Sunday, March 25, 2012

75 % down, 25% to go


Eile kirjutasin, et mulle teevad muret üha sagenevad hukkunutega liiklusõnnetused. Täna pean paraku sellele uuesti tähelepanu pöörama. Üks nendest, kes eile hukkus, on ka mulle hästi teada inimene. Hukka sai noormees, kes teenis minuga koos samas pataljonis, isegi samas kompaniis. Väga särava ja heatujulise isikuna tuntud kapral Teppo lahkus igaveseks meie seast. Jah, tuleval nädalal saab meil seal olema üpris suur lein, aga tuleb eluga edasi minna. Lihtsalt ülimalt kahju, et noorte inimestega nii palju õnnetusi juhtub. Avaldan sügavat kaastunnet Keito Teppo lähedastele.

Edasi kirjutan natukene meeldivamatest asjadest. Tänasest jääb mul kaitseväes teenida veel täpselt kaks kuud. Juba on 75% ajast seljataga. Aeg peaks nüüd veel kiiremini minema, sest ees seisavad mitmed õppused ja sisutihe graafik. Järgmisel nädalal ma koju ei saa, sest meie rühm on valves. Küll aga on lootust ülejärgmisel nädalal juba suure reede tõttu neljapäevast välja saada. Kui nii ka läheb, siis on mul plaanis minna Tartusse EÕEL-i kolmepäevasele üldkoosolekule. Seniks aga ilusat kevade jätku.


Saturday, March 24, 2012

Veel ei näe ma silmale nähtamatut


Päris nauditav päev on täna olnud. Lõunast sõitsin Tartusse, kus sain tüdrukuga kokku ja käisime seal ringi. Suurema osa ajast istusime Ränduri pubis , kus ma sain jalgpalli ja korvpalli nautida. Korvpall oli kohati päris intrigeerivalt huvitav. Kalev/Cramo võõrustas kodus Balti liiga raames Riia WEF-i . Mäng läks lätlaste viimasel sekundil visatud viigikorvi tõttu lisaajale, kus Kalev siiski suutis võidu ära võtta. Mängule järgnes küll parajalt sopaloopimist erinevate olukordade üle, aga lõpuks saadi see furoor maha.

Minu hinge on vägagi sügavalt hakanud kriipima üha enam sagenevad õnnetused. Täna taas on aset leidnud kaks liiklusõnnetust, kus said kaks noort inimest hukka. Kas tõesti on raske valida õige sõidukiirus või siis oodata ära kaine olek?Ma ei arva nii. Tean, et olukordi on erinevaid, olen seda ka ise valusalt kogenud, aga elu näitab, et enamus juhtumeid on paratamatult seotud meelemürkide või suure kiirusega. Lisaks paneb mind ahhetama teadmine, et keegi suudab 9-aastasele tüdrukule külma närviga surmavaid vigastusi tekitada. Kas tõesti on sellised asjad tegemist väärt?Mida see annab? Me elame väga persekukkunud maailmas. Jah, mu sõnad on tühised, aga ma olen väga mures.

Friday, March 23, 2012

Kurnatud


Kuidas oleks soovi saada osa ühest mõnusast metsalaagrist, kus lisadena on pakkuda ränk väsimus ja põlvini lumi?Kindlasti ei sooviks te seda. Aga just seda ma taaskord sellel nädalal metsas kogesingi. Selles suhtes, et muidu hullu polnud, aga lihtsalt kohati väga ebamugav. Kõige raskem selle laagri juures oli märg ja kohati väga paks lumi. Kui antakse ülesanne täie tambiga vastasele kaugelt peale joosta ja kiirust üles võtta on võimatu, siis ei teki just erilist motivatsiooni. Paljudel meist olid põlved hiljem valusad ja keha kange. Ma ise kukkusin metsas läbi lume põhjatusse vette, aga sain sealt kuidagi end välja tõmmatud ja abi oli ka õnneks ootamas. Jah, kevadine lumi on petlik ja võiks natukene rutem sulada. Muidu laagril iseenesest polnud väga viga, harjumus tekib juba.

Muidu kaitseväes midagi erilist ei toimu. Endiselt läheb enam-vähem normaalselt. Täna lõpetas JUBA jaanuarikutse oma baaskursuse(SBK) ja said oma esimesele puhkusele. Käisime siis ka nende vandeandmisel seismas ja marssimas. Nüüd olen juba kodus ja naudin väljateenitud linnaluba. Arvestasime välja, et kuna järgmine nädal oleme valvetoimkonna tõttu sees, siis on jäänud veel maksimaalselt kolm linnaluba ja üks puhkus ning saabki see jama varsti läbi. Üheksa nädalat tundub juba päris mõnusana. Varsti saan öelda, et olen oma riigi ees kohustusliku teene ära teinud ning saan vabamalt elada. Me gusta.

Saturday, March 17, 2012

Fancy stuff


Käisin siiski täna Paides MoeP.A.R.K.- il nagu eile plaanisin. Ma väga midagi moest ei tea, aga oli hea mitmeid tuttavaid näha ja head aega seal veeta. Mingisuguseid pilte ma väga siia lisada ei saa hetkel, aga pole vist väga lugu ka. Pärast käisime veel tüdruku ja tema kursakatega söömas. Päris tore, et on olemas selliseid üritusi, mis sunnivad end kätte võtma ja kohale põrutama. Kerge vaheldus kulub kaitseväes tekkiva rutiini kõrvale ära küll. Enne Paidesse minekut sain natukene jälgida Eesti Meistriliiga mängu FC Levadia ja Narva Transi vahel ning mängukäik tekitas minus ainult heameelt. Levadia võitis 4:0. Nüüd juba olen kodus ja puhkan end tulevaks nädalaks korralikult välja.

Homme lähen hommikul juba vanaema juurde, sest möödub üks aasta vanavanaema surmast. Midagi muud erilist plaanis pole ning õhtul põrutan siis tagasi Jõhvi, kus ootab ees juba järjekordne raske nädal. Sellest kõigest natukene pikemalt homme. Ilusat nädalavahetuse ja ka koolivaheaja jätku.

Friday, March 16, 2012

Something to believe in


Taaskord on üks tegus ja raske nädal seljataga ning aeg on puhata. See nädal saime nii vaimset kui ka füüsilist vastupidavust treenida ning tänaseks päevaks olid paljud meist väga kurnatud. Põhirõhk oli viimastel päevadel jao kursuse kontrolleksamil. Harjutasime kolm päeva selleks testiks ja eile tegime selle siis ära. Meie jagu sai selle eest kõva kolme ja väga midagi nuriseda pole. Ei läinud kaugeltki mitte kõige halvemini ja enam-vähem võib isegi rahule jääda. Ahjaa, see test oli rünnaku ja kaitse peale. Igast muid juhtumeid oli seal veel, aga ei raatsi neid kõiki siia kirja panna.

Homme oli inimeste tungival soovil plaanis minna Paidesse Moe P.A.R.K. -ile, aga hetkel transpordi aegu vaadates võib see üritus siiski ära jääda. Sinna saamisega poleks probleeme, aga tagasi kuidagi ei saaks. Kui saan autoga minna, siis ilmselt lähen ka, aga see pole päris kindel. Samas midagi nagu peaks tegema, ei viitsi lihtsalt niisama istuda. See pole üldse minulik. Head meelt tekitab aga see, et väljas hakkab juba jõudsalt sulama ja kohe-kohe ongi kevad täislaksuga peal. Aprillis pidi juba korralikult soojaks ka minema ja see on ainult positiivne:)

Sunday, March 11, 2012

Hakkab looma


On jäänud ainult 75 päeva kaitseväe teenistuse lõpuni. Jah, ainult 75. See küll pole mingi ulme väike number, aga siiski asi areneb päris jõudsalt. Olen tänase päeva veetnud kodus puhates. Käisin ennist vanaisa juures ja nüüd siis naudin siin sauna ja jalgpalli. Varsti võtan juba suuna Jõhvi poole. Eile kurtsin facebookis, et lumi võiks juba sulada ning täna hommikul avastasingi end kerges sulavees. Mitte, et see ilm mulle meeldiks, aga teadmine, et peatselt on kevad, meeldib küll. Kui see vesi ka kiiresti kaob, siis pole enam mitte midagi ette heita.

Aga ega mul väga midagi kirjutada pole. Lihtsalt väga palju juba mõtlen 25. mai peale ja kujutan endale ette, et mis tunne on sellel reedesel, ilmselt ka soojal ja päiksepaistelisel päeval, lõplikult Jõhvist koju sõita. Juba on nii palju plaane, mis suvel ette võtmist vajavad ning vabadusekihk on üsna muljetavaldav. Seni aga imeilusat jätkuvat pühapäeva.

Saturday, March 10, 2012

Gotta be good life


Nagu juba viimasel ajal vabadel nädalavahetustel tavaks saanud läksin ka täna kodust ära. Seekord leidsin taas tee Tartusse. Käisime tüdrukuga vaatamas filmi "Vasaku jala reede". Kui ausalt ütlen, siis kohe alguses oli juba näha, et Eesti filmi kohta on tegu päris heal tasemel teosega. Parajalt robustne ja kohati võigas, aga siiski üpriski hea. Kindlasti soovitan seda kahtlejatel vaatama minna. Ega rohkem väga seal midagi ei teinudki. Päev lihtsalt kulges nii kergel sammul, et ajast jäi väheks.

Lisaks kõigele heale, mida ma linnas käies märkan, panen ma tähele ka natukene kurvemaid seikasid. Tahan lihsalt öelda seda, et palun vaadake ette, mis te oma eluga teete. Kui teie elu põhiprioriteet on võimalikult palju ja tihti end umbe juua, siis ärge üks hetk imestage, kui avastate end kuskil väga läbikäidavas kohas puzzlet kokku panemas. Täna näiteks nägin kuidas Taskus meeste tualetis lamas liikumatult ja kontakteerumisvõimetuna üks üpriski noor mees. Alles pärast kümneid minuteid raputamist ja patsutamist ajas elukas endale jalad alla. Ma ei usu, et see oli juhus, mille üle too noorsand võib uhke olla nagu CV-sse säravate tähtedega kirja läinud saavutus.Seega tuleks natukene oma elu rikkumisega hoogu pidada. Teid ei pea huvitama see, mis ma räägin, aga oma kallite ja lähedaste nimel võiksite end hoida.

Friday, March 9, 2012

Oblivion


Eelmine nädalavahetus ma koju ei saanud ja seega ka natukene vaiksemad ajad siin blogimail. Pean tõdema, et viimased kaks nädalat on olnud tuliselt kiired ja kohutavalt väsitavad. Eelmine nädal käisime Sirgalas linnalahingut õppimas. See on üks huvitavamaid teemasid kaitseväes, aga samas sellele pööratakse väga vähe tähelepanu. Möllasime seal vanas põhimõtteliselt väljasuremisohus külas ja mängisime sõda. Sellel nädalal seal tundsin ma end üsna uimaselt ja pahuralt ning mitte ükski mu liigutus ei tulnud välja. Pidin sellepärast ka nädalavahetuse sees istuma, et natukene kosuda. Peab tõdema, et see kasarmus istumine kulus ära küll ja polnud teps mitte piin. Unustasin kohati isegi selle kaitseväe elu ära, nii kodune oli:)

Sellel nädalal võtsime taaskord suuna metsa poole. Juba esmaspäeva hommikul sõitsime metsa ning olime seal tänaseni. Seekord tegime läbi kõik, mis me jaanuarist alates õppinud olime. Paugutasime maaliliste vaadetega kaevanduses nii, et paha hakkas. Kõik tuli hästi välja ja pidurdusi peaaegu üldse rühmas ei esinenud. Kasarmusse jõudes nühkisime mõned tunnid relva, küürisime korrust ja siis saime välja ära. Nüüd juba istun kodus soojas ja naudin alanud nädalavahetust. Homme on plaanis Tartusse kinno minna ja muud meeldivat.