Saturday, May 26, 2012

Endex

Tänu väga kiiretele aegadele pole ma saanud viimased neli nädalat siia midagi kirja panna. Lugejate tungival soovil on nüüd aeg teha väike kokkuvõte vahepeal toimunust.

3.- 18. mai veetsin ma aega kaitseväe suurõppusel "Kevadtorm". Kogu sündmusest mõistagi ma kirjutada ei suuda, aga üritan lühidalt selle kokku võtta. See aasta toimus torm Lääne-Virumaal Väike-Maarja kandis ja Ida-Virumaal. Esimene nädal kulus puhtalt üksuste drillimiseks ja sisseelamiseks. Meie oma rühmaga väga sõdida ei saanud. Pigem nautisime kenas metsas ilusat kevadist ilma. Esimesest laagrist on meeles see, et paiknesime nädal aega ühes laagris, kui loomakaitsjad tulid ja meid lindude armuelu tõttu mujale kupatasid. Lisaks liikus meie laagris lähedal ka karu, keda mitmel korral sõdurid nägema pidid. Süüa sai normaalselt, nii kuivtoidupakke kui ka sooja sööki. Sisseelamine õnnestus peaaegu ideaalselt.

Teisel nädala liikusime Ida-Virumaale. Enamus üksusi käisid Kohtla-Järves linnapatrulli tegemas, aga meie saime ülesandeks julgestada väikeses Voka alevikus miinipildujapatareid. Ehk siis lihtsalt öelduna jäi õige linnakas meil ära. Tollest päevast on mul meeles veel see, kui asusime kaitsele Oru alevikku. Vihmane ilm ja räpane keskkond ei tekitanud just parimat meeleolu. Olukorrale lisas veel vürtsi see, et laagrisse me ei läinudki ja magama asuti kas siis auto kasti või lihtsalt garaažide ette lageda taeva alla. Oli üks väga kummaline kogemus. Ülejäänud päevadel  kulus aeg  taaskord puhtalt vastase ootamisele, keda põhimõtteliselt lõpuks meie ligi ei tulnudki.

Viimastel päevadel liikusime taas natukene Lääne-Virumaa poole. See aeg oli juba tunduvalt produktiivsem, kui eelmised kaks nädalat. Kõige enam tegevust saime muidugi "Kevadtormi" viimasel päeval. Saime reaalselt vastast minna ise ründama, mitte ei pidanud teda kaitsepositsioonidel ootama jäämagi. Rühm sai ülesandeks Scoustpataljoni üksus kotti panna. Pärast väikest soos trampimist ja lugematul arvul laiade kraavide ületamist me vastaseni jõudsimegi. Lõpuks suutsime oma rühma pooleteist jaoga ühe vastase ürituse kotti panna. Kuna aga hiljem telliti meile miinipildujatuld, said enamus meist surma. Samal ajal võttis meie rühma esimene jagu teise scoutsi positsioonid ära. 

Natukene hiljem kõlaski "Kevadtormi" lõppu kuulutav sõna "Endex" ja see pikk ning väsitav üritus oligi läbi saamas. Tuli veel pidada vastu ainult üks öö laagris, et siis juba pataljoni tagasi liikuda. Pärast seda, kui olime määratud hukkunuteks, ilmus meie juurde Sõdurilehe toimetaja ja tegi minu ja veel kahe mu rühmakaaslasega intervjuu ning uuris natukene "Kevadtormi" ja kaitseväe kohta üldiselt. See artikkel peaks kuskil seal Sõdurilehe paberkandjal juba olemas ka olema, aga minuni seda lehte jõudnud pole. Lisaks tegime ka ühe lõppu tähistava pildi koos meie pataljoni tankitõrjuritega, mida näete postituse lõpus. 

Kasarmusse tagasi jõudes ootas meid pikk nädal täis varustuse ja relvastuse hooldust. Ilmad olid suurepärased ja asjad sujusid ka viperusteta ning lähenev lõpp andis põhjuse leida igas asjas kübekestki motivatsiooni. Neljapäeval vahetus meil pataljoniülem ning praegune ülem major Märk annab peatselt oma tööohjad üle kolonelleitnant Kinnunenile. Käisime ka seda üritust oma silmaga riviplatsil vaatamas. Märkamatult oligi kätte jõudnud 25. mai. Koristasime kasarmu ideaalselt ära ning ootasime maja ees päikest võttes reservi minekut. Viimased hetked oma heade rühmakaaslaste seltsis. Kui kõik sai aetud, saimegi lõpuks loa liikuda territooriumilt välja. Vend oli juba vanaemaga mind parklas ootamas ja kojusõit sujus mugavalt ja kerge südamega.

Uskumatu, aga tõsi- kaitsevägi ongi minu jaoks läbi. Kaheksa kuud on läinud meeletu kiirusega. Enam ei pea ärkama kõrvukriipiva äratuskella peale ning oma arvamust maha surudes täitma ülemate ebameeldivaid käske. Lõpuks ometi saab elada muretumat elu ja ei ole vaja kuskil porises metsas sääski sööta. Kaitsevägi on andnud mulle palju. Kasvatasin endas rohkem vaoshoitust ning ühetkuuluvustunnet. Kuigi kohati tundus, et üldse ei jaksa enam sõda mängida, võin täie südamega väita, et olen uhke kogetud aja üle. Häid mälestusi on ajateenistuse jooksul kogunenud mitmeid, aga kõige eredemalt jääb meelde siiski see, kui oktoobri lõpus koos Tanja Mihhailovaga "Laulupealinnas" sai osaletud. Väike nostalgia hetk ehk: http://www.youtube.com/watch?v=5fWJWBb41gY .  Olen uhke, et sain teenida Eesti Kaitseväes ja just Viru Jalaväepataljonis.

Eile õhtul sai Noortelt Noortele peoga anda avalöögi Jõgeva linnapäevadale. Nagu ikka oli noori kogunenud kokku tavapäraselt palju...Aga mõistagi mitte nii palju, kui eelmine aasta eurolaulik Getter Jaani esinemisele. Eilse õhtu peaesinejaks oli muhe Genka, kes noored veel hilisõhtuni linnas hoidis. Ma Genkat ära ei jõudnud oodata ning veidike pärast oma kursavenna KarlM - i esinemist läksin koju, kus ootas mind ees juba Horvaatia- Eesti sõpruskohtumine. Mäng oli Eesti poolt vaadatuna suhteliselt raske, aga tuleb au anda, et mehed võitlesid lõpuni. Skooriks jäi 3:1 Horvaatia kasuks. 

Nüüd olen ma juba rongis ja sõidan vaikselt, aga reipalt Tallinna poole. Mind ootab ees nädal aega aktiivset tegutsemist ja nauditavaid kogemusi. Juba täna algavad Tallinna Vanalinnapäevad, kus olen vabatahlik ja aitan üritust läbi viia. Plaanis on veel külastada jalgpalli karikafinaali, mis viib mind üle pika aja taas Eesti jalgpallimeka A Le Coq Arenale. Jalgpalli ja muid tegemisi on selle nädala jooksul mul plaanis veelgi, aga nendest juba teine kord.


Tuesday, May 1, 2012

The last time

Eile käisin siis Tartus. Ootasin poole päevani sõduripalka, et siis mõned suvised esemed endale soetada. Lõpuks sai see siis ka ära tehtud. Imeilus ilm ja hea seltskond tegid selle oleku päris meeldivaks.Tartust tagasi jõudes läksin linna. Seal pidi tõrvikujooks toimuma. Ootasin seal mingi tunnike ja vahetult enne jooksu algust läksin minema. Olin isegi tükk aega oodanud juba. Hiljem saatsin veel ära oma kandiadatuuri Tallinn 2012 sessiooni lisakorraldaja kohale. Eks näis kas näkkab. Loodan parimat. Ega seal rohkem midagi polnudki õhtul. Olin nii ramp väsinud, et isegi kuhugi välja ei jõudnud.

Täna on siis see päev, kui viimast korda on vaja kaitseväkke tagasi minna. Aeg on läinud meeletu kiirusega ning juba vähem kui kuu aja pärast saab see üritus minu jaoks täielikult läbi. Veel on vaja ära kannatada neljapäevast algav ja kolm nädalat kestev "Kevadtorm" ning siis on elu juba bueno. Käisingi just natukene aega tagasi poes ja soetasin tohutult manti, et metsas oleks midagi näksida ja maiustada. Väga küll ei viitsi sinna tagasi sõita, aga sisimas juba natukene ootan, et see kõik hakkaks, sest siis saab rutem läbi ka.  Nagu juba ilmselt järeldasite, siis postitusi lähiajal ei tule. Kirjutan pärast "tormi" esimesel võimalusel. Kohtumiseni!