Sunday, July 28, 2013

Make love not war

Head inimesed. Mu jaoks on endiselt äärmiselt mõistmatu, miks meie ühiskonnas levib säärane kurjus ning õelus. Sain mõned päevad tagasi ühelt oma tuttavalt teada, kuidas nende kodulinnas tuimalt inimesed üksteise elu põrguks teevad ning põhjendamatult tuju rikuvad. Ma ei mõista miks peab olema kogu aeg nii kibestunud ja enda halba tuju teiste peal välja elama. Äärmiselt palju esineb ülimalt julma vaimset vägivalda, mis mõne nõrgema inimlooma elu täielikult laostab. Lihtsalt võetakse lambist ette ja hakatakse endast erinevaid inimesi tümitama. Ei mõisteta seda, et selle inimese "erilisusel" võib olla erinevaid põhjuseid. Üks mu väga hea tuttav rääkis seda, kuidas tema koolis kiusati ja mõnitati kunagi üht poissi, kelle vanemad olid kurdid. Kas tõesti peab laps kannatama selle tõttu, et tal pole oma elus vedanud?Jah, ma saan aru et murdeeas inimesed käituvad kohati vääralt ja ei mõtle oma tegude üle, aga kui täiskasvanud kodanikud tegutsevad nagu väärastunud mõttemaailmaga ambaalid, kas siis see ei tekita ahastust?

Ma ei saa aru miks me ei võiks olla tolerantsemad ja hinnata inimest tema tegude mitte vigade järgi. Kas tõesti peab enda nõmeda oleku ja ütlustega teiste elu põrguks tegema?Oleme küll üks äärmiselt väike killukene meie ühiskonnast, kuid tuleb mõelda sellele, et iga pisemalgi asjal võivad olla äraütlemata halvad tagajärjed. Ei tohi teha mõtlematuid asju, sest hetk hiljem võib just juhtuda nii nagu soovisid ja siis pole enam kunagi võimalik oma sõnu ja tegusid tagasi võtta. Vägivald sünnitab vägivalda, ka vaimne. Ei mõelda sellele, et pideva norimise ja kiusamise käes kannatavad inimesed elavad seda kõike väga rängalt läbi. Kuldne tõde on, et vaimne vägivald on kordades hullem kui füüsiline, sest need haavad jäävad inimeste hinge ja ellu väga pikaks ajaks.

Mitte keegi pole loodud siia ilma vihkama. Kui me kõik suudaksime võtta elu rohkem positiivsemalt ja ei hakkaks iga pisema tagasilöögi ees enda ja teiste hinge s*ttuma, oleks kõigil päris hea elada. Ei tasu loota, et kui ma mõne eraku tuimalt pimedasse kohta saadan, et siis olen kõva kutt ja maailm ongi parem koht. Tuleb endas kasvatada väiksest peale üles hoolivust ja tolerantsust, et mitte muuta meid ümbritsevat ühiskonda sõjatandriks vaid paradiisiks. Veel parem oleks, kui inimene ei sildistaks ja mõnitaks, vaid märkaks näiteks puude taga inimest. Mitte keegi meist ei taha elada keset vihkamist. Naerata ja ürita leida igast päevast midagi positiivset, siis tundub ka kõik muu ilusamana. Inimene ei pea elama ahastustundega ja seadma elu appikarjete järgi.

"Make love not war."

Thursday, July 18, 2013

Muinasjutus elamise kaks poolt

On jäänud kõigest kaks kuud veel ajani, millal mõneks ajaks Eesti tolmu jalge alt pühin. Sisuliselt ma ei taju veel midagi ja ei mõtle üldse sellele, et pean kuskil kaugel eemal olema. Kui aus olla, siis ma tunnen juba praegu üpris palju peavalu selle käigu pärast. On tekkinud palju uusi lähedaseid inimesi, kellega olen vähemal või suuremal määral kogu aeg koos olnud. Kõige nukram on olukorra juures see, et jõuab tekkida pühendumus ja siis järsku hakatakse kartma, et kaon ju kauaks ära ning pööratakse kõik jälle minu jaoks pea peale. Ma üritan tuugalt nautida käimasolevat suve ning võtta sellest maksimumi, aga paratamatult tekivad sisse mingisugused ähmased probleemid, mis lõpuks üle pea kasvavad. Koos sellega läheb mul tuju ja keskendumisvõime. Ühesõnaga, ma üritan kaks kuud veel täiega nautida ja olla kõigi jaoks olemas, saagu mis saab. Mainin ka selle ära, et hakkan siia samma blogisse ka Bulgaaria postitusi kirjutama.

Seda, kuidas ma sinna Veliko Tarnovosse lähen, ma täpselt veel ei tea. Planeerin juba pikemat aega lennupiletid ära osta, aga vanemad sätivad siin vaikselt üles autoga mineku plaane. Üks on selge, et teen vahetult enne seda lahkumispeo ning jätan kõige ägedamate inimestega hüvasti. Kui lennukiga minek, siis lähen kahe lennuga Riia ja Viini kaudu. Praegu selline tunne, et suvi võiks veel natukene kauem kesta, sest vaja nii palju enne korda ajada.

Vahepealne aeg, millal ma siia kirjutanud pole, on möödunud nii kiirelt, et ma ei hakka midagi väga kirja panema. Pikk pildirivi peaks rääkima enda eest. Olen sellel suvel juba praegu hankinud lademetes uusi tutvusi ja kogemusi ning on faktoreid, mille nimel ma olen valmis kõigeks. Kõige värskemad kogemused on mul hiljuti möödunud malevast, kus rühmajuht olin ja mõistagi ka Võru folgist, kus oma ansambliga esinemas käisime. Viimase puhul oli tegu täiesti unistuste puhkusega- maagilise tähendusega koht ja luksuslik elu. Ansambliga ka edeneb hetkel kõik ja jälgijaid meil on.

Muidu on nagu ka kõik üldises plaanis okeika. Saan vaikselt oma asjadega tegeleda ja liikuda eluga kiires joones. Kui need mõned üksikud murettekitavad nüanssid välja arvata, siis on köik üsna hea. Peab ise tahtma ja mitte iga raskuse ees alla andma ja siis on ka elu kordades kergem ja muretum. Mul on selge, mida ma oma elult tahan ja liigun järk-järgult selle suunas. Ära ole süüdistav, ära pane näkku ja kõik on nii nagu peab.