Saturday, February 9, 2013

Kõik peitub tahtejõus

Ma olen olnud blogilainel väga kaua passiivne, aga ma lihtsalt ei oma selleks nii palju vaba aega. Viimased kaks-kolm nädalat on olnud endiselt väga sisutihedad, aga ma ei viitsi väga ümber midagi jutustada. Ainult mõned meeldejäädavamad asjad.

Endiselt olen jätkanud treeningutega ning käinud meeskonnaga mängudel. Kool on ka väga suure hooga pihta hakanud. Kusjuures, algselt killerina näinud tunniplaan on tegelikult väga paindlik ning minu jaoks täiesti normaalne. Natukene kahtlasemaks on läinud see seis seal koolis. Olen märkand, et palju on tekkinud juurde inimeste omavahelisi ärapanemisi ning tögamisi. Kõrvaltvaatajana on seda väga nukker jälgida, aga ma tõesti ei mõista, miks see nii on.

Kui aus olla siis mõne inimese õpingutel meie koolis ei näe ma küll mingisugust loogikat. Ei mõista miks ronivad sellist eriala õppima inimesed, kes ei ilmuta asjade vastu mingisugust huvi ja tegelevad pidevalt nn procrastinatinguga. Sa ei saa õppida noorsootöötajaks, kui ei saa iseendagagi hakkama. Lihtsalt masendav on kuulata, kuidas 20+ aastased inimesed teevad lapsikuid nalju ning joonistavad siiani kõikjale suguelundeid. Sama ka joomise kohta. Ei ole enam ammu aeg, kus lakkumine inimesi ägedaks teeb. Pidevalt mällaris istuda ja sellest järgmine päev jahuda pole just väga intelligentne.Ma nagu olen küll tolerantne, aga kas see on eeskuju, mida noored peaksid ammutama?Vahel tunnen end küll nagu lasteaias. Andke andeks, kui kellelegi haiget tegin.

Muidu on kõik enam-vähem. Olen suutnud jälle mitmel pool aktiivne olla ning saan ühe enam aru, kui tänulik peab olema selle eest, et elu mulle nii palju vääriskive on ette veeretanud. Kui rahulikult ja üllalt oma rada ajada, siis on elus kõik teed avatud. Pärast pingutusi tekib alati väga hea vabaduse tunne ning see toob sära silma.

Viimastel nädalatel olen küll mõnest väga olulisest motivatsiooni- ja energiallikast ilma jäänud, aga ma ei saa sinna midagi parata. Tihtilugu ongi asjad mõistmatud ja ebaloogilised. Elu küll tõstab mõnikord linnuna taevasse, aga vahel jällegi jääd raske kivina porri. Taevas ongi lõpmatul hulgal tähti ja neid kõiki ei saa kunagi kinni püüda. Mõistlikum on olla väheste üksikute privileeg, kui massi sisse ära uppuda. Ei saa lasta selga küüru, tuleb alati tinasõrudina edasi pingutada. Ilusat jätkuvat talve.