Thursday, September 26, 2013

Ma pole turist, ma elan siin


                                               Rektoraadi hoov
                        Rektoraadi kõrval mäepealsel asuv monument
                                                   Allee
                                                          Vaade linnale rektoraadi juurest


 Põhimõtteliselt on nüüd nädal aega siin Bulgaarias veedetud. Kui algul oli väga igav ja pidin ise otsima tegevust, siis nüüd on juba meil tekkinud väikene Erasmuse tudengitest koosnev punt, kes igaõhtuselt midagi koos teeb. Kuigi paljud pole siiani veel kohale jõudnud, on meid koos täpselt paras kogus inimesi, et õhtuti miskit korda saata. Oleme viimaste päevade jooksul käinud mitmetes pubides ja peokohtades ning agaralt üksteisega tutvunud. Seltskonnas tulevad alati head ideed ning igavust pole küll pidanud viimastel päevadel siin mitte üldse taluma.

Kui välja jätta Erasmuse inimesed, on siin kohati vägagi raske suhelda, sest palju asju vaja korda ajada, aga ükskeelsetele inimestele on ju võimatu miskit selgeks teha. Alles üleeile tegelesin ühikapaberite ning kõiksugu lepingutega. Kõik oli kohalikus keeles ning mentor on mul endiselt välismaal ja seega pidin palju pead murdma, et nende mitmete dokumentide täitmisega joonde saada. Mulle tulid appi kaks kohalikku tudengit, kes said vaatamata äärmiselt nõrgale inglise keele oskusele õige suuna kätte näidatud. Hiljem tuli veel käia läbi kahest kontorist ning koguda allkirju ja sisuliselt arendasin nendes kohtades oma vene keele oskust, sest endiselt kõlas inglise keel töötajatele nagu purjus inimese kiire sonimine. Kooli jaoks vajalikud dokumendid on ka hetkel alles vormistamisel ja seda, millal ma need kätte saan ei suuda Igor Mang ka ette ennustada. Õnneks tänu mõningastele seisakutele on mul selle võrra rohkem aega kohaliku eluga harjuda ning vabalt võtta.

Hetkel ei saa üldse väga millegi üle kurta. Seltskond on hea ja tutvusi tuleb iga päev kümnete viisi juurde nagu konveierist. Veel mõnusamaks teeb olemise Eesti mõistes mõnusalt kesksuvine ja palav ilm. Siin ei saa sammugi teha enne, kui juba esistange(loe: otsaesine) märg on. Suuremat veekogu küll  siin lähedal pole, aga see pole nüüd ka teab, mis suur katastroof. Seega kõik sujub mul enam-vähem normaalselt ning koduigatsusest ei saa küll veel mitte mingil juhul juttu teha. Pealegi, kes tahaks vahetada 25+ kraadise palavuse külma ja vihmase koerailma vastu.


                                             Õhtune jooksuring
                                                Õhtusöök
                                                "Pisike" pitsa
                                            Ühikachill
                                              Koolilõuna


Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria

Sunday, September 22, 2013

Uue keskkonna eripärad

Olen kõigest kolm päeva siin Veliko Tarnovos ringi vaadanud ja huvitavaid kohti otsinud, aga juba on ka mõningid kogemusi jagada. Kui eile jalutasin niisama linnas ringi ja shoppasin, siis täna ajasin natukene tähtsamaid asju. Käisin hommikul koolis ja pidin mingisuguseid pabereid ajama, aga kuna see tädike inglise keelt üldse ei tajunud, oli tal rakkesse pandud üks tema enda tudeng, kes siis mulle kõike tõlkis. Asjaajamisest väga midagi välja ei tulnud ja homme hommikul peab uuesti minema, aga tõlk, kelle nimi oli Dimitar, tuli minuga kaasa ja otsustas linna ning elu tutvustada. Ta näitas mulle siis natuke siinset eluolu ja tutvustas mõningaid kohti. Hiljem sõime välirestoranis pitsat ning jõime ülihead Zagorka nimelist õlut. 


Dimitar rääkis mulle, kuidas siin pole paljudel inimestel midagi teha ja kuhu poole püüelda ning ta tahaks väga välismaale minna. Ta omandab ülikoolis IT erialal magistrikraadi, aga mainis, et see pole eriti perspektiivikas eriala, kuna nad õpivad siiani näiteks alles Wordi. Tööd pole kerge leida ning elu pole nii ilus kui tundub. Lisaks sain teada, et Bulgaaria pidavat olema huumoriga öeldes politseinike riik, kuna nad lihtsalt on tõesti kõikjal. Pealegi pidavat hea tahtmise korral olema võimalik politseinikke meie mõistes kommirahaga ära osta. Ka elatustase on siin äärmiselt madal ja vaatamata  meie jaoks odavatele hindadele on nende jaoks enamus asjad liiga kallid. Näiteks iPhone-i kõige uuema seeria telefoni saab poest kätte 400€ eest. Ometigi on inimesed rõõmsamad ja tolerantsemad ning ei vingu iga pisiasja pärast. Täna Dimitariga jutustades sain aru, kui kuradima hea elu ikka meil võrreldes mõne teise riigiga on. Kallid kaasmaalsed, õppige hindama seda, mis teil on.:)

Lisaks kõigele mulle olen aru saanud, et siin käivad paljud asjad täiesti teist moodi ja sellega kohanemine võtab aega. Koolis koordinaator ja Dimitar rääkisid ise, kuidas kõik asjad viibivad ning toimetamine võib kaua aega võtta, sest see on siiski ju Bulgaaria. Seega tuleb siin varuda kannatust ning oodata oma aega, sest lihtsalt asjad käivad mõnes kohas nii. Ka liikluskultuur on hoopis teistsugune kui meil. Autod sõidavad kohati täiesti oma suva järgi ning jalakäijad ületavad teed seal, kus tahavad. Isegi valgusfooridest pole kohati mingit tolku, sest jalakäijate fooris ei pruugi kunagi roheline tuli isegi süttidagi. Ühistransport pidi ka käima täielikult nii, kuidas tahab, ja mingisugust ajaplaani ja süsteemi olemas pole. Vaatamata sellele on siin äärmiselt mõnus olla ning kõik need väikesed probleemid just nagu ilmestavad seda meeldivat olemist.

Kuigi siin hetkel on mingi 23-24 kraadi sooja, siis minu jaoks on tegu täieliku suveilmaga. Päike paistab kogu aeg ning ei pea pikkade riiete ja kampsunitega linnas käima. Tuleval nädalal pidid soojakraadid ulatuma lausa 29 pügalani. Tundub väga palav, aga täna sain teada, et suvel on siin pea 40 kraadi sooja. Seega on mul hetkel väga meeldiv uues keskkonnas elu sisse seada ning maailma avastada. Eriti meeldiv on juba ainuüksi seetõttu, et välismaalasi koheldakse suurima heameele ning külalislahkusega. Isegi siniste silmade eest võib poes kaunitelt näitsikutelt 50% kauba pealt alla saada. Been there done that.






Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria

Friday, September 20, 2013

Kohanemise arengufaas




Kõigest 40 tundi pärast igavikuna näivaid Poola teid ja mägist Rumeeniat ning muid vähesemal ja rohkemal määral huvitavaid riike jõudsin lõpuks Bulgaariasse, Veliko Tarnovo nimelisse linna. Peab tõdema, et mu lootused ja ootused selle imeilusa linna kohta õigustasid end juba suhteliselt kohe. Esimese asjana otsisime perega mu ühika üles, registreerisime mind ära ning siis aitasid nad mul sisse kolida. Ühikas on päris korralik ja hetkeseisuga toaga olen rahul. Pärast seda sõime kohalikus pubis lõunat ning vaatasime pere hotelli üle. Mis pubisse puutub, siis saime korralikud/praed supid koos õlle ja isetehtud "leivaga" täieliku kommihinnaga. Eestis võid vaid unistada, et terve viieliikmeline pere kuskil suurepärases kohas korralikult alla 20€ söönuks saab. Üldse siin linnas ringi vaadates olid valdavas enamuses ülimalt soodsad kauplused ja turistipoed. Hiljem külastasime linna keskel asuvat keskaegset kindlust ning sealt linnale vaadates veendusin ma lõplikult, et olen vähemalt selles osas valikuga kümnesse pannud.

Nüüd juba olen ma mõnda aega oma ühiselamus ning kohanen uue eluga. Kui natukene veel mu elukohast rääkida, siis siit ühikast linna on päris korralik jalutuskäik aga õnneks liiguvad ka bussid ja taksod üsna soodsalt ja edukalt. Elamine on ühetoalises ruumis, aga korrus on jaotatud nii-öelda boksideks. Pole küll teiste oma boksis elavate inimestega veel tutvunud, aga siiani olen kohanud vaid väga valjult mängiva muusika seas kisendavaid tüüpe ja tualetruumide seinadesse kustutatud suitsukonisid. Õnneks tolerantse inimesena pole need paar väikest nüanssi mu elu hullemate nähtude hulka kuuluvatest asjadest ja seega võtan hetkel olukorda üsna lõdvalt. Linnast ja elust üldiselt rääkides, siis lühikese ajaga sai selgeks, et noored suhtlevad siin vabamalt inglise keeles, aga vanemad ja keskealised eelistavad vene keelt. Hetkel küll on mul väike kultuurišokk ja raske on kohe veatult vene keelt purssima hakata, aga küll see ka peatselt juba leebemaks probleemiks muutub.

Homme hommikul sõidab pere tagasi Eesti ning siis hakkan ma siin hetkeseisuga täiesti üksi edasi toimetama. Mul peaks küll ideepoolest olema mentor, kes minuga tegeleb ning elu tutvustab ja vajalikke asjadega mind kurssi viib, aga ta pole kaks nädalat minu ja üldkoordinaatori meilidele vastanud. Seega pean hetkel veel ise hakkama saama ning seda äärmiselt kirjut ja rikkalikku kultuuri sisaldavat linna üksi uudistama. Koolini on veel 10 päeva aega ning mul aega tuugalt, et siinse eluga end võimalikult palju kurssi viia. Inimesed on siin äärmiselt toredad ja lahked ning aitavad ka kohanemisele kindlasti korralikult kaasa. Kuigi hetkel tunnen ma end päris kummaliselt ning üritan võimalikult kiiresti kohaneda, pean tõdema, et siiski meeldib juba praegu mulle siin kohutavalt.

Üritan edaspidi ka ikka vähemalt korra nädalas(või rohkem) siia blogisse teed leida, et teil oleks võimalik minu eluga mingil määral kursis olla. Püsige ikka lainel. Lisan lõppu siinse aadressi ka kuna lubasin seda teha. Kirjutage/joonistage. :)

Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria

Tuesday, September 17, 2013

Seitsme tuule poole


Aeg on jõudnud nüüd juba nii kaugele, et homme õhtul sõidangi juba Veliko Tarnovo suunas. Teen siis ka viimase sissekande enne Bulgaariasse sõitu. Alles oli see kõle varakevadine päev, kui ma jõudsin otsusele natukene oma elu ja keskkonda muuta ning Erasmuse stipendiumiga välismaale aastaks õppima minna. Üsna lühikesest riikide nimekirjast otsustasin kõhklemata Bulgaaria kasuks. Mõeldud, tehtud ja nii saigi sisuliselt üleöö paberid korda aetud ja aeg vestlusele kirja pandud. Mõned nädalad hiljem oligi juba selge, et tudengi elu ühes Bulgaaria väikelinna ülikoolis on ainult aja küsimus. Nüüd ongi jõudnud aeg nii kaugele, et loetud tundide pärast saab see pisikene unistus tõeks.

