Saturday, November 30, 2013

Lumi tuli maha ja...


Pole päris tükk aega midagi lugejatele kirjutanud, aga arvan, et see on mõistetav. Vahepealne aeg on siin riigis möödunud üpriski huvitavalt. Näiteks sadas alles hiljuti maha kohev lumevaip. Lumes pole iseenesest midagi imelikku, aga tuletan endale kogu aeg meelde, et elan Bulgaarias mitte Eestis. Eestis pole siiani korralikult lund maha tulnud ja siin, enam kui 2600 kilomeetrit lõunas, on juba pea nädal aega maa mõnusalt valge olnud. Olen mitu korda saanud küsimusi seoses sellega, et kus kõrgel ma elan, et lumi juba maas on. Tegelikult kõige naljakam ongi see, et ma elan kõigest maksimaalselt 100-200 meetrit merepinnast. Mäestikute piirkond jääb rohkem Bulgaaria lõunaossa. Seoses ilma külmenemisega on natukene ka mu enda elu häiritud. Kuna meil ei lükata talveks kütet sisse ja mul toas hetkel mitte mingisugust küttekeha pole, siis suurema osa ajast pean elama väga jahedates tingimustes. Täna hommikul kella 11 ajal oli näiteks toas 10 kraadi sooja. Õnneks pole see tervisele veel põntsu pannud ja saan hakkama.

Üldiselt läheb eluke siin ikka samas joones edasi ja väga miskit juhtunud pole. Küll aga paar nädalat tagasi olid pealinnas korralikud rahutused ning actionit sai rohkem kui kopika eest. Õnneks väga kaua see ei kestnud ning olukord saadi suhteliselt ruttu kontrolli alla. Väga omamoodi kogemus oli kõrvalt vaadata seda, kuidas üliõpilased valitsuse ja politsei kasutatava vägivalla vastu protestisid. Korrumpeerunud valitsus on Bulgaarias igatahes väga teemas. Siinsed noored räägivad päris tihti eesotsas olevatest türklastest ja mustlastest, kes oma võimu rahva vastu kipuvad ära kasutama. Kui Eestis on vingumised suures osas ülepaisutatud, siis siin on probleem kahjuks vägagi reaalne. Olles sirvinud kohalikku meediat, tean väga hästi sellest karnevalist siin.

Eelseisvad nädalad tõotavad tulla väga sisutihedad ja põnevad. Peatselt algab üleriigiline tudengite päev, kus toimub palju üritusi ja võistlusi ning mõistagi on ka koolist vaba päev. Lisaks leiab tuleval nädala aset kahepäevane spordiüritus. Mängitakse päev läbi korvpalli, võrkpalli, jalgpalli jne. Üritusest võtavad osa ainult tudengid. Ise osalen kohalike kuttidega jalgpallis ning võib-olla leian end ka võrkpalliväljakult. Kõik alad leiavad aset värskelt avatud uhkes spordihallis.

Kuna kahe nädala pärast sõidan mõneks ajaks kodumaale talve nautima, siis Bulgaaria seiklustest saate uuesti lugeda ilmselt alles jaanuaris. Seniks aga olge tublid ja ilusat algavat jõuluaega.


Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),5B2
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria


Thursday, November 7, 2013

Värskeid muljeid Balkani poolsaarelt

Pole jälle päris pikalt oma tegemistest märku andnud. Jutud käisid, et mõnda aega tagasi oli Eestis päris korralik tuul, mis mõnedes kohtades lausa natukene lammutamist korda saatis, aga siin on endiselt üsna üksluine lugu. Novembrile kohaselt hakkavad küll ilmad natukene jahedamaks minema, aga päris harjumuspärane selline soojus ühe õige eestlase jaoks ikkagi pole. Kuuldavasti pidi järgmisel nädalal juba külmaks minema. Inimeste eelarvamused siinsest aastaringsest "palavusest" on tublisti liialdatud, sest Veliko Tarnovo piirkonnas on talvel kohati lausa -20 külmapügalat. Isegi Musta mere piirkonnas pole talvisel ajal lood väga palju roosilisemad ning merre suplema minemine ei ole just aruka inimese tegu, kui just muidugi pole talisupleja.


Eelmisel nädal sai kohalikus rokipubis ka suurel Halloweeni peol käidud. Peab tõdema, et Bulgaarias võetakse Halloweeni suhteliselt tõsiselt ning erinevus Eestiga on märgatav. Juba nädal varem olid kõik sellest päevast nii elevil. 31. oktoobril oli mõistagi kogu linn kaetud kõiksuguseid vähemal või suuremal määral andekaid kostüüme kandnud kodanikke. Lisaks pimedal ajal võisid suhteliselt kindel olla, et keegi kuskilt välja hüppab ja ehmatada püüab. Muidugi esines ka neid inimesi, keda jättis taoline päev väga külmaks. Mina olin pigem jälgija rollis ning tõtt õelda päris huvitav oli.

Lisaks on natukene toredaid kogemusi jagada ka kooli kohta. Õppejõud annavad kodus meeldivalt vähe teha ning kogu materjal üritatakse tundide jooksul läbi võtta. Erinevus Tallinna Ülikooliga on koheselt tajutav. Samas, olles harjunud palju sagedamini koolis käima ning pingutama, tundub taoline elu natukene liiga mugav ja lihtne. Kuigi absoluutselt ei saa ma kuidagigi mainida, et õppejõud pole siin professionaalsed. Näiteks võrkpallis juhendab meid endine Bulgaaria koondise mängija, kes annab kogu mõtte väga lihtsalt ja hästi edasi. Ka huumorisoon on paljudele sisse kodeeritud. Kõige rohkem lõbu pakub minu jaoks aga bulgaaria keele õppejõud, sest tema nägu ja miimika meenutab väga suurel määral Mr. Beani oma.

Natukene veel teistel teemadel. Kuna eelmisel nädalal sai terviseprobleemide tõttu kohalikku haiglat külastatud, siis on ka sellest asutusest mingisugune pilt olemas. Väga palju meie haiglatest ei erinenud, aga arste oli küll pea võimatu kätte saada. Selleks, et oma mure kurta, väntsutati meid sõbraga mitu korda ühest maja otsast teise kuni lõpuks siiski löögile saime. Arstid olid nagu arstid ikka ja said oma tööga hakkama. Küll aga jättis väga ebameeldiva mulje teine ruum, kus dokumentidele alla kirjutati. Ruumi sisenedes vaatas esimese asjana vastu suur suitsupilv ning selle keskel kaks keskealist prouat mõnuga sigaretti kimumas. Ma pole päris kindel, et haigla on just see koht, kus töötajad patsiente võõrustades taolist teguviisi rakendama peavad. Lisaks pidin ma visiidi eest maksma kolm korda rohkem kui Eestis. Õnneks on Bulgaaria siiski üldises pildis väga positiivse mulje jätnud ja sellistest üksikutes madalkohtadest tuleb lihtsalt mööda vaadata.



Halloweeni foto: Alkin Özkan

Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),5B2
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria

Wednesday, October 23, 2013

10 vajalikku teadmist Bulgaaria kohta



Olen juba mõnda aega siin Bulgaarias toimetanud ning üha enam hakkab Balkani kultuur minu jaoks loomulikuks saama. Kui alguses olid siinsed kultuurilised eripärad päris harjumatud, siis viimasel ajal on need juba ilmselgeks elu osaks saanud. Tuleb alati meeles pidada, et Eesti ja Bulgaaria vahe on üüratu ning kõikjal pole võimalik samamoodi elada nagu oma koduriigis. Inimeste omavaheline suhtlemine, kombed ja tänavakultuur erinevad juba tunduvalt meie riigi omadest. Järgnevalt toon välja mõned punktid, mis siia tulevatel inimestel võiks meeles olla.

1)Iga asjaajamise jaoks varuda alati aega.
Kohalikud eelistavad pigem toimetused homse või ülehomse varna lükata. Alati peab olema valmis ootama ning varuma kannatust. Kõik võtab küll aega, aga lõpuks saavad olulised tegemised kõik tehtud. Lisaks on kombeks hilinemine. Kell on paljudel juhtudel lihtsalt ajanäitaja ja inimesed võtavad hilinemist kui loomulikku elu osa.

2)Loengute/trennide ärajäämine on tavaline. 
Kui oled teadlik, et järgmisel päeval on varahommikul tarvis loengusse või trenni minna, siis peab alati olema valmis olukorraks, et see jääb ära. Tuleb säilitada külma närvi ning suhtuda olukorda läbi huumori.

3)Kõik on väga odav, aga tuleb jälgida, mida ostad.
Tõsi, et Eestiga võrreldes on siinsed hinnad lausa uskumatult odavad. Isegi pubides ja klubides jäävad hinnad madalaks. Näiteks ühe õlle keskmine hind pubides jääb 0,9€ kanti. Sellegi poolest tuleb jälgida, mida osta. Kui mõne toote hind tundub liiga odav, siis tasub mõelda, kas seda on ikka vaja soetada. Näiteks allahinnatud puuviljad ja piimatooted võivad tihtilugu olla söödavuse suhtes viimase piiri peal. Kõige suuremat raha küsitakse aga liha- ja juustutoodete pealt.

4)Arveid makstakse tavaliselt teeninduses.
Kui eestlased on harjunud arveid läbi interneti ajama, siis Bulgaarias peab üldjuhul iga kuu alguses teenindusse kohale minema. Kõik aetakse läbi paberite ning isegi, kui inimene elab näiteks kõrgel mäe otsas metsa sees, peab ta võtma vaevaks ja arvete maksmiseks end teenindusse vedama.

5)Kaardiga maksmine on harukordne.
Bulgaarias linnas poodlemas käies või õhtuti väljas aega veetes peab alati olema kaasas sularaha. Kui suuremates kauplustes on kaardiga maksmise võimalus olemas, siis üldjuhul see võimalus siiski puudub.

6)Kehakeele erinevused.
Üheks suurimaks erinevuseks on peanoogutamine. Kui eestlased on harjunud "jaatama" pead noogutades ja "eitama" raputades, siis bulgaarlastel käib asi teisiti. Näiteks kui poemüüja küsib, kas soovid kilekotti ja sa seda parajasti tahad, siis tuleb noogutamise asemel pead raputada. Sellega on väga veider harjuda ja paljud siinsed inimesed üritavad välismaalastest küll aru saada, kuid siiski igas situatsioonis see ei toimi.

7)Loomad on kõikjal.
Kõige enam kohtab siinsetel tänavatel kasse ja koeri. Kodutuid loomakesi on iga nurga peal ning isegi ühiselamutesse ja kooliruumidesse tungivad koerad ja kassid sisse. Kõik nad on küll kiibistatud ja suuremat ohtu inimestele ei tekita, aga loomaarmastajatel pole siin riigis väga kerge ringi käia.

8)Mustlaste linnaosad.
Igas linnas on märkimisväärne arv mustlasi. Üldjuhul nad ohtlikud pole, aga kui miskit ripakil, siis mõistagi ajavad kohe näpud külge. Pimedal ajal üksinda mustlaste linnaosades käimine ei kuulu ka just maailma kõige targemate tegude hulka.

9)Linnaliinide sõiduplaanide olemasolu kahtlase väärtusega.Kui Sofias ja veel mõnemas suuremas linnas käib ühistransport enam-vähem graafiku järgi, siis väiksemates linnades võid marsat ootama jäädagi. Näiteks Veliko Tarnovo linnas sõidavad bussid ilma üldise graafikuta ning jõuavad peatusesse täiesti randoomsel hetkel. Levivad ka jutud, et talvisel ajal suure libedaga bussid ei käi.

10)Liikluskultuur.Liikluses peab olema ettevaatlik. Organiseeritus jätab paljudel juhtudel soovida ja temperamentseid ja hulljulgeid kodanikke on kõik teed täis. Lisaks ei pruugi valgusfooris kunagi roheline tuli süttida.

Selline oli siis kerge ülevaade siinsest kultuurist ja selle eripäradest. Mis aga minu enda toimetamistesse puutub, siis hetkel kõik sujub korralikult. Kool väga pinget ei paku, sest loengud toimuvad suhteliselt harva ja paindliku graafiku järgi. Ilmad on ka veel ilusad ja soojad. Kõik sujub nii nagu peab.




Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),5B2
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria

Monday, October 14, 2013

Kus on must leib...?

 Esimene kuu aega on uues keskkonnas juba lõpusirgele jõudmas. Nii nagu liigub edasi ka aeg, liigub lähemale ka talv. Sellest annavad märku kohati ennast ilmutavad jahedad sügistuuled, mis ka siia lõunasse on vaikselt kohale jõudmas. Kui mõni päev on 27 kraadi ja ülimalt meeldiv, siis järgmisel juba tunduvalt jahedam. Kunagi ei tea, mis uus päev toob. Nagu igal pool mujal, saab ka siin edukalt nautida sügise pakutavat ilu. Õnneks on uue aastaaja tulek siin linnas kaasa toonud paraja elevuse, sest kõik tudengid sukelduvad taas üliõpilasellu. Tänavad kihavad elust ja iga päev toimub kuskil midagi erakordset.





 Viimasel ajal on olnud võimalik natukene ka teistes linnades ringi käia ja vaadata. Alles hiljuti käisime koos teiste Erasmuse tudengitega Bulgaaria suuruselt teises linnas Plovdivis. Rongisõit Veliko Tarnovost Plovdivi kestis kogunisti viis tundi. Kuigi Plovdiv asub siit umbes 200 kilomeetri kaugusel, tuleb rongiga läbida maalilise vaatega mägikülasid ning käänulisi teid. Seetõttu peabki päris mitme tunni rongisõiduga arvestama. Rongid ise sarnanevad üpriski palju Eestis hetkel sõidus olevatega.




 Kuna Plovdivist õhtuti tagasi rongi ei tule, otsustasime koguni kaheks päevaks sinna jääda. Peatusime vanalinnas asuvas Hostelis, mis asus kogu vaatamisväärsele alale uskumatult lähedal. Kui Eestis peab vanalinnas ööbimiseks enamasti korralikult raha välja käima, siis meilt küsiti kõigest 20 levi(10 euri) näo kohta. Linn ise on uskumatult kena. Külastatud sai lisaks kõigele muule ka iidset amfiteatrit. Keset linna südamikku pesitsev eelduste kohaselt II sajandil rajatud hiiglaslik ehitis avastati maapõuest ehitustööde käigus. Nüüdseks on kohaliku muusikaakadeemia tagahoovis asuv rajatis tõusnud mõistagi ülioluliseks vaatamisväärsuseks. Pärast seda väikest reisi on mul selge, et Plovdivit peetakse õigustatult üheks Bulgaaria tõmbenumbriks.




 Kool on mul ka nüüd viimasel ajal väga hoogsalt käima läinud. Siiani käidud loengud on jätnud üdini head muljed. Ma pean tõdema, et hetkel suudab siinne ülikool minus enamasti positiivseid emotsioone tekitada. Jah, pabereid ajades tuleb küll teadmata kaua oodata, aga loengud realiseerivad selle negatiivse poole täielikult. Kuidagi vaba on käia tundides. Õppejõud näitavad välja siirust ja rõõmsameelsust ning kunagi ei olda vihased ega elata oma energiat tudengite peal välja. See võib küll olla alguse asi, aga hetkeemotsioonid on mul sellised.

 Viimasel ajal olen natukene ka kodumaa hüvedest puudust tundma hakanud. Kuigi praegusel jaburatest valimiskampaaniatest immitsevas Eestis ma väga olla ei tahaks, siis näiteks kodusest söögist ja mustast leivast küll ära ei ütleks. Samas ainult 8-9 kuud veel ja siis juba tagasi Eestis. Õnneks saab tänu soojemale kliimale korralikult trenni teha ja palli mängida ning see omakorda tekitab hea enesetunde. Ei ole kordagi kahetsenud, et siia tulin!


Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria

Friday, October 4, 2013

Kõik liigub õiges suunas







 Kaks nädalat on nüüd siin Bulgaarias ära oldud ning tasapisi hakkavad ka kõik kooliga seonduvad asjad joonde minema. Vaikselt on olemas juba mingisugune ainekava ja ainult mõne aine osas esineb veel lahtisi otsi. Näiteks ei saa sellel poolaastal võtta jalgpalli eriala, sest see avatakse alles teisel semestril ning seetõttu valisin esimeseks neljaks kuuks võrkpalli. See ei seisne selles, et me mängime loengutes pelgalt võrkpalli, vaid praktiseerime ka kohtuniku ja treeneri tööd ning mõistagi sekka hulganisti teooriat. Teisel semestril saan jalgpalli peale üle minna. Käisin ka juba esimeses loengus. Kuigi see aine mul ainekavas siiani sees pole, otsustasin siiski kogu oma nädalavahetuse koolis veeta ning 30 tundi tudeerida sellist ainet nagu "USA ja Kanada kultuur". Aine on äärmiselt huvitav ja õppejõud suudab aeg-ajalt oma muheda huumoriga oleku veel paremaks teha.  Järgmised kaks päeva veel seda ainet ning nii ruttu ma juba oma esimesed puntkid siin Veliko Tarnovo ülikoolis teeningi.

 Selle nädala alguses kohtusin lõpuks ka oma mentoriga ning sain politseis dokumendid korda ajada ning ühtlasi ka kooli jaoks vajalikud raamatud/paberid ära soetatud. Kui alguses tundus siin kõik nii ulmeliselt odav, siis nüüd viimasel ajal olen pidanud ikka igasugu asjade eest raha maksma. Kuna Interneti kaudu Bulgaarias üldse asju ei aeta, siis tuleb kõik teha paberitel. Paber, elekter ja vesi on kolm tarbevahendit, mis on siin riigis kallimad kui teised asjad. Printimise eest tuleb üldjuhul päris korralikult nutsu välja käia ja ühtegi dokumenti ei saa enne vormistada, kui pole paberite eest maksnud. Õnneks on nüüdseks suurem osa paberimajandust ning dokumentide vorpimist läbi ja ei pea enam selle peale väga oma aega ja ressursse kulutama.

 Vahepeal olen juba teinud tutvust ka kohalike jalkakuttidega, et ennast vaikselt seltskonda sisse sulatada. Tavaliselt õhtuti enne päikeseloojangut peetakse siin ühiselamute lähedal maha korralikud lahingud ning mõistagi võtan ka nendest kõhklemata osa. Kutid on tasemel ning väga sõbralikud ning kuna enamiku aktivisemate mängijate soontes voolab Ukraina veri, siis suhtlevad nad minuga vene keeles. Õnneks suurt probleemi mul nende mõistmisega pole ja siiani on kõik väga hästi klappinud. Üheks suureks erinevuseks siinse mängimise ja Eesti vahel on see, et kodus me tavaliselt ajasime palli taga kõikvõimalikel muruväljakutel, siis siin harrastatakse enamasti nii-öelda puurijalgpalli. Mängitakse väikesel asfalteeritud alal, mida ümbritsevad seinad ning  aiad. Mulle selline jalgpall meeldib, sest see on palju tehnilisem ja kiirem ning ühtlasi ka huvitavam.

 Kui esimesed poolteist nädalat paistis Bulgaarias päikene ning oli väga meeldivalt soe ilm, siis viimasel ajal on temperatuurid läinud suhteliselt väikeseks. See pidi küll hetkeline olema, aga siiski sain ma mõned päevad tagasi külma ja siiani vaevlen palaviku ja paanilise köha käes. Mõistagi ei saa ma sellest väikesest asjast end heidutada lasta ning ei tõmba oma toimetamistele pidurit peale. Olen end siiani püstijalu ravinud ning üritan sellest väikesest külmetusest võimalikult ruttu üle saada. Korralikult külmaks pidi minema alles kuskil detsembris või jaanuaris. Kuigi ühe eestlase jaoks ei ole siine külmus kohe kindlasti mitte ületamatu takistus.

 Üldiselt olen siinse eluga juba enam-vähem harjunud ning hoian end kõiksugu tegemiste ja toimetamistega mõnusalt kursis. Täna saime kahe naabriga kolme peale ka oma Interneti ning enam ei pea vajalike toimetamisi läbi üliaeglase ühiselamu Wi-fi ajama. Kui veel mõne aine osas lõplikult selgusele saan, on kõik vajalikud asjad aetud ning siis ei ole enam midagi muud, kui tuleb siinsest elust maksimum võtta.


Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria

Thursday, September 26, 2013

Ma pole turist, ma elan siin


                                               Rektoraadi hoov
                        Rektoraadi kõrval mäepealsel asuv monument
                                                   Allee
                                                          Vaade linnale rektoraadi juurest


 Põhimõtteliselt on nüüd nädal aega siin Bulgaarias veedetud. Kui algul oli väga igav ja pidin ise otsima tegevust, siis nüüd on juba meil tekkinud väikene Erasmuse tudengitest koosnev punt, kes igaõhtuselt midagi koos teeb. Kuigi paljud pole siiani veel kohale jõudnud, on meid koos täpselt paras kogus inimesi, et õhtuti miskit korda saata. Oleme viimaste päevade jooksul käinud mitmetes pubides ja peokohtades ning agaralt üksteisega tutvunud. Seltskonnas tulevad alati head ideed ning igavust pole küll pidanud viimastel päevadel siin mitte üldse taluma.

Kui välja jätta Erasmuse inimesed, on siin kohati vägagi raske suhelda, sest palju asju vaja korda ajada, aga ükskeelsetele inimestele on ju võimatu miskit selgeks teha. Alles üleeile tegelesin ühikapaberite ning kõiksugu lepingutega. Kõik oli kohalikus keeles ning mentor on mul endiselt välismaal ja seega pidin palju pead murdma, et nende mitmete dokumentide täitmisega joonde saada. Mulle tulid appi kaks kohalikku tudengit, kes said vaatamata äärmiselt nõrgale inglise keele oskusele õige suuna kätte näidatud. Hiljem tuli veel käia läbi kahest kontorist ning koguda allkirju ja sisuliselt arendasin nendes kohtades oma vene keele oskust, sest endiselt kõlas inglise keel töötajatele nagu purjus inimese kiire sonimine. Kooli jaoks vajalikud dokumendid on ka hetkel alles vormistamisel ja seda, millal ma need kätte saan ei suuda Igor Mang ka ette ennustada. Õnneks tänu mõningastele seisakutele on mul selle võrra rohkem aega kohaliku eluga harjuda ning vabalt võtta.

Hetkel ei saa üldse väga millegi üle kurta. Seltskond on hea ja tutvusi tuleb iga päev kümnete viisi juurde nagu konveierist. Veel mõnusamaks teeb olemise Eesti mõistes mõnusalt kesksuvine ja palav ilm. Siin ei saa sammugi teha enne, kui juba esistange(loe: otsaesine) märg on. Suuremat veekogu küll  siin lähedal pole, aga see pole nüüd ka teab, mis suur katastroof. Seega kõik sujub mul enam-vähem normaalselt ning koduigatsusest ei saa küll veel mitte mingil juhul juttu teha. Pealegi, kes tahaks vahetada 25+ kraadise palavuse külma ja vihmase koerailma vastu.


                                             Õhtune jooksuring
                                                Õhtusöök
                                                "Pisike" pitsa
                                            Ühikachill
                                              Koolilõuna


Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria

Sunday, September 22, 2013

Uue keskkonna eripärad

Olen kõigest kolm päeva siin Veliko Tarnovos ringi vaadanud ja huvitavaid kohti otsinud, aga juba on ka mõningid kogemusi jagada. Kui eile jalutasin niisama linnas ringi ja shoppasin, siis täna ajasin natukene tähtsamaid asju. Käisin hommikul koolis ja pidin mingisuguseid pabereid ajama, aga kuna see tädike inglise keelt üldse ei tajunud, oli tal rakkesse pandud üks tema enda tudeng, kes siis mulle kõike tõlkis. Asjaajamisest väga midagi välja ei tulnud ja homme hommikul peab uuesti minema, aga tõlk, kelle nimi oli Dimitar, tuli minuga kaasa ja otsustas linna ning elu tutvustada. Ta näitas mulle siis natuke siinset eluolu ja tutvustas mõningaid kohti. Hiljem sõime välirestoranis pitsat ning jõime ülihead Zagorka nimelist õlut. 


Dimitar rääkis mulle, kuidas siin pole paljudel inimestel midagi teha ja kuhu poole püüelda ning ta tahaks väga välismaale minna. Ta omandab ülikoolis IT erialal magistrikraadi, aga mainis, et see pole eriti perspektiivikas eriala, kuna nad õpivad siiani näiteks alles Wordi. Tööd pole kerge leida ning elu pole nii ilus kui tundub. Lisaks sain teada, et Bulgaaria pidavat olema huumoriga öeldes politseinike riik, kuna nad lihtsalt on tõesti kõikjal. Pealegi pidavat hea tahtmise korral olema võimalik politseinikke meie mõistes kommirahaga ära osta. Ka elatustase on siin äärmiselt madal ja vaatamata  meie jaoks odavatele hindadele on nende jaoks enamus asjad liiga kallid. Näiteks iPhone-i kõige uuema seeria telefoni saab poest kätte 400€ eest. Ometigi on inimesed rõõmsamad ja tolerantsemad ning ei vingu iga pisiasja pärast. Täna Dimitariga jutustades sain aru, kui kuradima hea elu ikka meil võrreldes mõne teise riigiga on. Kallid kaasmaalsed, õppige hindama seda, mis teil on.:)

Lisaks kõigele mulle olen aru saanud, et siin käivad paljud asjad täiesti teist moodi ja sellega kohanemine võtab aega. Koolis koordinaator ja Dimitar rääkisid ise, kuidas kõik asjad viibivad ning toimetamine võib kaua aega võtta, sest see on siiski ju Bulgaaria. Seega tuleb siin varuda kannatust ning oodata oma aega, sest lihtsalt asjad käivad mõnes kohas nii. Ka liikluskultuur on hoopis teistsugune kui meil. Autod sõidavad kohati täiesti oma suva järgi ning jalakäijad ületavad teed seal, kus tahavad. Isegi valgusfooridest pole kohati mingit tolku, sest jalakäijate fooris ei pruugi kunagi roheline tuli isegi süttidagi. Ühistransport pidi ka käima täielikult nii, kuidas tahab, ja mingisugust ajaplaani ja süsteemi olemas pole. Vaatamata sellele on siin äärmiselt mõnus olla ning kõik need väikesed probleemid just nagu ilmestavad seda meeldivat olemist.

Kuigi siin hetkel on mingi 23-24 kraadi sooja, siis minu jaoks on tegu täieliku suveilmaga. Päike paistab kogu aeg ning ei pea pikkade riiete ja kampsunitega linnas käima. Tuleval nädalal pidid soojakraadid ulatuma lausa 29 pügalani. Tundub väga palav, aga täna sain teada, et suvel on siin pea 40 kraadi sooja. Seega on mul hetkel väga meeldiv uues keskkonnas elu sisse seada ning maailma avastada. Eriti meeldiv on juba ainuüksi seetõttu, et välismaalasi koheldakse suurima heameele ning külalislahkusega. Isegi siniste silmade eest võib poes kaunitelt näitsikutelt 50% kauba pealt alla saada. Been there done that.






Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria

Friday, September 20, 2013

Kohanemise arengufaas




Kõigest 40 tundi pärast igavikuna näivaid Poola teid ja mägist Rumeeniat ning muid vähesemal ja rohkemal määral huvitavaid riike jõudsin lõpuks Bulgaariasse, Veliko Tarnovo nimelisse linna. Peab tõdema, et mu lootused ja ootused selle imeilusa linna kohta õigustasid end juba suhteliselt kohe. Esimese asjana otsisime perega mu ühika üles, registreerisime mind ära ning siis aitasid nad mul sisse kolida. Ühikas on päris korralik ja hetkeseisuga toaga olen rahul. Pärast seda sõime kohalikus pubis lõunat ning vaatasime pere hotelli üle. Mis pubisse puutub, siis saime korralikud/praed supid koos õlle ja isetehtud "leivaga" täieliku kommihinnaga. Eestis võid vaid unistada, et terve viieliikmeline pere kuskil suurepärases kohas korralikult alla 20€ söönuks saab. Üldse siin linnas ringi vaadates olid valdavas enamuses ülimalt soodsad kauplused ja turistipoed. Hiljem külastasime linna keskel asuvat keskaegset kindlust ning sealt linnale vaadates veendusin ma lõplikult, et olen vähemalt selles osas valikuga kümnesse pannud.

Nüüd juba olen ma mõnda aega oma ühiselamus ning kohanen uue eluga. Kui natukene veel mu elukohast rääkida, siis siit ühikast linna on päris korralik jalutuskäik aga õnneks liiguvad ka bussid ja taksod üsna soodsalt ja edukalt. Elamine on ühetoalises ruumis, aga korrus on jaotatud nii-öelda boksideks. Pole küll teiste oma boksis elavate inimestega veel tutvunud, aga siiani olen kohanud vaid väga valjult mängiva muusika seas kisendavaid tüüpe ja tualetruumide seinadesse kustutatud suitsukonisid. Õnneks tolerantse inimesena pole need paar väikest nüanssi mu elu hullemate nähtude hulka kuuluvatest asjadest ja seega võtan hetkel olukorda üsna lõdvalt. Linnast ja elust üldiselt rääkides, siis lühikese ajaga sai selgeks, et noored suhtlevad siin vabamalt inglise keeles, aga vanemad ja keskealised eelistavad vene keelt. Hetkel küll on mul väike kultuurišokk ja raske on kohe veatult vene keelt purssima hakata, aga küll see ka peatselt juba leebemaks probleemiks muutub.

Homme hommikul sõidab pere tagasi Eesti ning siis hakkan ma siin hetkeseisuga täiesti üksi edasi toimetama. Mul peaks küll ideepoolest olema mentor, kes minuga tegeleb ning elu tutvustab ja vajalikke asjadega mind kurssi viib, aga ta pole kaks nädalat minu ja üldkoordinaatori meilidele vastanud. Seega pean hetkel veel ise hakkama saama ning seda äärmiselt kirjut ja rikkalikku kultuuri sisaldavat linna üksi uudistama. Koolini on veel 10 päeva aega ning mul aega tuugalt, et siinse eluga end võimalikult palju kurssi viia. Inimesed on siin äärmiselt toredad ja lahked ning aitavad ka kohanemisele kindlasti korralikult kaasa. Kuigi hetkel tunnen ma end päris kummaliselt ning üritan võimalikult kiiresti kohaneda, pean tõdema, et siiski meeldib juba praegu mulle siin kohutavalt.

Üritan edaspidi ka ikka vähemalt korra nädalas(või rohkem) siia blogisse teed leida, et teil oleks võimalik minu eluga mingil määral kursis olla. Püsige ikka lainel. Lisan lõppu siinse aadressi ka kuna lubasin seda teha. Kirjutage/joonistage. :)

Kervin Kull
Teodosiy Tarnovski 4 (blok 2),
Veliko Tarnovo, 5000
Bulgaria