Monday, January 27, 2014

Olukorrast riigis


On juba päris mitu nädalat möödas sellest, kui ma kodumaalt puhkuselt tulles taas Bulgaaria ellu sukeldusin. Ausalt öeldes on see vahepealne aeg möödunud üpriski kentsakal moel. Üheks peamiseks üllatajaks on hetkel olnud ilm. Paratamatult ei saa ilmast üle ega ümber, kui ta ühe nädalaga korralikult inimeste elu sassi lööb. Näiteks täpselt nädal aega tagasi oli kahel päeval kõigi suureks üllatuseks väljas jaanuarikuu kohta vägagi palav ilm. Kui keskmiselt on jaanuaris ja veebruaris külmakraadid ning pakane rebib kohati isegi -20 peale või veel madalamale, siis eelmise esmaspäeva ilm purustas minule teada olevalt isegi mingisuguse rekordi. Nimelt tõusis temperatuur koguni 26 kraadini. Oli lihtsalt uskumatult palav ning kuna inimesed olid varasemalt harjunud 10 kraadi ja pikemate rõivastega, siis tollel hetkel keerati kõik totaalselt pea peale.

Sellel samal esmaspäeval käisin mõne Erasmuse tudengiga siin suhteliselt lähedal asuvas ajaloolises külakeses, mis kannab nime Arbanasi. Otsustasime, et bussi ei võtta ning liigume sinna jalgsi, aga poole tee peal taipasime, et tegu polnud just kõige targema otsusega. Päiksest kurnatuna jõudsime lõpuks sinna külla kohale, võtsime mingis restoranis natukene kehakinnitust, ning alustasime tagasiteed. Kuigi paljud meist otsustasid minna ühistranspordiga, siis mina ja šveitslane tegime kerge jalutuskäigu ning jõudsime pärast 2,5 tundi matkamist tagasi ühiselamusse. Soojale ilmale kohaselt võis metsas isegi kuulda linnulaule ning sattuda erkkollaste liblikate ning kohalike sinilillede otsa. Oli kohe näha, et loodus oli talveunest üles äratatud, aga kauaks...?

Kahjuks või õnneks siiski mitte väga kauaks. Kui siinsed inimesed olid juba omal nahal tundnud varakevadise päikese paitavaid puudutusi ning sellega vaikselt ka ära harjunud, siis kahjuks juba ülejärgmisel päeval oli jälle üleöö kätte jõudnud märg ja sombune aeg. Hetkega saadeti korraks ärganud loodus nokauteerides tagasi talveunne ning oli jälle aeg suure rõõmuga kapinurka visatud vammused välja otsida. Tänaseks on maha sadanud poolemeetrine lumevaip ning külmakraadid jäävad kuskile -8 kanti. Kõige kummalisem on vaadata hetkel linnapildis liiklevaid autosid. Kui Eestis on talverehvid külmal ajal kohustuslikud, siis siin lastakse aastaringselt sileda rehviga mööda libedaid teid ringi. Täna hommikul võis näha vaatepilti, kuidas õppesõitu teinud auto ei suutnud ilma korraliku driftita kurvi võtta.

Kui jätta välja kõik ilmaga seonduv, siis üldiselt sujub hetkel kõik vähemalt samas heas suunas, kui enne jõulupuhkust. Olen läbinud mõned ained ja eksamid ning hetkeseisuga on endiselt absoluutselt kõik tööd ja eksamid sooritatud kuue peale, mis on siis maksimum. Sellel semestril on veel koguda kolm hinnet ning siis saab juba tõmmata sügissemestrile joone alla ja jääda ootama kevadet. Selge on nüüdseks ka see, et viimane päev mul ühiselamus ja koolis on 31. mai. Kuna hetkel on selline murdeperiood, kus lahkuvad enamus praegustest Erasmuse tudengitest ning asemele tulevad kevadsemestri omad, siis saab mõnda aega jälle mööda lahkumis- ja tutvumispidusid käidud. Iseenesest on kõik tore ja ootan pikisilmi juba järgmist semestrit.


Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),5B2
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria

Monday, January 6, 2014

Kodus on hää!

Võtsin siis enne jõulupühi ette ja käisingi mõneks ajaks kodumaal ära. 2500 kilomeetrit bussiga läbi mitme huvitava ja vähemhuvitava riigi ning kodumaa oligi jalaga katsuda ja silmaga näha. Nii piinarikas, kui see reis ka polnud, motiveeris mind kõige enam teadmine, et saab taas kodukandi rahvast näha ja oma südamelähedasi toimetusi teha. Sofiast- Riiga teenendas mu hüvesid Ecolinesi bussifirma, aga sealt edasi juba autoga kodulinna suunas, sest isa oli võtnud vaevaks mulle vastu tulla. Tee peal mõnuga mugitud mandariinid ning Hesburgerist haaratud kosutav kõhutäis tekitasid juba koheselt koduse tunde. 

Äraütlemata hea tunne oli jälle kodus olla. Kuigi meie ustav ja muidu tragi koer ei tundnud mind esmalt isegi enam ära, täitusid ka tema silmad lõpuks säraga ning äratundmirõõm oli üüratu. Isegi mu kaks ülesöödetud kassi vaatasid altkulmu ning ei raatsinud ennast liigutada. Uksel mind tervitanud kaminasoe tuba, ema tervitushüüe ja head söögilõhnad olid just need asjad, millest ma juba selle pealt näha lühikese ajaga puudust olin tundma hakanud. Ma võin olla, kus iganes tahes, aga kodu on see, kus ootab ees just selline meeliülendav tunne. 

Esimene öö soojas kodus veedetud ning oligi aeg taas ülikiiret elu elama hakata. Juba järgmisel hommikul ajasin kindlustuses pabereid, külastasin Jõgeva kooli ruume ning nende ilusat jõuluaktust ja lahkusingi vennaga Tallinna suunas. Õhtul ootas meid Kalevi fännigrupiga ees väike trenn, et järgmiseks päevaks natukene kokkumängu harjutada. Head meelt tegi Kalevi uus ülihea kvaliteediga kunstmuruväljak, mis nüüd vahepealse ajaga oli maha pandud. Veel enam oli tore näha kõiki neid inimesi, kellega varem koos sai aega veedetud. Järgmisel päeval toimunud turniir vastas ka suures plaanis ootustele ning sai veedetud üks hea päev lahedate inimeste ning jalgpalli seltsis. Kindlasti osaleme ka järgmisel aastal, kui selleks võimalus tuleb.
Järgmisel hommikul polnud ka kaua aega puhata ning juba 6:45 leidsingi end rongist Tartu poole. Seekord oli plaanis teha natukene head ning külastasime koos viie särasilmse noorega kahe päeva jooksul kahte lastekodu, et sealsete elanikega piparkooke küpsetada. Esimesel päeval leidsimegi siis tee Tartus asuvasse Mäe lastekodusse. Tegime seal mõned tunnid lastega piparkooke ning olime üheks osaks nende noorte jõulutunde tekitamisel. Õhtul sisustasime aega Jõgeval filme vaadates ning lauamänge mängides. Järgmisel päeval juba teine lastekodu, seekord Harjumaal asuv Haiba. Ka seal sai noortega veedetud ülimalt tegus ja asjalik päev. Kõige meeldivam tunne on see, kui teed miskit head, ja hiljem saad selle eest vastu ülimalt suured ja siirad tänusõnad. Laste silmadest vastu peegelduv sära ning töötajate kiidusõnad annavad palju motivatsiooni teinekordki selliseid ettevõtmisi teha. Tänangi siinkohal kõiki neid, kes meid selle ettevõtmise juures toetasid ja oma õla alla panid. 
Siis oli juba käes jõululaupäev. Nagu tavaks saanud, sõitsime ka seekord perega jõuludeks Karksi-Nuia vanaema juurde. Rahulikus võtmes möödunud söömispüha oli hea viis natukeseks end lõdvaks lasta ja puhata. Järgmisel päeval sõitsime taas koju ning üllatus või mitte, aga sisustasin oma 25. detsembri õhtu Jõgeva kuttidega õues jalkat mängides. Tavaliselt on sellisel ajal alati juba lumi põlvini ning karged külmakraadid, aga seekord möödusid jõulud natukene teisiti. Ka 26. detsember olin jälle sõidus ning rändasin mööda Eestimaa erinevaid linnasid ringi, et heade inimestega kohtuda. 
Kui pühad möödas, võtsin järgmisel päeval taas suuna pealinna poole. Ühe päeva veetsin Jõgeva vanaemaga Tallinnat pidi kolades ning jõudsin ka Esiliiga B jalgpalliturniiri vaatama. Järgmisel päeval sõitsin rongiga Jõgevale, läksin magama ning hommikul juba uuesti Tallinnasse. Seekord läksin siis kaheks päevaks Aastalõputurniiri lõppvaatusele kaasa elama. Kahe päeva vältel oli väga nauditav ühest küljest vaadata kvaliteetset jalgpalli ning teisest küljest kohtuda ja suhelda paljude tuttavatega. Vaikselt hakkas siis juba küll vähene uni kuvaldaga pähe peksma, aga elu vajas elamist.  
Aasta viimasel päeval sõitsin taas kodulinna. Võtsime uue aasta vastu vaikselt kodus, ilma suurema peo ja kärata. Kohtusin öösel linnas veel paljude tuttavatega ning külastasin ka vanavanemaid. 2013. aastale järele mõeldes peab tõdema, et oli üks kuradima tegus ning edukas aasta. Need tutvused ja toimetused, mis selle aastanumbriga kaasnesid, on muutnud mu elu veelgi meeldivamaks, kui see oli varem. Aasta kaks järgmist päeva veetsin rahulikult kodus ning valmistasin end ette tagasisõiduks.

3. jaanuaril asusingi taas Bulgaaria poole teele. Sõitsime vanemate ja ühe peretuttavaga Riiga, shoppasime seal natuke ning siis istusingi selle vanatuttava kollase bussi peale. Teekond tagasi oli palju mugavam ja valutum, samas oli pea täis nii palju mõtteid. See aeg seal kodus oli niivõrd hea ja tegus, et ma jään seda puhkust päris kauaks ajaks mäletama. Nagu eelnevalt lugeda võisite, siis ma rändasin nende päevade jooksul igal pool ringi ja ajasin omi toimetusi. Kuigi see aeg läks nii ruttu, tean ma, et varsti juba on mai lõpp ning liigun lõplikult kodumaale tagasi. Aitäh kõigile nendele inimestele, kes selle aja seal Eestis mul nii eriliseks tegid. Ära sai tehtud palju. Varsti juba näeme taas! Ilusat uut aastat.

Ahjaa, võite endiselt mulle kirjutada, saan teile alati postkaarte või midagi vastu saata. Aadressi leiate alt.Kohtumiseni.

Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),5B2
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria