevad oma aega veetnud. Kogu see aeg, mis ma kodumaal olin, jääb mulle kindlasti veel kauaks meelde, sest sain ühe nädalaga juurde ääretult palju häid kogemusi ning suurepäraseid tutvusi. Kogu see aktivisti elu ongi see, millest ma tegelikult siin Bulgaarias väga puudust tunnen. Aitäh kõigile, kes selle nädala eriliseks tegid! Üritan nüüd veel kaks kuud siin oma õpingud ära teha ja kodumaale jäädavalt tagasi tulla. Õnneks on hetkel väljas juba ääretult mõnusad ilmad ning ka olek on selle võrra meeldivam.


Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),5B2
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria

Monday, March 3, 2014

Kevad täis pidustuste hõngu

Tervitused! Tunnen ennast natukene süüdi, sest lubasin lähedastele ja tuttavatele, et kirjutan blogi vähemalt paar korda kuus. Jah, viimane kuu aega on läinud päris kiiresti ning pole kahjuks olnud võimalust võtta see osa päevast ning midagi siia kirja panna. Olen lisaks koolile veel lisakohustusi ja toimetusi võtnud ning võib öelda, et naudin seda praegust elu täielikult. Koolis algas ametlikult teine semester veebruari keskpaigus, aga mõnede minu ainete kohal on endiselt küsimärgid ning pean veel natuke ootama, et kõiges lõplikult selgusele jõuda. Ainus aine, mis hetkel graafiku alusel iganädalaselt töötab on jalgpall. Kaks korda nädalas õpin koos kehakultuuri tudengitega, kuidas jalgpalli õpilastele õpetada. Enamuse ajast küll mängime, aga mulle sobib see formaat väga hästi. Teised ained on kõik jooksvalt ning otsest graafikut pole. Kooliga seonduvaks uudiseks on ka see, et järgmisel kuul hakkan mingil ajal käima kohalikes keskkoolides Eestit puudutavaid tunde/loenguid andmas. Leppisin ühe oma õppejõuga kokku, et valmistan oma materjali ette ning teen õpilastele huvitavaid presentatsioone ja tunde. Kindlasti midagi uut ja huvitavat minu siinsesse igapäevaellu.

Natukene muudel teemadel ka. Hetkel on käimas ajavahemik, kus Bulgaarias toimub alatihti midagi. Näiteks üleeile tähistati siin 1. märtsi, mis on siis nii-öelda sõbrapäev, aga väikeste mõõndustega. Kõik inimesed kingivad oma lähedastele ja sõpradele puna-valgeid punutud käepaelu või muud taolist sümboolikat. See pidavat olema õnne ja tervise märk. Samamoodi seovad osad inimesed need paelakesed puude ümber. Juba nädal aega varem valmistutakse ning kogu kesklinn on täis müüjaid, kes siis kõikvõimalikku puna-valget kraami maha parseldavad. Ka mina ei jäänud sellest päevast päris eemale ning sain paari kingituse võrra rikkamaks.

Kõigest kaks päeva hiljem leiab aset aga veelgi suurem sündmus. Nimelt tähistab 3. märtsil Bulgaaria oma iseseisvumist. 1878. aastal vabaks saanud riik peab seega täna oma 136. aastapäeva. Kogu linn on täis rõõmust hõiskavaid kodanikke, kelle kätes lehvib Bulgaaria trikoloor. Mõistagi on tegu suuremat sorti pidupäevaga ning ühtlasi ka riigipühaga. Tänavatel lauldakse hümni ja näidatakse üles äärmiselt suurt ühtekuuluvust. Peab tõdema, et kui üldiselt ollakse suhteliselt vaiksed ning rahvuslikkust üles ei näidata, siis tänasel päeval tehakse seda küll lausa mitme inimese eest. Päris tore kogemus on olla keset seda kõike.

Üldises plaanis sujub endiselt kõik hästi ning midagi negatiivset välja tuua polegi. Loetud päevade pärast on mul plaanis väikene reis ette võtta ning ringi sõita. Seniks aga tegelen oma toimetustega aktiivselt edasi ning sisustan suure osa oma ajast ka kohalikega palli taga ajades. Suvehooaeg on ju lähedal, tuleb ennast vormis hoida. Ilusat varakevade jätku!:)

Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),5B2
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria