Tuesday, December 25, 2012

Kui pühade eksistents tähtsust kaotab

On jõuluaeg ning ärajäänud maailmalõpu eel ning järel on toimunud paras ports asju, mis võiksid siin mainimist leida. 

Viimane kord peatus mu jutt praktika lõpul ning selle viimastel päevadel. Jah, neljapäeval leidsin ma tee Jaani kirikusse, kus sain teist ja viimast korda olla au osa Jakob Westholmi Gümnaasiumi segakoorist. Kontsert oli üpriski meeldiv ning edukas ning võtsin sealt endaga kaasa ainult positiivsed mälestused. Pärast seda käisin ARKis oma uutel lubadel järel ning läksin vanalinna jõulumeeleolu ja head seltskonda nautima.  Reedel lõpetasin oma praktika. Saan vaid öelda, et oli päris hea kogemus ning ka sealt võtan endaga kaasa ainult positiivsed muljed.

Sain tolle kuu ajaga juurde hulganisti teadmisi ja uusi tutvusi. Sooritasin kõik mulle ette antud ülesanded suurima heameelega ja otsisin ka ise tegevust, et natukene rohkem vaheldust leida. Äärmiselt hea meel on mul huvijuhi poolt antud tagasiside ja kiidusõnade üle. See inimene näeb minus väga edukat noorsootöötajat ning armsate sõnadega polnud ta kitsi ka kogu keskkooli ees rääkides ning samuti tagasisidelehele iseloomustust kirjutades. Pole mitte kunagi oma tehtud töö eest nii palju positiivset tagasisidet saanud nagu sellel korral. Ka kingitused tegid tuju härdaks. Olen äärmiselt tänulik mulle pakutud kogemuste ja uute teadmiste üle.




Laupäeval osalesin see aasta ise kauaoodatud Aastalõputurniiril. Saime Kalevi Kantsiga päris hea ja omavahel klappiva meeskonna kokku ning veetsime väga lõbusat aega seal turniiril. Kuigi me tänu korralikule ebaõnnele ja enda ühele liiga passiivsele mängule parimate sekka ei sattunud, saame kindlalt väita, et kellelegi me seal alla ei jäänud. Rõõmustav oli ka see, et meile oli palju toetajaid kohale tulnud ning atmosfäär püsis kuni viimaste sekunditini äärmiselt õdus. Minu ainukest väravat ja  ühte otsustavat lattilööki saab näha siit . Alates 4.20 algab ja pärast seda ka minu intervjuu. Pärast turniiri sõitsime perega Jõgevale.

Eilse jõulupüha puhul sõitsime perega Viljandimaale maalilisse Karksi-Nuia kanti, et seal sugulaste ringis jõule tähitsada. Pean tunnistama, et esimest korda elus mul seda head ja õiget tunnet ei tekkinudki. Õnneks pole suureks saades enam see tunne nii primaarne, aga natukene mõtlema paneb küll. Ajakulgu ei suuda ma ju kuidagi peatada.Nüüd istun juba uuesti oma kodulinnas ning mõtlen lähituleviku plaane. See aasta saab kõigi plaanide kohaselt olema esimene aastavahetus 20 aasta jooksul, kui ma ei veeda uue numbri saabumist pere ringis. Kuna enne ja pärast aastavahetust on päris mitmeid üritusi ning toimetamisi plaanis, siis ei näe ma vajalikuks kogu aeg silmini täis ühistranspordiga edasi-tagasi rännata.

Ilusaid jätkuvaid pühi Teile.

Wednesday, December 19, 2012

Mandariinihõnguline ajalõik


Kuna eluratas on taas viimase käiguga jooksma aetud, siis pole mul olnud aega siia midagi kirja panna.
Eelmisest nädalast on mul meeles ohtrad toimetamised ja aktiivne elu. Nädalasees toimetasin praktikal ja väga midagi maagilist korda ei saatnud. Küll aga nädalalõpp oli tegusam, kui nii mõnigi varasem. Reedel toimetasin hommikust kuni hiliste õhtutundideni kooli jõuluballi kallal. Aitasin abiturientidel üritust võimalikult kaunilt ette valmistada ning olin neil igal võimalusel olemas. Ball ise õnnestus täielikult. Korraldajate pingutused ja vaev tasusid end täielikult. Läksin algul ballile mõtetega kvaliteetaega nautida, aga kahjuks just siis tekkis mul peavaluhoog ja kogu õhtu oli sisuliselt rikutud.

Laupäeval magasin põhimõtteliselt kuni pärastlõunani ning hiljem liikusin kesklinna Liidu jõuluõhtule. Ilusti riides ja hästi lõhnavate ning andekusest pakatvate inimeste keskel on alati au viibida. Pärast pidu ma ühikasse tagasi ei liikunud, kuna hommikul oli plaanis üks koosolek ja sai õnneks seal Kreutzwaldi tänava kontoris oma öö mööda saata. Pühapäeval toimus siis eelpool nimetatud koosolek ning õhtul Aastalõputurniiri raames tehtud trenn Kalevi fännirühmaga. Koosolek oli peatselt ilmuva väljaande "Vahetund" uue toimetuse esimene kokkusaamine.



See nädal on alanud sama tormiliselt, kui lõppes eelmine. Esmaspäeval olin suur osa ajast praktikal, sealt liikusin edasi jõulupeo peaproovi ning sealt omakorda Kalevi Spordihalli, kus toimus Aastalõputurniiri 4. liiga II turniir, kus oslases ka minu meeskond. Poisid panid küll visalt ja võitlesid end poolfinaalidesse välja, aga kaotasid seal ülinapilt 0:1 Kalev Juuniorile ning ka pronksimängus tuli sama skooriga vastastele alla vanduda.

Eile praktikal väga pikalt olla ei saanud, sest oli tarvis oma koolis jõulukal esineda. Kõik laulud tulid väga hästi välja, k.a mu soolokas. Kõige toredam hetk selle asja juures oli see, kui hiljem auväärses eas olevad inimesed pisarsilmi mind mu ilusa laulu eest tänama tulid. Hiljem käisin taaskord Kalevis, kus toimus täielik deja vu ning meie meeskonna teine esindus sai jälle poolfinaali, kaotas seal 0:1 ning samuti ka kolmanda koha mängus. Täna samuti praktikal päev otsa veedetud ning käisin taaskord Kalevis. Seekord kedagi väga fännata otseselt polnud, aga huvitav siiski.

Ka nädalalõpp tuleb väga pingeline ja lõbus. Homme on Jaani kirikus Westholmi jõulukontsert, mida võite kuulama tulla. Reedel lõpetan oma praktika ning lähen aastalõpukale ja laupäeval veedan terve päeva aastalõpukal, seekord siis lõpuks astun ise sinna svammist kunstmuru peale. Ootused ja lootused on head ning eks näis, mis saama hakkab. Seniks aga ilusat jätkuvat jõuluootust ning palju head.

Sunday, December 9, 2012

Kultuur võtab üle

Kuna siin Tartu-Tallinn rongis on internet suhteliselt aeglane, mõtlesin, et teen oma selle nädalase sissekande ära.
Eelmisel pühapäeval käisin ma Kalevi Kantsi meeskonnaga kunstal treenimas ja see lumel mängimine tekitas mu organismis natukene vastuolusid ja õhtuks olin ma märkamatult jäänud enam kui 38 kraadisesse palavikku. Kuna oli pühapäeva õhtu ja ees ootas järjekordne tegus praktika nädal, siis ma sellest end väga heidutada ei lasknud. Erilisi ravivahendeid mul ühiselamus kahjuks pole, aga mu armsad vastastoa naabrid hoolitsesid mu eest ja tõid mulle alkovaba hõõgveini. Massiivne peavalu ja kehv olek said koheselt turgutatud ning, mis kõige parem- tekkis magus uni.




Nädalasees veetsin mõistagi väga palju aega Westholmis praktikal. Selle nädala ülesaned olid mul väga seinast seina- tuli teha kõike alates UNICEFi projektiga tegelemisest kuni füüsiliste töödeni välja. Selle nädala jooksul sai üles pandud kõik jõulukaunistused. Väga positiivne oli see, et õpilased müüsid vägaväga edukalt jõulukaate. Olen nädala ajaga tellinud kolm pakki, sest kaardid lihtsalt läksid nagu soojad saiad. Kampaania lõpuni on veel väga kaua aega ja eks näis, kui palju lapsed lõpuks neid kaarte müüvad. Mida rohkem, seda parem on nii neile kui ka mulle. Lisaks muudele toimetamistele oli sellel nädalal koolis ka üks suurem heategevuslik üritus/kontsert ja paar külalist, kes oma teemadel lastega suhtlesid. Praktikaga on hetkel kõik kõige paremas korras.

Lisaks sellele jätkasin ma ka oma kultuurset elu. Kolmapäevasest tänukontsertist ma juba natukene rääkisin, aga peale selle osalesin nii mõnelgi üritusel. Neljapäeval õhtul vedasin ennast 32. keskkooli ruumidesse ning nautisin sealsete õpilaste vaba lava etteasteid. Oli vägavägaväga vaimustavaid etteasteid, aga oli ka natukene kehvemaid. Reedel sõitsin tagasi Jõgevale. Laupäeval läksin hommikul vara Virtuse spordihoonesse, kus toimus Jõgeva meeskonna poolt korraldatud saalijalka turniir. Kuue meeskonna seas oli kolm Jõgeva meeskonna kõrval veel kolm külalismeeskonda. Märkimisväärne on see, et Tallinnast tulnud võistkonna ridadesse kuulusid koguni kolm Eesti Meistriliiga mängijat: Eino Puri, Ats Sillaste ja Andre Frolov. Vaatamata nimekatele vastastele, suutsid siiski kaks Jõgeva meeskonda neile koha kätte näidata. Kõige tähelepanuväärsem oli Jõgeva U-17 võistkonna võit selle sama Tallinna esinduse üle. Pühapäevase päeva veetsin puhates ja vanaema juures väiksel perekondlikul lõunasöögil viibides.

Tulev nädal on sarnaselt eelmisele taas vägaväga tegus ja ürituste rohke. Juba homne päev algab mul hommikul vara praktikale siirdumisega ja lõppeb alles hilistel õhtutundidel trennist naasmisega. Jäänud on veel kaks prakiktanädalat ja saabki juba vaikselt puhkuse peale mõtlema hakata. Saabunud on jõuluaeg ning on viimane võimalus endas seda erilist tunnet esile kutsuda ja oma lähedaste ja sõprade peale mõelda.

Ilusat jõuluaega Teile!:)

Saturday, December 1, 2012

Mu ümber on ilusad inimesed

Viimase nädala ajaga olen kogenud seda, et vaatamata mõningastele tagasilöökidele ja madalkäigule on elu ikkagi nii paganama ilus...Jah, seda ei pane vahel tõesti tähele, kuna pea on igast pahnast ja segavatest teguritest üle koormatud, aga tegelikult pole asi üldsegi mitte nii hull. Kui vaadata ümber iseenda, siis leiab kuskilt murede ja halli massi vahelt üles need säravad ja õndsad hinged, kes suudavad kõik murepilved ära puhuda. Ma ei tea, mida ma siiani olen teinud ja miks ma olen lasknud ennast igast sopast häirida. Nagu ütleb laulusalm :" Sa võta klaasid eest ja vaata teiselt küljelt. Igal asjal on ka päikselisem pool."  Jah, elu on tegelikult väga ilus ja olen õnnelik, et olen taasavastanud endale need head ja hoolivad inimesed, kellest viimased paar kuud olen puudust tundnud.






Aga lühidalt ka nädalast siis. Esmaspäevast alates olen olnud Westholmis usin ja töökas praktikant. Kuidas mul seal läheb?Nooh...Ütleme nii, et olen rahul. Saan hästi palju erinevaid asju teha ja see on väga positiivne. Ülesandeid on täiesti seinast seina...Kohati teen arvutis tööd ja siis juba järgmine hetk tassin mingeid asju või aitan kedagi. Päevad möödusid praktikal olles väga-väga kiiresti. Veel enam meeldib mulle seal see, et kõik tulevad vastu ja naeratavad, aga samas keegi väga juttu ei tee, sest kuulsin, et pidin olema võõras ja kohanemine võtab aega. Posiitivne õhkkond on igatahes. See nädal tegelesin muuhulgas näiteks UNICEFi projektiga, aitasin üht üritust korraldada ning esmaspäevast lähen ka segakoorile appi, kuna neil hädasti jõulukontsertiks abijõudu vaja. Esmaspäeval käisin ka meie TLÜPS-i võistkonnaga TLÜ spordisaalis võrkpalli mängimas ja me võitsime mingisugust TLÜ instituuti kindlalt 2:0. 

Eile õhtul ma küll midagi eriti ei teinud, kuna uni niitis mõnusalt, aga täna ajasin end laupäeva kohta juba kaunis vara üles. Nimelt plaanisin minna ja selle aastase Teeviida üle tsekkida. Tõsi, mul sealt küll enam eriti infot ammutada pole võimalik, aga tuttavate nägemine ja hea seltskond on küll tegurid, millest ei saa kunagi ära öelda. Läksime siis hommikul vara Gretega sinna messikeskusesse ja tsekkisime kõik kohad üksipulgi läbi. Tõsi, suure osa ajast istusime ka Õpilasmaleva boksis koos Laura ja teistega, aga ega see midagi igavamaks muutnud, vastupidi. Lõpuks sai siis oma kuus tundi seal ära oldud ning mõnusalt aega veedetud. Selle aja sisse mahtusid ka huvitavad pakkumised ja sada aastat nägemata olnud tuttavate taasnägemine. Homse kohta täpselt ei tea veel plaane, aga hommikul on Kalevis meil aastalõpuka trenn Kantsiga ja eks siis saab tugevate miinuskraaditega seal lumes möllatud.

Lõpetuseks veel ütlen seda, et haigelt hea ja vaba on olla, kuna pole mingeid muresid ja muid "tüsistusi".  Ka pisiasjad teevad nii palju rõõmu. Näiteks käisin täna Apple'i Solarise esinudses ja siis sealne teenindus ja kiire ning vägaväga professionaalne töö mu arvuti kallal tegi tuju rõõmsaks. Pealegi tehti seda tasuta. Jah, maksan küll toote eest palju, aga see teenindus ja kvaliteet kaaluvad ikka muud tegurid väga tugevalt üle. Lisaks on tekkinud nii palju häid ja armsaid inimesi, kes lihtsalt panevad mind igal sammul naeratama ja süstivad mu veenidesse suurtes kogustes motivatsiooni. Elu on lill, kui seda pidevalt kasta.