Saturday, March 23, 2013

Üks samm eduka tuleviku poole




Need 20 päeva, mille järel ma lõpuks tee siia tagasi leidsin, on olnud üpriski huvitavad. Võib öelda, et nii keerulist, edukat, aktiivset ja rahutut eluperioodi polegi vist varem kogenud.

Alustuseks toongi välja kõige suurema uudise/sündmuse, mis mu tulevat elu ülisuurel määral mõjutama hakkab. Märtsi alguses kandideerisin ülikoolis Erasmuse projekti raames vahetusüliõpilaseks minemist. Sain kõik paberid ühe päevaga korda ning ajasin oma kandidatuuri koheselt ka sisse. Eelmisel nädalal käisin peahoones vestlusel ning juba siis oli minu  saatus juba enam-vähem selge. Kuna kriteeriumiks oli hea suhtlemisoskus, aktiivsus , keeleoskus ja suhteliselt kõrge keskmine hinne(hetkel 4,8), siis mul ilmselt väga põdeda polnud vajagi.

Eile saingi teate, et olen valitud Erasmuse stipendiumprogrammi ning asun septembris õppima Bulgaariasse Veliko Tarnovo linnas asuvasse ülikooli.(St. Cyril and St. Methodius University of Veliko Tarnovo) . Tegu on Bulgaaria suuruselt teise kõrgkooliga Sofia Ülikooli järel. Bulgaaria valisin just seetõttu, et meie osakonna valikutest oli see üks parimaid. Lisaks Bulgaariale oli võimalus minna veel kolme Soome, ühte Leedu, Poola ja Hispaania kooli. Linn ise on ilus ja väike ning asub Bulgaaria keskosas. Õpinguid alustan septembrist ning suure tõenäosusega olen terve õppeaasta, ehk siis kevadeni. Lisaks mainiksin ära, et Bulgaarias saab ilmselt aastaga selgeks vene keele, bulgaaria keele ning kinnistub ka inglise keel. Tõotab tulla väga põnev aasta.

Headest uudistest veel näiteks see, et tuleval nädalal leiab aset I Tudengisessioon, kuhu mind valiti meedaitiimi. Üritus ise on äärmiselt luksuslik ning meeldiv ning annab võimaluse ühe nädalavahetuse suurepärast aega veeta. Leian, et komiteeajakirjanikuna sellisel üritusel osalemine annab juurde häid kogemusi ning annab ühtlasi võimaluse ka end vabastavalt välja elada. Kuidas saakski sadakonna tudengi seltskonnas lihtsalt tühja passida. Koolis on ka kõik hetkel suurepärases korras ning väga verest välja end rapsima ei ole pidanud.

On ka üks natukene nõmedam asi, mis mind hetkel veidi närib. Mind hämmastab see, et on olemas inimesi, kes ei oska olla ega käituda oma "ametikohale" vastavalt. Kui inimesel on kohustus näiteks anda oma alluvatele head eeskuju ja neid samal ajal ka õpetada, siis ei ole mitte mingil juhul vastuvõetav, kui inimene käitub nagu täiskasvanud imik. Lausa kurb on vaadata, kuidas üle 30 aastased inimesed pole siiani selgeks õppinud eetilist ja iseenesestmõistetavat käitumist.Olgu, võib-olla inimese huumor on lihtsalt veel algkooli tasemel ning ta ei oska mõelda nagu täiskasvanutele kohane, aga see on naeruväärne. Seda enam ei tohiks antud inimesed olla sellistes valdkondades, kus nad peaks jätma autoritaarse mulje, näiteks nagu treenerid, õpetajad ja ametnikud.Üldiselt üritan sellistest ambaalidest mööda vaadata, aga kui peab põhimõtteliselt üle päeva või igapäevaselt sellistega kokku puutuma, siis ajab natukene vere keema küll.Vähemalt ei pea septembris mõnda aega enam selliste "fruktidega" kokku puutuma.

Ega siin muud midagi pole. Lähiajal ootab veel ees palju edukaid ettevõtmisi ning päästvana tunduv suvi pole ka enam kaugele jäänud. Võtke oma päevadest viimast ning nagu ütleb populaarne pubekasläng:" Ärge höörtige neid keda laavite." Chill.

Sunday, March 3, 2013

It's been a long time...

Ma pole siia terve igaviku kirjutanud. Peab tunnistama, et isegi unustasin selle blogi olemasolu mõneks ajaks. Õnneks on olemas inimesed, kes seda mulle aeg-ajalt meelde tuletavad. Üritan siis natukene oma mõtteid kirja panna.

Vahepealne aeg on liikunud märkamatul sammul ning toimekaid päevi on olnud lademetes. Ühe asjana võiksin välja tuua 24. veebruari, kui esimest korda elus sain Tallinnas Vabariigi aastapäeva vastu võtta. Käisime õpilasliidu rahvaga hommikul vara Toompeal ning trotsisime külma ning laulsime hümni. 95 on päris ilus number. Viie aasta pärast juba põhjust sajandat sünnipäeva pidada. Ilmselt tulevad siis pidustused ka kordades suuremad.

Muidugi on toimunud veel palju üritusi jalgpallist kuni esinemisteni välja. Väikestest plaanidest võin ma rääkida nii palju, et järgmisest nädalast hakkan juba erinevates kohtades esinemiskavadega laulmas käima. Iseasi, kas see midagi ära tasuma hakkab. Lisaks on plaanis tudengi eurovisioonist osa võtta. Hetkel küll ei tea, kuidas selle lindistamisega jääb, aga plaan on olemas ning vaja ainult teostada. Ühe korra käisin juba lindistamas, aga mingisuguse rikke tõttu tuleb laul uuesti linti võtta.

Suurematest plaanidest ka natukene. Homme ajan koolis korda ühed tähtsad paberid, mille lõpptulemusena saan minna järgmisel aastal ERASMUS-e programmi raames välismaale vahetusõpilaseks. Täpselt ma veel ei tea, kuhu, aga kõige suurema tõenäosusega Bulgaariasse. See otsus tuli mul suhteliselt järsku, aga endale kohaselt tegutsesin ruttu ning nüüd enam tagasiteed pole. Ehk siis suht 90% tõenäosusega veedan järgmisel õppeaastal mõnda aega välismaal tudeerides ja väärt kogemusi hankides.

Üldiselt võin öelda, et elu on olnud ulmeliselt kiire ja tore. Olen selle vahepealse ajaga hankinud mõned väga head ja uued tutvused ning kõike muud meeldivat. Pole enam viimasel ajal kordagi tundnud, et miskit nagu oleks puudu. Pigem naudin iga päeva ja üritan hommikuti võimalikult positiivselt uuele päevale vastu minna. Elu on hea, kui see ise endale heaks teha. Tuleviku heaks tehtud plaanid on hetkel väga motiveerivad ning hea, kui on siht, mille suunas püüelda.

Kõigest ma kahjuks rääkida ei suuda, aga piltidelt on võimalik näha, mis täpsemalt viimasel ajal toimunud on. Hoidke ennast.