Nädalavahetusel oli sõpradega pisikene ärasaatmispidu ning nüüd ongi juba vaja mineku peale mõtlema hakata.Täna sai veel tehtud sisuliselt viimased toimetused. Eelmisel nädalal taotletud pass jõudis täna Tartusse ja sellega ka üks mure vähem. Lisaks sai esmasteks kulutusteks korralik ports Bulgaaria raha vahetatud. Igas mõttes on mul vedanud, sest Bulgaaria näol on tegu äärmiselt odava riigiga. Ühika eest maksan ka sisuliselt kommiraha ning kõiksugused kulutused ei küüni isegi parima tahtmise korral Eesti tasemele. Veel enam kergitab mu lootusi tõik, et Veliko Tarnovo näol on tegu Bulgaaria ühe ilusaima linnaga. Kas see kõik ka nii on, selgub juba paari päeva pärast. Ilmselt ma ei pea oma ootustes pettuma.

Kogu mu toimetamistele on kaasa aidanud üks mu endine kursaõde, kes eelmisel kevadsemestril seal samas koolis ja linnas tudeerimas käis. Peab tõdema, et ta elab minu minemisele väga innukalt kaasa ning ootab seda isegi sama palju kui mina. Olen tänu temale kogunud väga palju vajaminevat infot ja tean, kuidas seal kaugel toimida ning millega arvestada. Ilmselgelt vajaminevate teadmisteta oleks kohanemine seal kordades komplitseeritum. Nüüd olekski paslik talle edasi anda mõnad tänusõnad ning öelda, et olen äärmiselt tänulik antud informatsiooni ja motiveerivate sõnade eest.:)

Veel enne, kui ma selle viimase sissekande siit Eestist lõpetan, mainin ära, et need inimesed, kes on ilmutanud huvi sealse aadressi vastu, saavad kirja saatmiseks vajalikud andmed järgmises sissekandes. Mul on äärmiselt hea meel, et nii paljud inimesed soovivad mu väikesest "reisist" osa saada. Kindlasti saab antud blogi kaudu end tähtsamate asjadega kursis hoida. Seniks aga olge tublid ja töökad ning ärge toimetuste ning õpingutega üle pingutage. Nägemiseni!:)




Friday, September 13, 2013

5 päeva

Ainult loetud päevad jäänud minekuni ja endiselt on väga palju lahtiseid otsi ning toimetamist. Olin küll teadlik, et mu ID-kaart kehtib veel pikalt ning ei muretsenud üldse, aga alles mõned päevad tagasi avastasin, et pass on aegunud. Kuna passi aktsepteerivad kõiksugused välismaalased poole parema meelega kui ID-kaarti, siis olin sunnitud ka selle kiiremas korras korda ajama. Eks siis näha ole, kas hiljemalt kolmapäevaks see ka minuni jõuab. Ravikindlustus oli samuti aegunud, aga õnneks see kaart juba jõudis minuni. Olen vahepealse ajaga endale saanud ka mentori ning koordinaatori, kellega üritan põgusalt kirjavahetust pidada.

Ühel päeval külastasin Tartus raamatupoodi ja eksisin sinna päris kauaks ajaks ära. Avastasin mingisuguse Bulgaaria reisiraamatu, kus oli väga palju õpetlikku infot ning näpunäiteid. Samuti sain ülevaate üldistest tõekspidamistest. Ühtlasi oli selles samas raamatus palju infot ka Veliko Tarnovo kohta. Sain teada, et seda sama linna peetakse Bulgaaria kui mitte kõige kaunimaks siis üheks kaunimaks linnaks. Vana kuninga elupaigana on tolles linnas väärt ajalugu ja hingematvad ehitised ja ühtlasi ka palju vaatamisväärtusi. Selle raamatu lugemine andis mulle palju häid mõtteid ning ootan nüüd veel rohkem seda minekut.

Vahepeal olen mõistagi palju teinud ning ringi toimetanud. Näiteks eelmise nädala jalgpallielamus on siiani veel väga eredalt meeles. Olugugi, et Eesti kaotas järgmise kohtumise Ungaris suurelt 1:5, siis kodus Hollandi vastu tehtud imemäng oli ikka äärmiselt kõva saavutus. Hea oli näha seda ülimat rahvamassi, kes väga innukalt omadele kaasa elasid. Olen küll koondise mängudel vägagi sagedane külaline ja sisuliselt pole viimasel ajal olnud mänge, kus ma poleks kohal käinud, aga midagi sellist kogesin küll esmakordselt. Kuigi eestlaste võidurõõmu röövis ära ukrainlasest kohtuniku vägagi kaheldav vile, siis olid emotsioonid siiski väga ülevad.

