Sunday, December 21, 2014

Eelarvamuste järgi elamine on kui raamatut kaane järgi hindamine

Kui aus olla, siis ma isegi kohati unustan, et mul on alles see blogi, kuhu ma varasemalt nii palju sissekandeid olen postitanud. Ma usun, et see kirjutamise passiivsus on tulenenud elust, mis on viimasel ajal väga suures plaanis muutunud. Mul oleks tegelikult äärmiselt palju asju ja juhtumeid kirja panna, aga ma lihtsalt ei leia seda vaba aega, et reaalselt ka vastavalt mõtetele talitada. Kuna ma olen hetkel traumast tingituna väikesel sundpuhkusel ning ka kooli väga tihti just jalga tõstma ei pea, siis võtsin end kätte ja leidsin üle nelja kuu taas tee siia.

Üldiselt ma pean tõdema, et mul on ääretult hea meel, et olen saanud viimasel ajal tegeleda niivõrd paljude südamelähedaste asjadega. Kui tuua näitena välja mõned positiivsed sündmused lähiajast, siis näiteks ülimalt meeldiv oli näha seda, kuidas meie uue jalgpallimeeskonna vastu tuntakse kohalikus ringkonnas nii suurt huvi. Viimaste kuudega on kogu meeskonna areng olnud massiivne. Mõned äärmiselt head koostööpartnerid, meeskonna üldine areng, rahva huvi meie mängude ja satsi vastu...Priceless tunne. Kui tuua paralleele, siis see tunne võiks olla võrreldav sellega, kui näed oma lapse esimesi edukaid samme ja lihtsalt hing laulab rõõmust. Näiteks oleme korraldanud kohalikus spordisaalis kaks sõprusmängu ja mõlemal mängul käis vaatamas ja kaasa elamas üle 100 silmapaari. Ühe väikse linna ja värskelt loodud meeskonna kohta on see ikka väga suur saavutus.

Lisaks on mõistagi edasiminekuid ja positiivseid arenguid märgata ka kõigis teistes tegemistes. Mulle väga meeldib Eesti Kontserdi kollektiiv ja sealne tööl valitsev atmosfäär. Ma vist polegi ühelgi töökohal end nii mugavalt ja vabalt tundnud. Veel näiteks TEN-i tegemised. Ülimalt meeldiv on kuuluda ühe äärmiselt asjaliku ja tegusa noorteorganisatsiooni juhatusse. Kuigi kohati on tänu koolile ja tööle raske kõigega sammu pidada, siis üldiselt mulle väga-väga meeldib see organisatsioon ja need inimesed seal. Ükskõik, mis üritusel või koosviibimisele sattuda, alati tulen sealt tagasi naerusuil ja süda täis tegutsemistuhinat. Samamoodi ka kõik muud ettevõtmised, projektid ja üritused. Just seepärast tulebki valida endale hobid ja tegevused, mis sind õnnelikuks teevad.

Üldiselt aga on siiski jälle hingel kripeldamas üks veidikene teistsugune teema. Ma pole kunagi aru saanud, miks inimesed loovad teiste kohta mingisuguseid eelarvamusi. Keegi kolmas või neljas isik on rääkinud teisele, kuidas see ja see isik on selline ja milline. Ülimalt väär on hinnata inimest selle järgi, kuidas keegi teine inimene teda puhtalt peale vaadates näeb. Viimasel ajal eriti tihti olen täheldanud seda, kuidas mulle ütleb mõni isik seda, et mõni mu hea sõber on totaalselt halb inimene ja iseloom ei kannata mittemingisugustki kriitikat. Kui uurida, et millest tuleneb selline arvamus, öeldakse üldjuhul, et keegi kolmas isik oli kuskil kuulnud kedagi midagi rääkimas.

Miks ei õpita inimesi tundma, enne kui teda sildistatakse ja eos juba maha kantakse? Äkki on kuulujutud või eelarvamused ilma mittemingisuguse tõepõhjata ja eksisteerivad vaid kellegi kibestunud inimese vaimusünnitustel? Ja milleks üldse elada kellegi teise elu ja tema heaolu ning isikliku elu kõntsaga kokku määrida? Ma ei taju sellist käitumist ja ma ei mõista neid inimesi. Kuigi, kui täiesti ausalt tõdeda, siis kui ma olin noorem, lasin ka ennast aeg-ajalt kellegi teiste juttudel mõjutada, aga siis õppisin inimesi hindama ja sain aru, et tihti ajatakse teiste kohta ikka totaalselt väljamõeldud pullivirtsa ja ei omata isegi inimese tegelikust elust natukenegi ülevaadet.

Eelarvamuste järgi inimeste sildistamine on sama mõttetu kui raamatu hindamine kaane järgi. Sul pole võimalik omada täit ja asist ülevaadet, kui sa pole omanud mittemingisugustki kontakti selle inimesega, keda sa oma mõtteis asjatult põlgad. Ära raiska oma aega vihkamisele ja pettekujutlemate loomisele, see aeg on raisatud aeg. Parem investeeri oma aeg inimeste tundma õppimisele, on tulemus palju meeldivam kui oodatagi oskad.

Meeldivat jõuluaega!


(Lõppu üks suur hunnik pilte viimaste kuude tegemistest. See pole isegi kogu kõik. :D)

Noorsoopolitsei praktika

Õhtune Stockholm

TENi juhatus aastalõpugalal

One Republicu kontsert

FC Jõgeva Wolves- JK Küsimärk

Juhatuse liikmed 15. sessioonil

AJAsessiooni GA

Sõprus on tore asi

Pühadehõnguline Helsinki

Eesti delegatsioon Rootsi EYP-l

Kalevite Kantsi noored kuked

Sõprusmäng Tallinnas

Eesti- Inglismaa

Bromance at TEN-i aastalõpugala

15. sessiooni GA

Vennad palliplatsil

Helde toetaja

Lummav Tallinn

Tabivere turniir

TEN-i aastalõpugala

:)

NoVaata messil

Killuke Rootsi reisist

Muinasjutuline Tallinn



Tuesday, September 23, 2014

Violence is not the answer

Kas te olete märganud kui julm on meid ümbritsev maailm? Kas või kui te lähete tänavale ning näete lõpmatut olevusvõitlust pidavaid ja külma käes hinge vaakuvaid inimesi, kes annaks kõik sooja toa, pere ning hea töö eest. Jah, kui tegelikult mõelda, siis nad on ise elus valesid käike teinud, aga mõnel lihtsalt veab elus palju kordi vähem kui teistel. Tegelikult on see paratamatus ja sellega ei anna väga midagi teha, aga see oli üks väikene näide sellest, et maailm on julm.

Tegelikult olen viimasel ajal jälginud inimesi ja üritanud ennast nende asemele panna. Üks päev sattusin koduliini bussi oodates rääkima ühe põhikoolis käiva noorega, kellega natukene pikemat aega rääkides sattusime muuhulgas vestlema ka koolivägivalla teemadel. Tundub, et pisut enam kui viie aastaga pole mitte midagi paremuse poole läinud, pigem isegi on koolivägivald läinud julmemaks. Need lõputud tagakiusamised, mõnitamised, peksmised ja alandamised on vist igas koolis mingil määral aktuaalsed. Ülimalt raske on noortele selgeks teha seda, kuidas erilised inimesed ei ole väärt tagakiusamist, vaid vajavad hoopis meeldivamat tähelepanu. Ma võin küll olla naiivne ja loota, et mõni kiusaja rollis olev noor minu juttu siin loeb, aga noh, loota ju võib.

Ma soovin, et iga noor mõistaks, et igal inimesel on oma elulugu, omad võimalused, omad hingehädad. Lihtsalt masendav on mõelda, kuidas kiusatakse oma kaaslasi puhtalt sellepärast, et ta on vaene või näeb teistsugusem välja. See pole kohe kindlasti lapse süü, et ta vanemad näevad hommikust õhtuni töötades ja veel lisatunde tehes vaeva leiba lauale toomiseks ning ei suuda oma lastele tagada nii ilusat elu kui mõned teised vanemad. Oletame, et su enda elu on ilusal järjel ja ei pea liigutamagi selleks, et natukene rohkem tuhhi ja õunaga telefon endale taskusse saada. Nüüd kujuta ette aga, kui ühel hetkel juhtub õnnetus ja su pere rahaline seis pole nii hea ning sa pead sisuliselt kõike nullist üles ehitama hakkama. Sa näed hommikust õhtuni vaeva, võitled pisaratega, sööd kaks korda päevas Knorri kiirsuppi ja imed jälgi tundega nuudleid suust sisse. Nüüd mõelda veel, kui keegi sind veel selle pärast taga ka kiusaks, et sul halvasti läheb... Valus eks? Mõistagi on. Veel enam on kurb, kui kedagi kiusatakse tema välimuse pärast. Igale inimesele pole loomupoolest antud veatud näolappi ja ihaldusväärset keha. Mõni näeb ka suurema pingutuseta ilus välja, mõni aga peab eluaeg lohutust otsima oma lähedastelt, kes talle kahjutundest päevast päeva korrutavad, kui eriline ja ilus ta on. Tihtilugu on aga nii, et just tagasihoidlikuma välimusega inimese kesta taga peitub tõeliselt hea ja ilusa hingega olend.

Inimesed ei saa valida oma saatust, saatus on juba varem ette määratud. Jah, võite mõelda küll, et see saatuse jutt on mingi puhas pläma, aga kui te ühe korra elus midagi taolist läbi kogete, siis teate, millest räägin. Kindlasti te kõik teate mõnda inimest, kes kannatab mingisuguse puude või häire all. Fakt on ka see, et seda inimest on suuremal või vähemal määral kunagi vaimse või koguni füüsilise vägivallaga kostitatud. Kurb on see, et see inimene ei ole ju ise valinud endale sellist elu. Ta piinleb päevast päeva niigi raskuste küüsis ja peab oma olekuga toime tulema... Veel hullemaks teeb ju tema olukorra see, kui ta peab lisaks kõigele end kaitsema veel ka alatute rünnakute eest lihtsalt selle pärast, et ta on siia ilma loodud teistsugusena. Jah, ma pean tõdema, ka mul endal oli mingil eluperioodil palju nalja kui koolis kaaslastega kedagi teistsugust taga kiusasime, aga ma õppisin varakult oma vigadest ja sain aru, et selle asemel, et kedagi veel rohkem masendusse lükata, tuleb pigem aidata teda sealt välja tirida. Palju rohkem heameelt teeb see, kui sa saad kellegi jaoks midagi kasulikku ära teha. Ma ei taha kõlada totra maailmaparandajana, aga tegelikult ma usun, et mitte keegi pole sündinud siia ilma kannatama. On küll hea nautida oma enda ilusat elu, aga samas ei tohi jätta märkamata neid, kelle pole elus nii palju vedanud.

Kõigil on alati nii kiire ja vaja kuhugi tormata, märkamata kõike seda, mis toimub meie ümber. Enesekesksust õhkab peaaegu igas tänaval vastu tulevas inimeses. Tegelikult saab ka teisiti. Võtke see aeg, minge linna ja jälgige enda ümber toimuvat. Jälgige seda, kuidas kellelegi bussis istet pakkudes, see inimene teile tagasihoidlikult naeratab ja tänab. Jälgige seda, kuidas kaubanduskeskuses vastu jalutavatel inimestel on kõigil oma eriline olek ja oma lugu. Jälgige seda, kuidas üks pisike naeratus võib muuta ka kõige hallima päeva erilisemaks. Mis kõige tähtsam, kohelge maailma alati nii, kuidas te tahate, et maailm teid kohtleks. Viha sünnitab valu, naeratus sünnitab armastust. Maailma paremaks muuta on raske, sest selle jaoks on vaja iga indiviidi pühenduvust ja head tahet, ometigi pole see võimatu. Me suudame seda.

Tuesday, July 29, 2014

Fööniksina tuhast

Pole olnud üldse aega oma blogi täiendamiseks, aga kuna jälle on saabunud üks rahulikum aeg, siis otsustasin natukene rääkida. Olles viimasel aja taas kogu aeg hõivatud kõiksugu põnevate ettevõtmistega, on mul tekkinud pähe päris mitu head mõtet. Üritan siis võimalikult normilt need mõtted kirja saada.

