Wednesday, August 29, 2012

Tudengiks ära

Ma pole siia väga pikalt kirjutanud. Peab tõdema, et ega midagi erilist nagu juhtunud ei ole ja seega olen siin passiivne olnud. Kuna täna veedan veel viimast päeva aega oma Jõgeva kodus, siis mõtlesin, et võiks natukene midagi kirja panna.

Homme siis kolin tagasi Tallinnasse Räägu 49 asuvasse ühikasse. Täpselt sama maja, sama korrus ja kohati ka samad inimesed, aga ometi on tunne täiesti uus. Meeldivaks teeb olukorra majas tehtud remont. Eelmine aasta pidin ennast kolme toanaabriga väikesele pinnale ära mahutama, aga seekord on natukene rohkem ruumi ja elame kolmetoalises. Ma ei oma mingisugust ülevaadet, kes on need mu müstilised toakaaslased, aga saan seda üsna pea teada. Kindlasti saab olema äärmiselt huvitav ja fun.

Ka koolis saab olema kõik uus. Eelmise aasta kursakaaslased on nüüd sammukese kõrgemal ja ma alustan koos täiesti uute inimestega esimeselt kursuselt. Üldplaanis midagi muutunud pole, küll aga oleme nüüd osa Tallinna Ülikoolist ja kanname sellga seoses ka nime Tallinna Ülikooli Pedagoogiline Seminar(TÜPS). Esimene kuu aega on mulle väga tuttav ja seega olen kindel, et ees seisab väga lõbus aasta. Kindlasti suudavad ka uued kaaslased selle kõik toredaks muuta.

See aasta hakkan ma lisaks koolile väga palju ringi toimetama. Esimese asjana võtan ennast koolis laulutunnis arvele ja saan sellega uuesti reale. Kuna ma sain endale väikese tööotsa JK Tallinna Kalevi jalgpallimeeskonnas, siis mõistagi hakkab ka see natukene aega nõudma. Olen laupäevast alates seal pressiesindaja. Ja mitte, et jalgpallist veel vähe oleks, osalen muidugi oma meeskonna treeningutel ja käin mõistagi ka mängudel.  Kindlasti on veel üht-teist, mida ma hetkel ei maininud. Lõbus saab olema igatahes.

Kõik saab olema üliawesome.:)

Sunday, August 19, 2012

Siis, kui negatiivsus hakkab riigis võimust võtma

Viimasel ajal olen kokku puutunud väga paljude negatiivsete aspektidega, mis ajendasid mind natukene oma mõtteid kirja panema. Ei, ma ei räägi bussiradadest, sest see on isegi igapäevane teema. Küll aga tahaksin mõne teise koha pealt sõna võtta. Tuletaksin siin kohal meelde, et tegu on siiski subjektiivse kirjutisega ja pole mõtet liigselt higistama hakata.

Mind hämmastab siiani paljude eestlaste äärmuslik negatiivsus. Iga viimase kui meie riiki puudutava uudise peale ollakse endast väljas ja hakatakse halama. Küll on riigis elu halb ja kõik poliitikud on lihtsalt lihtlabased varganäod, kes meie raha enda taskutesse peidavad. Ei hinnata seda rasket tööd, mida riigiisad läbikukkumiste ja raskuste kiuste üritavad teha. Ollakse veendunud, et kõik, mis kõrgemalt poolt tuleb, on mõeldud lihtsalt rahva kiusamiseks. Kuidas saab üldse nii mõelda?

Viimane kokkupuude oli mul inimestega, kes vingusid palkade ja hindade teemal. Tõsi, hinnad tõusevad pidevalt ja see teeb natukene murelikuks...Aga miks peab halama, et kõik on halb ja raha pole ja palgad ka ei tõuse ja kõike muud sarnast?Eurostati statistika näitab selgelt, et viimastes kvartalites on hakanud ka palk märgatavalt tõusma. Hindade tõusu vastu ei saa me paraku midagi teha ja poliitikud eesotsas rahandusministri Ligiga saavad endiselt sellise sopa osaliseks, et paha hakkab. Igas asjas on süüdi need, kes üritavad olukorda parandada. See on juba meil siin riigis tavaks saanud.

Põhilise osa vingujatest moodustavad üldjuhul mingisugused täiesti vääralt mõtlevad inimesed. Puutun pidevalt kokku kaasmaalastega, kes ei üritagi endale tööd leida ja siis kurdavad tööpuuduse üle. Põhiprobleem on aga selles, et tahetakse kohe ulmelist nutsu teenima hakata. Lõpetatakse kusehädaga pooleks keskkool ära, kõrgkooli ei minda, ja siis istutakse kodus arvuti ees ning loobitakse igas suunas s*takäkke. Võimalus on asuda kuskil lihttöölisena raha teenima, aga kuna palk ei ole piisavalt kõrge, lükatakse pakkumine tagasi. Ei arvestata sellega, et üldjuhul pole võimalik kohe karjääriredeli tippu ronida vaid tuleb alustada ikka esimeselt pulgalt. Kõik tuleb ainult hea ja tubli tööga.

Hea on küll kiruda kuskil Internetis endast kordades targemate inimeste käike, aga kas sellel on mingi mõte ka? Kui iga teine netikommentaator ja p*satootja suudaks natukenegi ise oma elu heaolu hüvanguks miskit korda saata, oleks kõik ju täiesti lill. Kõik need hädaldajad on jubedalt kõvastunud vennad, aga võtta kätte ja ise tähtsaid otsuseid teha ei oska neist keegi. Lõppude lõpuks ei ole meil riigis ebapädevad inimesed ette otsa valitud, lihtsalt olukord on see, mis kõik raskeks teeb. Kõik on inimesed ja teevad vigu, sellega tuleb arvestada.

See oli ainult üks vähestest peavalu põhjustavatest teemadest, aga hetkel säätan lugemisvaeva ja rohkem ei kirjuta. Küll koguneb veel midagi... Lõpetuseks palun kõigil lugejatel olla mõistvad ja mitte olla nii palju haterid. Eestis ei ole asi üldse hull ja ideaalühiskonda jõudmiseks on vaja aega, see ei teki nii noorele riigile nõnda kiiresti. Olge mõistvad ja aktiivsed ning elus tuleb ette kordades vähem takistusi, kui kõike negatiivselt võttes.

Thursday, August 16, 2012

"Eesti suru, Poola vastu muru"

  Eile sisaldas mu päeva õhtune osa täielikult jalgpalli. Kell seitse pidin juba olema Tallinnas A. Le Coq Arenal, et võtta osa Eesti Jalgpalli Liidu poolt korraldataval tänuüritusel. Jõudsin täpselt kümme minutit enne seda Lillekülla ja enne veel, kui staadioni põhjatribüüni 3. korruse konverentsiruumi sisenesin, tsekkisin korra ka kõrval väljakul peetud karikamängu. Levadia juhtis tollel hetkel FC Pokkeriprode vastu 18:0.:D Kõige suurem saun vist üldse sellel aastal karikasarjas. Tänuüritus ise oli selline norms. Süüa ja juua oli palju ning inimesi ka massiliselt. Inimesed kutsuti tähestikulises järjekorras järjest ette ning kõigile anti jalkaliidu poolt meenemedal ja tänukiri. Aivar Pohlak isiklikult oli tulnud käppa suruma. 

Pärast seda saime võimaluse minna tasuta vaatama Eesti -Poola sõprusmängu. Läksime isaga juba suhteliselt varakult staadionile istuma. Seekord tegi mängu eriliseks see, et toimus nö esimene staadionilaulupidu. Kohal oli mingi 900 lauljat vist. Istekohad olid meil suhteliselt all osas. Kui muidu eelistan mänge ülevalt vaadata, siis seekord oli alt ka päris hea jälgida...Üheks suureks plussiks oli see, et meie koondise tegijad tegid sooja meist ainult loetud meetrite kaugusel. Sai nende huvitavaid harjutusi jälgida. Enne mängu tulid rahva ette ka meie selleaastased olümpiasangarid Heiki Nabi ja Gerd Kanter, kellele ulatati jalkaliidu poolt tänutäheks omanimelised koondise särgid.
Mäng algas juba päris huvitavalt. Esimesel poolajal oli Eestil paar päris head ja teravat rünnakut, aga väravaga need kahjuks siiski ei päädinud. Peab tunnistama, et Ojamaa ja Operi koostöö sujus päris hästi. Teisel poolajal vahetas meie koondise peatreener Tarmo Rüütli ründetandemit ning Operi ja Ojamaa asemel said poolakaid hirmutada Saag ja Voskoboinikov. Nende mäng nii terav ei olnud. Veidi hiljem sekkusid vahetusest veel Vassiljev, Kink ja Teniste, kelle platsile toomine elavdas mängupilti märgatavalt. Viimase vahetusena sai mänguaega Mošnikov. 

Teisel poolajal surus Poola natukene enam, aga ohtlikult lähedale nad meie väravale siiski ei jõudnud. Tundus, et mäng lõpeb võitlusliku 0:0 viigiga, kuniks teisel lisaminutil juhtus äkitselt midagi. Tarmo Kink oli pärast kaitsjate kätte võidetud palli kiirelt rünnakule suundunud, kui lõpuks ta suhteliselt lähedale vastase väravale määrustevastaselt maha tõmmati. Lööma asus muidugi ei keegi muu, kui meie kuldjalg Konstantin Vassiljev. Rahvas tõusis püsti ja ootas pikisilmi karistuslöögi tulemust. Kostja võttis natuke hoogu ja põrutas palli üle müüri ja väravavahi käe puutest otse ristnurka. Imeilus värav, mille tulemusena valitses staadionil hetkega eufooria. Ainult kurvad Poola fännid olid oodatult tasased. Filigraanne värav vajalikul hetkel. Lõpus oli veel poolakatel üks poolvõimalus, aga meie esikinnas Pareiko oli omal kohal. 

Väravat on võimalik jälgida siit .

Lõpptulemuseks siis muljetavaldav 1:0 võit väga tugeva Poola koondise vastu. Kes ei mäleta, siis Poola oli sellel aastal toimunud EMil üks korraldajariikides ning jäi napilt veerandfinaalidest välja, kaotades viimases mängus 1:0 Tšehhile. Suurepärane mäng meie sinisärkide poolt andis head lootust septembris algavale 2014. MMi valiksarjale. Esimene mäng leiab juba aset 7. septembris, kus Tallinnas samal väljakul võõrustatakse tugevat ja üllatusvõimelist Rumeenia koondist. 





Monday, August 13, 2012

Forever young

Vahepeal on jälle üks kiire nädal mööda läinud. Lisaks kõigele muule sain käidud ka Pärnus, kus läbisin auto lõppastmekoolituse. Sisuliselt on mul nüüd vahtraleht autolt kadunud, aga tegelikult pean ootama detsembrini, sest siis kaob see jäädavalt. Reedel käisin taaskord Tallinnas. Kohtusin suurepäraste inimestega ning päeva lõpetasin oma meeskonna mängul. Teenisime liigas juba kolmanda võidu järjest ja seis on üsna hea. Tallinnas viibisin laupäeva hommikuni.

Laupäev oli päris hea päev. Juba hommikust alustasin toimetamisega. Kuna õhtul oli plaanis mu eriline 20. sünnipäevapidu, tuli selle jaoks mõistagi ka natukene vaeva näha. Õnneks sujus kõik hästi ning juba õhtupoolikul olingi oma maakodus ja ootasin esimesi saabujaid. Kui esimesed kohal, hakkas riburadapidi järjest ka teisi tulema. Lõpuks oli koos päris kena kogus inimesi ning me saime hakata mõnusat aega veetma. Keegi ei teinud etteheidet koha osas ning selline talupojalik värk tundus mu sõpradele väga meelt mööda olevat.

Nautisime siis üksteise seltsi Baila, hea muusika ning kõige muu suurepärase seltsis. Peaaegu kõik kõige paremad inimesed olid kohal ja see tegi tuju heaks. Juba minut pärast keskkööd hakkasin saama imearmsaid sõnumeid ja õnnesoove. Ei tajunud üldse, et olen jälle saanud aasta jagu vanemaks. Pidu käis pühapäeva pärastlõunani. Tänan väga kõiki neid sõpru, kes kaugelt kohale olid sõitnud. Muidugi ei saa tänamata jätta ka neid, kes mind oma sõnumite ja kõnedega meeles pidasid ja igal pool mujal õnnitlusi saatsid. Kõik kingitused olid ka megamegatoredad ja see on märk sellest, et mul on üliandekad sõbrad. Kuna eelmise aasta sünnipäev sai saatuslikuks, oli selle aastane tähtpäev märgatavalt meeldivam.

Veel natukene on seda teoreetilist suve järele jäänud. Üritan sellest võtta nii palju, kui võimalik. Samas ootan juba vaikselt ka sügist, et saaks taaskord oma tudengielu elama hakata...Mõistagi kaasneb Tallinnasse minekuga ka igasugu muid meeldivaid tegureid. Loodan, et ülejäänud osa augustist on teile tore ja meeleolukas.


Monday, August 6, 2012

Meeleolukas lahkumine- XI Õpilaste Suvekool







Olen olnud päris pikka aega siit eemal ning nüüd on aeg taas teha üks asjalik sissekanne. Neljapäeva õhtupoolikul võtsin taas ette tee EÕELi Suvekooli. Läksime Jõgeva omadega viieks rongijaama ja jäime ootama. Rongi jõudes avastasin eest vaguni, mis oli õpilasaktiviste silmini täis ning sõit võis alata. Esimene peatus oli Tartus. Seal istusime ruttu ümber ning suundusime teisele rongile, mis sõitis Valgemetsa suunas. Kohale jõudes jätsime oma asjad platsile ning läksime sööma. Pärast sööki jagati inimesed majadesse, mina sattusin viiendasse majja, kus ootasid mind ees ka enamik eelmise aasta Suvekooli korraldusmeeskonna liikmeid. Hiljem läksime lõkkeplatsile ning tutvusime seal omavahel. Õhtune aeg möödus heade inimestega koos juttu puhudes.

Teise päeva hommikul alustasime töögruppidega ning veetsime väga produktiivset aega. Ise osalesin "Õpilaslehe" ja " Õpilasesindajate" töögrupis. Ilm oli awesome ja tuju hea ning kõik läks hästi. Hiljem kandsime kõik oma tööviljad teistele ette ja ammutasime mitmeid uusi ideid. Saime hakkama ka Stop Motioniga ning see õnnestus ka täielikult. Seda videot saate näha siit: https://www.facebook.com/photo.php?v=501110693236481 Õhtul nautisime head muusikat ning toimus ka stiilipidu, kus pidi võimalikult värviliselt riidesse panema. Tollel öösel sadas megapalju vihma nja meid kupatati juba suhteliselt varakult magama, sest pidi väga raske päev ees olema.

 Kolmandal päeva leidsid taaskord aset sellised töögrupid jms. Algul oli kavas "Sallivuse" arutamine ja hiljem said kõik ise oma maitse järgi grupi valida. Ma liitusin ENLi rühmaga. Sallivusest rääkimine passis mulle väga ja sain õnneks väga palju mõtteid edasi antud. Pärast saime lõpuks nautida midagi teistsugust ja kavas oli väike orienteerumine. Meid jagati seitsmeks ning igale ühele anti värv. Valisin meie meeskonnale sinise. Kõik alad olid hästihästi huvitavad ning nõudsid parajalt pingutusi. Lõpuks me küll esikolmikusse ei saanud, aga olime oma tulemustega siiski väga rahul. Võitis punane meeskond.

Õhtul olid kavas majade etteasted. Kõigile anti ette mingi saade, mida jäljendada. Meie saime endale "Targem kui viies beeeee". Lahendasime selle ülesande väga loominguliselt ning kasutasime oma etteastes väga palju karaktereid. Mina isiklikult pidin zombiet mängima. Meile tehti megameigid ja peab tõdema, et nägime tõesti välja päris jubedad. Mulle jäi asi eriti hästi meelde, kuna põsele tehtud kunstlikkust armist tekkis mulle põletushaava moodi moodustis ning see figureerib siiani mu näos. A muidu võitis etteastete vooru   4. maja, kes jäljendas "Eesti otsib superstaari" saadet. Öösel võtsid kõik viimast ning üritasid võimalikult kaua end tegevuses hoida.

Ja viimasel hommikul sai veel ühe korra nautida seda kosutavat hommikutantsu ning olla koos nende rõõmsameelsete maailmamuutjatega. Võeti asi kokku, tänati inimesi ning mõistagi koristati maju ning pakiti asju. Kogu suvekool kulmineerus väikese õnneloosiga, kus jagati välja massiliselt staffi. Kaks vingemat asja olid sukeldumise kinkekaart ja nutitelefon. Mõlemad esemed läksid minu meelest õigesse kohta. Ise ma ei võitnud midagi, aga ega mul midagi väga nendega peale poleks olnud hakata ka. Lõpu eel seisime veel silmitsi ühe suure probleemiga, aga sellest ma siin pajatama ei hakka. Siis liikusime juba rongijaama ning ootasime seal rongi. Tagasisõit oli armas ja möödus väga ruttu.

Lõpetuseks pean mainima,et antud üritus oli väga meeldiv ning nautisin seda täielikult. Kõik need lõbusad inimesed ja armasd ettevõtmised on need, mida just vaja oli. Kahjuks on minu jaoks nüüd Liiduga toimetamised sisuliselt lõppenud ning ühelgi üritusel ma enam täies pikkuses kohal ei ole. Küll aga kavatse neid armsaid inimesi siiski külastamas käia. Liit on andnud mulle palju. Olen leidnud sealt sõpru kogu terveks eluks ning samuti on suur osa kogemuspagasist ja elutarkused sealt ammutatud. "Ilusaimad hetked, meie ühisretked. Unustada neid ei saa." Aitäh, et mul olemas olete olnud ja loodan, et saame veel koos kvaliteetset aega nautida.