Järgmised viis päeva üritan veel võimalikult palju siinsete inimestega suhelda ja asjad korda saada. Homme on plaanis ka üks kergemat sorti ärasaatmispidu ning arvan, et see on ideaalne viis, kuidas oma sõpradega mõneks ajaks hüvasti jätta. Kuigi mul endiselt mineku tunnet veel pole, siis küll see mulle lähima päevade jooksul end sisse sööb. Olen tänulik antud võimaluse üle ja olen kindel, et see kogemus tasub end kuhjaga ära. Üritan mõistagi oma tegemisi kirja panna ning ka meie portaaliga on kirjutamise osas kokkulepe olemas.




Wednesday, September 4, 2013

15 päeva

Mõned tunnid rohkem kui kaks nädalat on jäänud mu välismaale õppima siirdumiseni. Olen teinud natukene taustauuringut ja kogunud võimalikult palju vajaminevat infot, et sinna jõudes vähem ebameeldivaid üllatusi oleks. Tean seda, et sinna jõudmise järel pean ennast politseis arvele võtma, rongi sõidukaardi tegema ja veel üht-teist. Sain ka teada, et ühiselamu asub linnast väljas ning avatud Internet on seal ainult ühes esimese korruse ruumis. Pealegi pidi see tipptunnil äärmiselt aeglane olema. Sellega seoses ma pole kindel, kas ja kui palju seal koduste ja tuttavatega suhelda saan. Mõistagi on seal meeldivaid asju ka. Näiteks sai seal hiljuti valmis suur ja kena spordikompleks, kus saan oma vaba aega veeta. Lisaks on teada, et mul avaneb võimalus ka kohalike jalgpallitreeningutega ühineda ning aastaringselt hea tasemega meeskondade juures end vormis hoida. Tundub, et kõik vajalik meeldivaks olemiseks on olemas ning võib juba pingsalt oodata küll.

Vahepealne aeg kulub mul põhiliselt väga paljude erinevate toimetamiste ja kokkusaamiste peale. Kuna kooli mul hetkel pole, saan vaikselt tegeleda muude asjadega ning aega on võimalik paremini planeerida. Töös olevad projektid edenevad ka järk-järgult ning hetkel muretsemiseks põhjust pole. Alles eelmisel nädalal andsime noorteportaali asutajatega Õhtulehele intervjuu ning peatselt peaks see Internetiavarustes ja ka paberkandjal ilmuma. Umbes nädal tagasi tehti mulle pakkumine osaleda KOV valimistel, aga pärast pikka mõtlemist otsustasin seekord siiski vahele jätta ning mitte oma elu veel kiiremaks ajada.

Suurematest ettevõtmistest, millest ma hetkel ei saa üle ega ümber, on plaanis näiteks reedel minna Tallinnasse Eesti- Hollandi mängule. Tüüpilised pessimistidest eestlased ütleks küll, et see ajaraisk ning meie omad saavad nagunii täiega tala, aga paadunud fännina ja asjaarmastajana on minu jaoks taoliste suurmängudel käimine nauding. Heal päeval võib meie koondis võita ka kõige kõvema klassiga meeskondi(mida on näidanud ka lähiajalugu). Feelingu teeb veel mõnusamaks tõik, et staadion on viimse piirini täis müüdud ning pea 11 000 inimest loovad seal sellise õhkkonna, mida kodus teleka ees vaadates mitte kunagi tunda ei saa. Loodan, et tuleb väga hea ja kaasakiskuv mäng.

Lõpetuseks tooksin välja veel ühe äärmiselt õige lõigu Robert T. Kiyosaki raamatust "Rikaste vandenõu", mis mul hetkel käsil on. Tolle eduka geeniuse laused peaks küll paljude mõtted õiges suunas tööle ajama."Paljud inimesed ootavad maailma finants- ja poliitiliste süsteemide muutumist. Minu jaoks on see ajaraisk. Minu arvates on kergem muuta iseennast kui oodata meie juhtide ja süsteemi muutumist."