Ma mäletan veel selgesti, kuidas põhikooli lõpetades olin ma täiesti keskmine noor, kes huvitus sisuliselt ainult tühistest asjadest ning ei osanud oma vaba ajaga mitte midagi peale hakata. Mu päevad olid küll täis hobisid ja kohustusi, aga mu tegevustest puudus kirg. Kõik, mida ma tavaliselt tegin, käis korraliku vingumise saatel ning ma eelistasin parema meelega laiselda ja võimalikult kergelt kohustustega ühele poole saada. Ma polnud mitte milleski nii hea, et oleks mind saanud pidada andekaks lapseks. Ka koolis ei paistnud ma mitte millegi erilisega silma ja vahel isegi mainisid mu õpetajad, et ma olen nagu laps ilma erilise tulevikuta. Jah, ma olin noor ja selliseid sõnu kuulata üpriski nadi tunne, aga ma surusin endas negatiivsed mõtted tagasi ja sain kuidagi hakkama.

Keskkoolis muutus kõik märgatavalt paremuse suunas. Ma otsustasin ühel päeval, et äkki oleks lahe võtta osa mingisugusest noorteüritusest. Pärast mõningast mõttekäiku ma registreerisin end ära ja olingi minemas. Tegu oli MEP üritusega, kuhu oli kokku tulnud grupp erinevaid Eesti noori. Kui aus olla, siis millegi väga erilisega tegu polnud, aga kindlasti suur vaheldus igapäeva rutiinsesse ellu. Sealt alates hakkasin ma käima kõikvõimalikel üritustel ning võtsin osa kõigest, millest vähegi võimalik osa võtta oli. Vähe oli neid nädalavahetusi, kui ma rahulikult kodus päevi õhtusse saatsin. Vaikselt hakkasin tegelema TEN-iga ning EÕELiga, millele lisandusid siis ka igasugused vabatahtlikele mõeldud üritused jnejne. Kogu see elu muutus nii kiiresti, samas järk-järgult. Vaikselt hakkas juba tunduma, et tegelen asjadega, mis mulle väga meeldivad. Keskkooli lõpuklassi ajaks olin veel ka Jõgeva noortevolikogu liige ning omasin kogemust ka ajakirjanduse ja jalgpallikohtuniku erialadel. Olin juba vaikselt oma elule loomas vundamenti, mida on tarvis, et saavutada edukas elu.

Tänasel päeval julgen ma kindlalt väita, et olen saavutanud oma elus selle punkti, kus tunnen, et teen seda, mida armastan. Kõik need tegevused ja toimetamised, mida ma varasemalt teinud olen, on minu elus endiselt väga tähtsal kohal. Jah, tõsi, paljud inimesed heidavad natukene pilkavaid pilke mu erialasele valikule, sest kusagilt on paljudele pähe tambitud vale arusaam, et nii-öelda pehmete erialadega ei saavuta inimesed nagunii elus midagi. Mina aga leian, et kui inimene õpib seda, millega ta nagunii igapäevaselt juba pikemat aega tegelenud on, siis tal on sellest rohkem elus kasu, kui inimestest, kes õpivad lihtsalt mingit "raskemat" eriala, sest see ju pidavat popp ja hea olema. Elus tuleb elada enda heaolu nimel, mitte selle nimel, et lihtsalt kuidagi elus läbi saada.

Mulle on öeldud, et ühe peatselt 22-aastaseks saava inimese kohta olen ma elus uskumatult palju saavutanud. Jah, mulle meeldiks nende inimestega nõustuda, aga samas ma tunnen, et mul on veel palju kohti, mida endas arendada, ja külgi, milles veel juurde panna. Äärmiselt hea tunne on saada oma tegemiste kohta ülistavat tagasisidet ning tänusõnu. See hetk, kus tunned, et oled saavutanud elus punkti, kus sa saad nautida oma raske töö vilju. Minu jaoks on alati uued ideed teretulnud, ning ma alati mõtlen kõikvõimalike asjalike pakkumiste peale. Ka pisemad asjad teevad tuju heaks. Näiteks on mul äärmiselt hea meel enda loodud ansambli üle, mis siiani väga palju esinemiskutseid saab, ja jalgpallimeeskonna üle, mille ma alles hiljuti oma kodulinnas lõin. Hea tunne on alustada uusi projekte, kui sul on seljataga toetavad inimesed ning kõrval sõbrad, kes selle teekonna sinuga koos tahavad ette võtta. Veel enam tunnen suurt rõõmu selle üle, et saan olla osa maailma parima noorteorganisatsiooni TEN juhatusest. Just TENi inimesed on need, kelle nimel olen ma valmis ükskõik, mis osa oma elust loovutama.

Kui jätta kõrvale kõik need arvukad hobid ja toimetamised, siis tegelikult minu enda jaoks on elus üks veel suurem missioon käia. Olen inimene, kellele on loomupoolest antud kaasa hea süda. Paljud mind natukene vähem teadvad inimesed pole ilmselt minu selle poolega kursis. Mulle teeb uskumatult palju rõõmu teiste inimeste aitamine ja kõikvõimalikel viisidel abistamine. Ajapikku olen ma saanud paljude oma lähedaste inimeste usaldusallikaks, sest ma suudan olla hea kuulaja ning samas anda ka väärt nõu. Kõige enam hinnatakse seda, et vaatamata oma tihedale graafikule, suudan ma ikkagi leida oma päevast selle aja ning kellegi teise jaoks olemas olla. Ilmselt seetõttu olengi leidnud oma ellu nii palju häid inimesi. Kui aus olla, siis aegade jooksul on mu elus leidunud ka palju nii-öelda hatereid, aga tänu nendele olen ma tegelikult kasvatanud endale tugeva selgroo ning olen õppinud eirama kõikvõimalike kadedate inimeste püüdlusi mul tuju nulli viia.

Tegelikult kirjutasin ma selle postituse sellepärast, et motiveerida oma sõpru, tuttavaid ja lihtsalt lugejaid. Tahan lihtsalt öelda, et alati püüdle oma eesmärkide suunas ning mitte kunagi ära vannu raskuste ees alla. Kui sul on olemas mingi unistus või siht, siis proovi sellest saavutada maksimum. Sea alati kõrgemad eesmärgid ning siis võid kindel olla, et ka tulemus on parem. Iga teekond peidab endas kuhjaga raskeid hetki, aga see heaolutunne, mis avaldub pärast igat õnnestunud ettevõtmist, ületab negatiivsed hetked suure kuhjaga. Ära kunagi jäta kasutamata pakkumisi, mis annavad sulle võimaluse oma elus midagi saavutada. Mugavustsoonist väljatulemine on algul keeruline, aga kui sa korra sellest välja tuled, siis iga järgmine kord tahad sa üha enam uusi asju proovida ning kogemusi hankida. Veel enam, kui sul on võimalus minna näiteks välismaale õppima või projektides osaleda, siis KINDLASTI võta see pakkumine vastu. Elada mingi aeg koos totaalselt erinevatest kultuuriruumidest pärilt inimestega avardab silmaringi ning paneb natukene teisti mõtlema.

Hoidke oma ligimesi ja olge alati head inimesed.  Headus sünnitab headust, kurjus sünnitab kurjust. 

Friday, June 6, 2014

Uus lehekülg




Olude sunnil pole üle kuu aja miskit siia kirja pannud. Viimased päevad Bulgaarias möödusid tavapärases võtmes ning väga eredaid hetki välja tuua pole. Nüüd juba olen kodumaal ja üritan siis viimased toimetamised ja kogu oldud aja lühidalt kokku võtta. Tavapäratult leiab sellest sissekandest ka suure hulga pilte.

Viimased kuu aega tegelesin Bulgaarias oma kooliasjade lõpetamistega, jalgpalliga ning seltskonnaeluga. Kooliga sain kõik enam-vähem rahuldavalt ära lõpetatud. Lõpuhinnetesse tuli 11 A-d, kaks B+ ja üks B. Eneseületamine toimus näiteks ainetes, mis toimusid siis kas vene või bulgaaria keeles. Mõnda õppejõudu oli küll äärmiselt raske kätte saada, sest arvutit nad väga ei kasuta, aga lõpuks sujus kõik plaanidele kohaselt. Lisaks võtsin osa ohtratest jalgpallilahingutest ning timmisin oma vormi igapäevaselt palli taga ajades. Kohalikud jalgpallurid olidki need, kes suure osa minu vabast ajast sisustasid. Mõistagi sai viimasel kuul palju ka sealsete sõpradega aega veedetud. Veel täitsa lõpus avastasin linnas uusi kohti ning nautisin suveilma, mis viimased 3 nädalat äärmiselt kuum oli. 



31. mai jõudsid mu vanemad Bulgaariasse, et seal natukene ringi vaadata ja siis koos minuga koju minna. Järgmisel päeval näitasin neile oma linna parimaid vaatamisväärsusi ning maitsesime ka kohalikku toitu. Pärast seda võtsime suuna Varnasse ning veetsime seal kaks päeva. Sai käidud Musta mere ääres ning avastada linna ilusamaid kohti. Varna külje all asuv Golden Sands on lihtsalt uskumatult ilus paik ning tõeline paradiis. Seal kohtasime ka palju eestlaseid, kes olid oma puhkust tulnud veetma. Kuigi vesi oli suhteliselt külm, sain ka meres korraks ujumas ära käidud. Golden Sands on kindlasti koht, kuhu soovitan suveperioodil puhkama minna. Üldiselt jättis Musta mere ja Varna piirkond mulle väga hea mulje ning oli meeldiv need kaks päeva seal maid avastada. Veel viimane päev enne tulekut sai veidikene ka Rumeenias ringi vaadatud. Plaanidele kohaselt külastasime Brani linnakeses asuvat Dracula lossi. Loss jättis väga hea mulje ning oli, mida vaadata. Selline kultuurihõnguline kojusõit ja puhkus oli vägagi meeldiv. 

Nüüd olen juba kodus ning olen saanud natukene selle mõttega harjuda, et enam Bulgaarias ei ole. Mis ma oskan öelda- need üheksa kuud andsid mulle juurde palju. Kogemused, mis ma selle aja jooksul ammutasin, jäävad mu ellu igaveseks. Veeta üks õppeaasta totaalselt erinevas kultuuris, erinevate inimeste keskel, annab juurde väärt kogemusi. Kui algul oli päris raske mõista sealseid inimesi ja nende käitumist, siis lõpuks ei esinenud mul nendega mitte mingisuguseidki probleeme. Meeletult maaliline linn, odavad hinnad, soe kliima, head inimesed... Võtsin sealt kaasa väga palju häid mälestusi ja leidsin sõbrad kogu eluks. Vahetusaasta andis mulle palju teadmisi, kuidas täiesti üksinda võõras riigis hakkama saada. Iseseisvuse osas pole õnneks kunagi probleeme olnud, aga siiski väärt kogemus. Ka keeleline areng oli märkimisväärne. Lisaks varasematele keeltele sain veel suhtlustasandil selgeks bulgaaria keele(samas ka teised balkani keeled suurel määral) ning vene keele. Üldiselt olen kõigega väga rahul ning soovitan taolistest võimalustest alati kinni haarata. Kogemused ja mälestused, mis jäävad mällu igaveseks.

Nüüd hakkan uuesti oma tavapäraste toimetustega tegelema ning igavusega ilmselt mõnda aega rinda pistma ei pea. Hea on olla kodus, aga veidikene kummaline ka. Pärast kõiki neid reise ja tiirutamisi teistes riikides, saan tõdeda, et Eesti on hea koht, kus elada! :)






















Monday, April 21, 2014

Uued tuuled

Taas on üks kiire kuu möödanikuks saanud ning jälle aeg natukene siia midagi kirja panna. Kuigi olen viimasel ajal ka päris korralikult luuslanki löönud, siis üht-teist põnevat ja tähtsat sai siiski ära tehtud. Alustuseks siis lühikene kokkuvõtte ühest väikesest reisist.

Nimelt aprilli alguses tuli mu hea sõber Märten Eestits siia Bulgaariasse vehklemise MM-ile ja ma ei saanud võimalust kasutamata jätta ning sõitsin koos ühe siinse väga hea tuttavaga suuruselt teise linna Plovdivisse temaga kohtuma. Viietunnine rongireis Veliko Tarnovost Plovdivisse õnneks väga kurnavaks ei kujunenud. Sinna kohale jõudes seadsin ennast vanalinna ühte hubasesse ja odavasse hotelli sisse ning seejärel saime juba Märteniga kokku. Õnneks väga Plovdivis mul orienteerumisega probleeme ei tulnud, sest olin seal juba korra oktoobris käinud ja kõik tähtsamad kohad olid veel mälusopis alles. Esimese asjana jälgisime Märteni vehklemist ning pärast viimast matši, mille ta kahjuks napilt 14-15 Kanada esinumbrile kaotas, liikusin tagasi hotelli suunas.

Järgmisel päeval veetsime aega Plovdivi peal ringi vaadates. Kuna nii Märten kui ka mu bulgaarlasest tuttav polnud linna vaatamisväärsustega väga kursis, siis võtsin juhtohjad enda kätte ning näitasin neile kõige ilusamaid ja imetlusväärsemaid kohti. Kogu päeva paistis mõnus soe päike ning sellise hea tunde pealt oli väga meeldiv mööda seda ajaloolist linna ringi liikuda. Siin kohal mainiksin veel ära, et Plovdivi näol on tegu Euroopa vanima linnaga. Õhtupoolikul liikusime tagasi Veliko Tarnovo suunas. Peab mainima, et äärmiselt meeldiv on tõdeda, kui pisikene maailm on. Isegi siin kaugel Balkanimaal võib juhuste kokkulangemisel oma heade sõpradega kvaliteetaega veeta. Elu on täis meeldivaid üllatusi.




Lisaks osalesin vahepeal ka ülikooli suurel jalgpalliturniiril. Kuna mina ja Belgia kutt Stijn oleme siin ainukesed Erasmuse tudengid, kes jalgpalli mängivad, siis oli meil väga keerukas antud võistlusest osa saada, aga lõpuks siiski leidsime koha. Sattusime mängima turniiri kõige kehvemasse meeskonda, kus isegi hobikorras harrastajaid polnudki. Õnneks võtsime mõlemad olukorda rahulikult ning olime õnnelikult, et üldse osaleda saime. Kokkuvõttes pidasime neli kohtumist, mis mõistagi kõik ka suurelt kaotasime. Mind ja Stijni tõsteti iga mängu järel esile, sest olime ainukesed, kes enda võistkonnas millegi positiivsega silma paistsid. Olgu veel ära mainitud, et grupiga meil samuti ei vedanud ning vastas olid mängijad ka kohalikust 2. liigast. Ütleme nii, et see tasemevahe oli ikka vägaväga suur, kui võtta arvesse, et meie satsis ei tegele eriti keegi peale minu ja Stijni isegi hobikorras pallitagumisega. Ahjaa, meie võistkonna nimi oli FK Rusofili ning nagu nimest järeldada võib, siis oli tegu tulihingeliste Venemaa fännide ja pooldajatega. Ka suhtluskeeleks oli ainult vene või siis bulgaaria keel.




Kuigi mul on õpingute ja suurte eksamite lõpetamistega siin aega umbes kuni maikuu keskpaigani, suutsin eile eksamitöödele punkti panna. Kirjutasin valmis neli suurt kirjatööd ja saatsin ära ning nüüd veel vaja ainult tulemusi oodata. Tänu sellele, et nii palju varem tehtud sain, mul enam kirjatöid ees ei seisa ning pean ainult kahes "loengus" käima. Üheks loenguks on jalgpall ning teiseks kunstitunnid,  mida ma kohalikes keskkoolides vaatlemas käin.

Headest emotsioonidest tasub veel ära märkida laupäevane sündmus. Kandideerisin hiljuti TEN-i juhatusse ning üleeile üldkogul toimunud hääletusel saavutasingi piisava koguse hääli ja nüüdsest kuulungi selle mulle südamelähedase organisatsiooni juhatusse. Varsti-varsti hakkab töö pihta, eks siis näis, kuidas läheb. Loodan ja usun ainult parimat!

Nüüd läheb mul siis ülejäänud ajast lõviosa puhkamisele. 6 nädalat veel ainult siinset elu nautida ning saabki taas ühe eluperioodi lõppenuks lugeda. Eks üritan veel võtta järelejäänud ajast maksimumi. Aeg on armutu. Kohtumiseni!:)




Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),5B2
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria