Tuesday, December 25, 2012

Kui pühade eksistents tähtsust kaotab

On jõuluaeg ning ärajäänud maailmalõpu eel ning järel on toimunud paras ports asju, mis võiksid siin mainimist leida. 

Viimane kord peatus mu jutt praktika lõpul ning selle viimastel päevadel. Jah, neljapäeval leidsin ma tee Jaani kirikusse, kus sain teist ja viimast korda olla au osa Jakob Westholmi Gümnaasiumi segakoorist. Kontsert oli üpriski meeldiv ning edukas ning võtsin sealt endaga kaasa ainult positiivsed mälestused. Pärast seda käisin ARKis oma uutel lubadel järel ning läksin vanalinna jõulumeeleolu ja head seltskonda nautima.  Reedel lõpetasin oma praktika. Saan vaid öelda, et oli päris hea kogemus ning ka sealt võtan endaga kaasa ainult positiivsed muljed.

Sain tolle kuu ajaga juurde hulganisti teadmisi ja uusi tutvusi. Sooritasin kõik mulle ette antud ülesanded suurima heameelega ja otsisin ka ise tegevust, et natukene rohkem vaheldust leida. Äärmiselt hea meel on mul huvijuhi poolt antud tagasiside ja kiidusõnade üle. See inimene näeb minus väga edukat noorsootöötajat ning armsate sõnadega polnud ta kitsi ka kogu keskkooli ees rääkides ning samuti tagasisidelehele iseloomustust kirjutades. Pole mitte kunagi oma tehtud töö eest nii palju positiivset tagasisidet saanud nagu sellel korral. Ka kingitused tegid tuju härdaks. Olen äärmiselt tänulik mulle pakutud kogemuste ja uute teadmiste üle.




Laupäeval osalesin see aasta ise kauaoodatud Aastalõputurniiril. Saime Kalevi Kantsiga päris hea ja omavahel klappiva meeskonna kokku ning veetsime väga lõbusat aega seal turniiril. Kuigi me tänu korralikule ebaõnnele ja enda ühele liiga passiivsele mängule parimate sekka ei sattunud, saame kindlalt väita, et kellelegi me seal alla ei jäänud. Rõõmustav oli ka see, et meile oli palju toetajaid kohale tulnud ning atmosfäär püsis kuni viimaste sekunditini äärmiselt õdus. Minu ainukest väravat ja  ühte otsustavat lattilööki saab näha siit . Alates 4.20 algab ja pärast seda ka minu intervjuu. Pärast turniiri sõitsime perega Jõgevale.

Eilse jõulupüha puhul sõitsime perega Viljandimaale maalilisse Karksi-Nuia kanti, et seal sugulaste ringis jõule tähitsada. Pean tunnistama, et esimest korda elus mul seda head ja õiget tunnet ei tekkinudki. Õnneks pole suureks saades enam see tunne nii primaarne, aga natukene mõtlema paneb küll. Ajakulgu ei suuda ma ju kuidagi peatada.Nüüd istun juba uuesti oma kodulinnas ning mõtlen lähituleviku plaane. See aasta saab kõigi plaanide kohaselt olema esimene aastavahetus 20 aasta jooksul, kui ma ei veeda uue numbri saabumist pere ringis. Kuna enne ja pärast aastavahetust on päris mitmeid üritusi ning toimetamisi plaanis, siis ei näe ma vajalikuks kogu aeg silmini täis ühistranspordiga edasi-tagasi rännata.

Ilusaid jätkuvaid pühi Teile.

Wednesday, December 19, 2012

Mandariinihõnguline ajalõik


Kuna eluratas on taas viimase käiguga jooksma aetud, siis pole mul olnud aega siia midagi kirja panna.
Eelmisest nädalast on mul meeles ohtrad toimetamised ja aktiivne elu. Nädalasees toimetasin praktikal ja väga midagi maagilist korda ei saatnud. Küll aga nädalalõpp oli tegusam, kui nii mõnigi varasem. Reedel toimetasin hommikust kuni hiliste õhtutundideni kooli jõuluballi kallal. Aitasin abiturientidel üritust võimalikult kaunilt ette valmistada ning olin neil igal võimalusel olemas. Ball ise õnnestus täielikult. Korraldajate pingutused ja vaev tasusid end täielikult. Läksin algul ballile mõtetega kvaliteetaega nautida, aga kahjuks just siis tekkis mul peavaluhoog ja kogu õhtu oli sisuliselt rikutud.

Laupäeval magasin põhimõtteliselt kuni pärastlõunani ning hiljem liikusin kesklinna Liidu jõuluõhtule. Ilusti riides ja hästi lõhnavate ning andekusest pakatvate inimeste keskel on alati au viibida. Pärast pidu ma ühikasse tagasi ei liikunud, kuna hommikul oli plaanis üks koosolek ja sai õnneks seal Kreutzwaldi tänava kontoris oma öö mööda saata. Pühapäeval toimus siis eelpool nimetatud koosolek ning õhtul Aastalõputurniiri raames tehtud trenn Kalevi fännirühmaga. Koosolek oli peatselt ilmuva väljaande "Vahetund" uue toimetuse esimene kokkusaamine.



See nädal on alanud sama tormiliselt, kui lõppes eelmine. Esmaspäeval olin suur osa ajast praktikal, sealt liikusin edasi jõulupeo peaproovi ning sealt omakorda Kalevi Spordihalli, kus toimus Aastalõputurniiri 4. liiga II turniir, kus oslases ka minu meeskond. Poisid panid küll visalt ja võitlesid end poolfinaalidesse välja, aga kaotasid seal ülinapilt 0:1 Kalev Juuniorile ning ka pronksimängus tuli sama skooriga vastastele alla vanduda.

Eile praktikal väga pikalt olla ei saanud, sest oli tarvis oma koolis jõulukal esineda. Kõik laulud tulid väga hästi välja, k.a mu soolokas. Kõige toredam hetk selle asja juures oli see, kui hiljem auväärses eas olevad inimesed pisarsilmi mind mu ilusa laulu eest tänama tulid. Hiljem käisin taaskord Kalevis, kus toimus täielik deja vu ning meie meeskonna teine esindus sai jälle poolfinaali, kaotas seal 0:1 ning samuti ka kolmanda koha mängus. Täna samuti praktikal päev otsa veedetud ning käisin taaskord Kalevis. Seekord kedagi väga fännata otseselt polnud, aga huvitav siiski.

Ka nädalalõpp tuleb väga pingeline ja lõbus. Homme on Jaani kirikus Westholmi jõulukontsert, mida võite kuulama tulla. Reedel lõpetan oma praktika ning lähen aastalõpukale ja laupäeval veedan terve päeva aastalõpukal, seekord siis lõpuks astun ise sinna svammist kunstmuru peale. Ootused ja lootused on head ning eks näis, mis saama hakkab. Seniks aga ilusat jätkuvat jõuluootust ning palju head.

Sunday, December 9, 2012

Kultuur võtab üle

Kuna siin Tartu-Tallinn rongis on internet suhteliselt aeglane, mõtlesin, et teen oma selle nädalase sissekande ära.
Eelmisel pühapäeval käisin ma Kalevi Kantsi meeskonnaga kunstal treenimas ja see lumel mängimine tekitas mu organismis natukene vastuolusid ja õhtuks olin ma märkamatult jäänud enam kui 38 kraadisesse palavikku. Kuna oli pühapäeva õhtu ja ees ootas järjekordne tegus praktika nädal, siis ma sellest end väga heidutada ei lasknud. Erilisi ravivahendeid mul ühiselamus kahjuks pole, aga mu armsad vastastoa naabrid hoolitsesid mu eest ja tõid mulle alkovaba hõõgveini. Massiivne peavalu ja kehv olek said koheselt turgutatud ning, mis kõige parem- tekkis magus uni.




Nädalasees veetsin mõistagi väga palju aega Westholmis praktikal. Selle nädala ülesaned olid mul väga seinast seina- tuli teha kõike alates UNICEFi projektiga tegelemisest kuni füüsiliste töödeni välja. Selle nädala jooksul sai üles pandud kõik jõulukaunistused. Väga positiivne oli see, et õpilased müüsid vägaväga edukalt jõulukaate. Olen nädala ajaga tellinud kolm pakki, sest kaardid lihtsalt läksid nagu soojad saiad. Kampaania lõpuni on veel väga kaua aega ja eks näis, kui palju lapsed lõpuks neid kaarte müüvad. Mida rohkem, seda parem on nii neile kui ka mulle. Lisaks muudele toimetamistele oli sellel nädalal koolis ka üks suurem heategevuslik üritus/kontsert ja paar külalist, kes oma teemadel lastega suhtlesid. Praktikaga on hetkel kõik kõige paremas korras.

Lisaks sellele jätkasin ma ka oma kultuurset elu. Kolmapäevasest tänukontsertist ma juba natukene rääkisin, aga peale selle osalesin nii mõnelgi üritusel. Neljapäeval õhtul vedasin ennast 32. keskkooli ruumidesse ning nautisin sealsete õpilaste vaba lava etteasteid. Oli vägavägaväga vaimustavaid etteasteid, aga oli ka natukene kehvemaid. Reedel sõitsin tagasi Jõgevale. Laupäeval läksin hommikul vara Virtuse spordihoonesse, kus toimus Jõgeva meeskonna poolt korraldatud saalijalka turniir. Kuue meeskonna seas oli kolm Jõgeva meeskonna kõrval veel kolm külalismeeskonda. Märkimisväärne on see, et Tallinnast tulnud võistkonna ridadesse kuulusid koguni kolm Eesti Meistriliiga mängijat: Eino Puri, Ats Sillaste ja Andre Frolov. Vaatamata nimekatele vastastele, suutsid siiski kaks Jõgeva meeskonda neile koha kätte näidata. Kõige tähelepanuväärsem oli Jõgeva U-17 võistkonna võit selle sama Tallinna esinduse üle. Pühapäevase päeva veetsin puhates ja vanaema juures väiksel perekondlikul lõunasöögil viibides.

Tulev nädal on sarnaselt eelmisele taas vägaväga tegus ja ürituste rohke. Juba homne päev algab mul hommikul vara praktikale siirdumisega ja lõppeb alles hilistel õhtutundidel trennist naasmisega. Jäänud on veel kaks prakiktanädalat ja saabki juba vaikselt puhkuse peale mõtlema hakata. Saabunud on jõuluaeg ning on viimane võimalus endas seda erilist tunnet esile kutsuda ja oma lähedaste ja sõprade peale mõelda.

Ilusat jõuluaega Teile!:)

Saturday, December 1, 2012

Mu ümber on ilusad inimesed

Viimase nädala ajaga olen kogenud seda, et vaatamata mõningastele tagasilöökidele ja madalkäigule on elu ikkagi nii paganama ilus...Jah, seda ei pane vahel tõesti tähele, kuna pea on igast pahnast ja segavatest teguritest üle koormatud, aga tegelikult pole asi üldsegi mitte nii hull. Kui vaadata ümber iseenda, siis leiab kuskilt murede ja halli massi vahelt üles need säravad ja õndsad hinged, kes suudavad kõik murepilved ära puhuda. Ma ei tea, mida ma siiani olen teinud ja miks ma olen lasknud ennast igast sopast häirida. Nagu ütleb laulusalm :" Sa võta klaasid eest ja vaata teiselt küljelt. Igal asjal on ka päikselisem pool."  Jah, elu on tegelikult väga ilus ja olen õnnelik, et olen taasavastanud endale need head ja hoolivad inimesed, kellest viimased paar kuud olen puudust tundnud.






Aga lühidalt ka nädalast siis. Esmaspäevast alates olen olnud Westholmis usin ja töökas praktikant. Kuidas mul seal läheb?Nooh...Ütleme nii, et olen rahul. Saan hästi palju erinevaid asju teha ja see on väga positiivne. Ülesandeid on täiesti seinast seina...Kohati teen arvutis tööd ja siis juba järgmine hetk tassin mingeid asju või aitan kedagi. Päevad möödusid praktikal olles väga-väga kiiresti. Veel enam meeldib mulle seal see, et kõik tulevad vastu ja naeratavad, aga samas keegi väga juttu ei tee, sest kuulsin, et pidin olema võõras ja kohanemine võtab aega. Posiitivne õhkkond on igatahes. See nädal tegelesin muuhulgas näiteks UNICEFi projektiga, aitasin üht üritust korraldada ning esmaspäevast lähen ka segakoorile appi, kuna neil hädasti jõulukontsertiks abijõudu vaja. Esmaspäeval käisin ka meie TLÜPS-i võistkonnaga TLÜ spordisaalis võrkpalli mängimas ja me võitsime mingisugust TLÜ instituuti kindlalt 2:0. 

Eile õhtul ma küll midagi eriti ei teinud, kuna uni niitis mõnusalt, aga täna ajasin end laupäeva kohta juba kaunis vara üles. Nimelt plaanisin minna ja selle aastase Teeviida üle tsekkida. Tõsi, mul sealt küll enam eriti infot ammutada pole võimalik, aga tuttavate nägemine ja hea seltskond on küll tegurid, millest ei saa kunagi ära öelda. Läksime siis hommikul vara Gretega sinna messikeskusesse ja tsekkisime kõik kohad üksipulgi läbi. Tõsi, suure osa ajast istusime ka Õpilasmaleva boksis koos Laura ja teistega, aga ega see midagi igavamaks muutnud, vastupidi. Lõpuks sai siis oma kuus tundi seal ära oldud ning mõnusalt aega veedetud. Selle aja sisse mahtusid ka huvitavad pakkumised ja sada aastat nägemata olnud tuttavate taasnägemine. Homse kohta täpselt ei tea veel plaane, aga hommikul on Kalevis meil aastalõpuka trenn Kantsiga ja eks siis saab tugevate miinuskraaditega seal lumes möllatud.

Lõpetuseks veel ütlen seda, et haigelt hea ja vaba on olla, kuna pole mingeid muresid ja muid "tüsistusi".  Ka pisiasjad teevad nii palju rõõmu. Näiteks käisin täna Apple'i Solarise esinudses ja siis sealne teenindus ja kiire ning vägaväga professionaalne töö mu arvuti kallal tegi tuju rõõmsaks. Pealegi tehti seda tasuta. Jah, maksan küll toote eest palju, aga see teenindus ja kvaliteet kaaluvad ikka muud tegurid väga tugevalt üle. Lisaks on tekkinud nii palju häid ja armsaid inimesi, kes lihtsalt panevad mind igal sammul naeratama ja süstivad mu veenidesse suurtes kogustes motivatsiooni. Elu on lill, kui seda pidevalt kasta.

Sunday, November 25, 2012

Siis, kui töö vilja hakkab kandma...

Järgmine nädal on jõudnud lõpusirgele ja taas saab midagi veidikene kirja panna.  Sellel nädala olid koolipäevad teistsugusemad kui tavaliselt ja saime nüüd mõneks ajaks oma õppimistega ühelepoole. Esmaspäevast kolmapäevani kestis meil aktiivõppe meetodite praktika, kus tegime hommikust õhtupoolikuni päris korralikku ja asjalikku tööd. Kuigi loengud olid pikad ja väsitavad, ei saa öelda, et oleks kordagi igav hakanud. Pole nii produktiivseid ja sisukaid koolipäevi üle tüki aja kogenud. Neljapäeval tegime veel kaks viimast arvestust ja siis oligi sisuliselt selleks nädalaks ja kalendriaastaks õppimsiega kõik.


Kui lühidalt rääkida eksamitest ja arvestustest, siis olen suhteliselt rahul. Neljapäevasest kõnekunstist sain B, aga ülejäänud hinded on siiski A-d. Kõige suuremat heameelt tekitas minus eilne uudis, kus sain teada, et olen terviseõpetuse eksami A peale teinud. See oli eksam vägaväga mahuka materjali kohta ning mul õnnestus vaatamata kõigele valida just endale sobiv pilet ja see edukalt maksimumi peale sooritada. Kõige haigem on olukorra juures see, et ma ei õppinud selleks eksamiks ridagi ning koos minuga oli kolme kursuse peale ainult kolm A-d. Sellised asjad annavad motivatsiooni edasi pingutada. Keskmine hinne on mul hetkel väga kõrge ja, kui nii jätkata, on võimalik veel kõike selle kolme aasta jooksul korda saata. Loodan parimat.

Teisipäeval osalesin ka väikestel võtetel, kus tegime "Ringvaate" jaoks katseid. Katse seisnes selles, et kas jalgpallimeeskonda on võimalik ühte autosse ära mahutada. Olgu öeldud, et me suutsime endid ka kõige väiksemasse masinasse ära pressida. Neljapäeva õhtul tulin üle pika aja taas Jõgevale. Reedel läksin oma vanasse kooli, sest seal toimusid järjekordsed Betti Alveri luulepäevad. Kui aus olla, siis ma tõstsin enne reedet viimast korda oma kooli jalga poolteist aastat tagasi...Hämmastav, kui kiiresti aeg lennanud on. Aga jah, seal istusin kuni südaööni ja siis tulin koju ära. Päris palju tuttavaid nii Jõgevalt kui ka mujalt oli sinna kokku kogunenud.  Eile käisin vanaema juures ja ajasin oma toimetamisi ning täna pole veel jõudnud midagi teha. Kunagi õhtul lähen tagasi Tallinnasse, et uueks ja huvitavaks nädalaks end valmis seada.

Homsest algab mul koolipraktika. See tähendab seda, et kuni 21. detsembrini veedan oma päevi Jakob Westholmi Gümnaasiumis huvijuhi praktikal. Mõistagi koolitunde meil sellel ajal pole ja õppima ei pea. Usutavasti tuleb päris huvitav ja tegus kuu ning saan tegeleda sellega, mis mulle meeldib. Kooli tagasi pean minema alles 28. jaanuarist...Lihtsas keeles öelduna on mul kaks kuud sellist vabamat aega. Ei saa öelda, et puhkust, sest praktika pole päris lullilöömine, aga siiski...Lisaks kõigele muule on järgneva kahe kuu jooksul ka palju huvitegevust ja igasugu üritusi/sündmusi, millest ma mõistagi aktiivse kodanikuna osa võtan...On puhumas ka värskeid ja uusi tuuli, aga nendest juba siis, kui aeg käes.

Sunday, November 18, 2012

Tüürimas heaolusadamasse


Vahel on tõesti päris kergelt tajutav, kuidas iga päev lihtsalt maagilise kiirusega õhtusse saab...Viimast nädalat iseloomustab selline ajakulg päris tublisti. Ma nagu polekski väga midagi teinud, aga samas tulemused ja möödunud aeg väidavad jällegi vastupidist. Nüüd täpselt ei teagi, kas midagi negatiivset möödunud nädalast meeles ongi, aga üldplaanis pean tõdema, et oli üks vägagi korralik ja aktiivne nädal. Isegi, kui selle ajaperioodi sisse mahub mõni tagasilöök, siis olen õppinud hakkama saama ja olen madalseisu juba põhimõtteliselt seljatanud ja tüürin vaikselt heaolu sadamasse.

Üheks põhiliseks tegevuseks möödunud nädalal oli kirjutada arvestustöid ja eksameid. Esmaspäeval oli arvestusi koguni neli...Õnneks lõppkokkuvõttes midagi väga põdema ei pidanud ja sain kõik olulised ülesanded eeskujulikult sooritatud. Nüüd jääb mul veel ainult üks nädal, mille käigus veel vaja osaleda kahel arvestusel, ja siis on juba kooliga mõneks ajaks ühelpool. 26. novembrsist olen kuu aega "tööl" Tallinnas Jakob Westholmi Gümnaasiumis huvijuhi praktikal. Ilmselgelt ootn seda aega juba, sest saab olema uus ja huvitav igas mõttes.





Reede õhtul käisin ma oma toredate sõpradega EÕEL-ist linnas aega maha võtmas. Algselt istusime pikemat aega The Living Roomis ja nautisime hubast keskkonda ja mõnusaid suupisteid. Hiljem tuli meid sinna kõvasti juurde ja me hakkasime kuulama ja vaatama üht Brasiilia laulumeest Jesuan Amarali, kes seal esinejana üles astus. See muusika oli ülimalt rahustav ja paitas kõrvu igas mõttes. Lõpuks laulsime temaga koos siis kohapeal välja mõeldud laulu Tallinnast ning tegime ka ühispildi. Hiljem seiklesime mööda vanalinna pubisid ja muid pesasid.

Eile läksin hommikul vara Kalevisse, sest seal hakkas JK Tallina Kalevi jaoks hooaja viimane ja ühtlasi ka ülitähtis kohtumine Rakvere Tarvase vastu. Eelmisel nädalal Rakverest teenitud 2:1 võit oli meie omadel küll olukorra üpris soodsaks teinud, aga kergelt ei tulnud ka eile midagi. Algselt alustasin oma tööd piletimüügis ja teisel poolajal jätkasin seda kõike juba filmimisega. Lõpuks Kalevile sealt mängult 1:0 võit ja järgmisel hooajal jätkatakse siiski Meistriliigas. Meeldiv oli asjaolu, et kohal oli 377-pealine rahvahulk.

Täna olin imelik ja magasin terve päeva maha ja ärkasin alles 16:15...Kell viis on ka hea hommikusööki süüa.:) Aga okei, ilusat nädalat teile ja peatse kohtumiseni.

Sunday, November 11, 2012

If I could be a Superman...

Viimase kahe nädala jooksul on toimunud nii palju asju ja väga sagedase intervalliga, mistõttu pole mul väga olnud aega siia miskit kirjutada. Pean kahjuks tõdema, et viimase kahe nädala perioodi mahub ka üks väga raske aeg, mille taolist ma veel kunagi varem läbi elanud pole, aga sellegi poolest pole enam aega kurtmiseks ning tuleb eesrindlikult edasi toimetada. Üritan siis lühidalt, aga informatiivselt oma toimetamised ja huvitavamad juhtumid kokku võtta, et mu püsilugejad saaksid oma lugemisvajaduse rahuldatud.

Eelmisel nädalal oli koolis suhteliselt kiire aeg ja sain mõne aine ära lõpetada. Mäletan, et tervisespordi arvestuse sain ma suhteliselt edukalt sooritatud ja ka muud toimetamised tulid enam-vähem välja. Sellel samal päeval, kui tervisesprodi arvestust kirjutasin, toimus meil koolis õppejõudude tänuüritus, kus ma vaiskelt ühe rahustava lauluga üles astusin. Nädalasees kusjuures väga midagi ei toimunud või siis mu ajurakud on juba natukene kulunud ja ma lihtsalt ei mäleta seda enam.

Sellest eelmisest nädalast mäletan veel seda, et nädalavahetus oli üsnagi tegus. Mul oli graafik väga peapeal, aga sain siiski mõnest asjast osa võtta. Reedel läksin suhteliselt pikalt läbikaaludes koos EÕELi omadega Paidesse järjekordsele üldkoosolekule. Mul oli seal küll marult halb tuju, aga püüdsin kõige kiuste siiski üritusest nautimisväärset üles leida. Kokku oli tulnud väga palju häid ja toredaid inimesi ja reedene õhtu sai päris mõistlikult korraldajate poolt ära sisustatud. Veetsin seal kvaliteetaega kuni laupäeva õhtupoolikuni ja siis leidsin üle pika aja tee taas oma kodulinna Jõgevale.Kodus oli muidugi hea ja rahulik ning sai muust maailmast eemale, aga kahjuks jäi tollel korral see aeg päris üürikeseks ja pühapeäva õhtul leidsingi taas tee Tallinnasse.




See nädal oli mul kordades veel tegusam, kui eelmine. Teisipäeval sooritasime kursusega oma esimese eksami ja seda aines "Eesti Rahvakultuur". Kuna tegemist oli grupitööga, siis väga suurt pressi peal polnud, aga vaeva sai ikkagi nähtud. Lõppkokkuvõttes oma esimeselt eksamilt teenitud "A" andis motivatsiooni edasi pingutada. Veel sai mõnes aines oma toimetamistega selleks korraks ühelepoole ja raskusi väga ei esinenud. Lisaks agarale tudengielule, lisasid mu elule vürtsi ka päris mitmed üritused, mida sellel nädalal külatasin.

Neljapäeval lükkasin omal ühe loengu varasemaks, et jõuaksin ilusti Hotell Euroopa ruumides toimuvale TENi I minisessioonile. Jäin küll sinna natuknene hiljaks, aga lõppkokkuvõttes millestkist olulisest ma vist ilma ei jäänud. Igatahes seal arutasime natukene noorte sõna ja õiguste eest ning veetsime mõistagi ka head aega koos. Iga päev ei saa ju kuskil hotellis tasuta meelepärast lõunat süüa ja oma mõtteid vahetada.




Reedel sooritasin oma norra keele arvestuse ja liikusin sealt otse edasi Wabaduse kohvikus toimunud Harjumaa osaluskohvikusse. Ka sinna jõudsin ma alles poole pealt ning pidin ruttu sisse sulanduma. Õnneks jõudsin täpselt ürituse teiseks blokiks ja sain päris mitmest teemast osa võtta. Minu jaoks ehk kõige huvitavamad teemad olid koolivägivald ja huvijuhi kaotamine, kus sain ka päris asist arvamust avaldada. Üks meeldiv päev tarkade inimeste seltsis jätkus mul ka pärast osaluskohvikust lahkumist. Nimelt sain vahepeal kõne Jakob Westholmi Gümnaasiumi huvijuhilt, kes pakkus mulle nende kooli playboxi žürii kohta. Koos minuga olid žüriis veel Märt Agu, Tenfold Rabbiti ja August Hunti trummar Martin Petermann ja mingisugune kõva tantsukooli õpetaja. Ehk siis päris esinduslik koosseis, kui mina välja arvata. Playbox oli ürpsiki hea tasemega ja sai siis pariamd ilusti ja kenasti välja valitud.

Laupäeva hommikul sõitsin Tallinna Ülikooli üliõpilasesindajatega Rakverre üldkoosolekule. Mõned tuttavad ja palju uusi nägusid ning järjekordne hea nädalavaheuts võiski alata. Esmalt läbisime Rakveres seales TLÜ Kolledžis väikese nö koolituspäeva, kus anti meile erinevaid grupiülesandeid, millega pidime siis toime tulema. Ametliku õhtu lõpetas üks päris mõnus muusikaline teraapia, mis mõjus väga rahustavalt. Õhtu möödus väga seltskondklikult kõikvõimalike mängude ja meeldivate koosviibimiste võtmes. Uuemad üliõpilasesindajad said "jumalate" poolt mõistagi ka ära ristitud. Täna olime natukene veel asjalikud ja keskpäeval tulime juba Rakverest tagasi. Peab tõdema, et vägavägaväga mõnus ja tegus nädalavahetus oli.
Tuleval nädalal on jälle kahjuks väga palju toimetamist ja suurema osa ajast võtavad mul eksamid ja arvestused, mida on põhimõtteliselt iga päev. Eks näis, kuidas nendega toime tulen. Seniks aga kohtumiseni!:)

Wednesday, October 31, 2012

Meil on aega veel





Eelmine nädal läks nii kiiresti, et ma isegi ei mäleta sellest midagi erilist. Üks olulisemaid sündmusi nädala keskel oli see, kui sain endale koolipraktikaks koha teada. Pärast mõningast otsimist maandusin oma mõtetega Jakob Westholmi Gümnaasiumil. Hiljem kui olin kooliga ühendust võtnud, kutsuti mind vestlusele, et asjad paika saada. Õnneks jätsin kohe algul direktorile ja huvijuhile hea mulje ning novembri lõpust veedangi kuu aega oma elust Westholmis huvijuhi praktikat tehes. Muud midagi väga tööpäevadest ei mäleta. Hea oli see, et mõned päevad olid põhimõtteliselt vabad ja sai puhkamisele keskenduda.

Nädalavahetus möödus mul päris "töiselt". Laupäeval lendasin lumesajust hoolimata Maarjamäele laivi. Seal toimus Meistriliiga eelviimase vooru kohtumine FC Levadia ja JK Tallinna Kalevi vahel. Pidin seal lisaks tavapärasele kaameramehe tööle tegema ka telefonireportaaži, mis läkitati üles Soccerneti keskkonda. Kuigi väljas oli väga külm, sain selle ülesandega suhteliselt korralikult hakkama. Mäng iseenesest oli küllaltki ühepoolne. Levadia võitis kohtumise 4:1.

Pärast seda liikusin Kalevisse, kus pidi toimuma meie jalkameeskonna hooaja lõpetamine. Algselt plaanis olnud sõprusmäng FC Inter Drink meeskonnaga jäi küll ootamatult maha sadanud lume tõttu ära, aga mänguta me siiski ei jäänud. Lükkasime siis kuttidega veerand väljakust puhtaks ja mängisime seal omavahel umbes tunnikese. Pärast seda oli nö pidulik osa, kus tunnustasime hooaja parimaid ning veetsime koos head aega. Kuigi mul oli tuju mõnest tegurist ikka väga null, üritasin siiski natukenegi seda üritust seal nautida. Vähemalt sai see suhteliselt edukas hooaeg õdusalt kokku võetud.

Pühapäeva hommikul läksime Kristiine Spordihalli Triinu mängule. Mäng oli suhteliselt okei, aga nad said päris suurelt pähe ja see tegi tuju kurvaks. Kui üks pingutab täiega, peavad ka teised seda tegema, muidu ei ole asjal mõtet. Pärast seda hakkas ka meeste saalihoki mäng, aga selle jälgimine muutus lõpks igavaks ja ma liikusin ühikasse süüa tegema. Vähemalt oli tegus nädalavahetus ja ka maha sadanud lumi tegi oleku "jahedaks". Vähemalt polnud mõnda aega seda ulmelist löga maas. Kui nunnu poleks mulle kodunt talveasju toonud, siis mul oleks päris kesine seis. Aitäh!

Sellel nädalal saab ehk üle pika aja koju ka. Kuigi nädal on möödunud ja möödub päris raskelt ning kogu aeg peab miskit olulist ära tegema, siis tunnen ennast kui tühjaks pigisatud sidrun. Õnneks varsti saab natukene rohkem puhata. Ilusat novembrikuud teile.

Sunday, October 21, 2012

Võtan vaid hea siit kaasa

Ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal viimati nii pikk vahe oli mu kirjutamistel. Ilmselt jääb see aeg kuhugi kaitseväe algusperioodide aega. Vahepeal olen jätkanud selle kiire elutempo järgi oma sammu seadmist ning nüüd üritan siis korrakski aja maha võtta ja oma tegemistest pajatada. Tuleb välja, et nii pikka vahet ma sisse lasta ei saa, sest inimesed, kes on järjepidevalt mu toimetamisi blogi kaudu jälginud, muutuvad murelikuks ja kergelt öeldes nõuavad uut sissekannet.

Eelmisest nädalast on mul asjad meeles üsna ähmaselt. Nädalasees käis vilgas koolielu ning päevad möödusid enne, kui suutsin ennast isegi käima saada. Pikkadele ja töökatele koolipäevadele lisasid oma osa ka päeva lõpus olnud trennid ja sporditunnid ning õhtuks olin ma alati päris korralikult kurnatud. Kui nädalasees midagi eriti ei toimunud ja kõik jätkus tavapäraselt, siis eelmisel reedel sattusin taaskord Eesti koondisele kaasa elama. Ma olin juba lootuse kaotanud ning arvestasin sellega, et pean mängu televiisorist jälgima, aga õnneks päästeti mind hädast välja ja nii ma sammud sinna vedasingi. Kuigi mäng oli väga võrdne ja võimalusterohke, kaotas Eesti selle kohtumise ja taaskord jäid kripeldama võimalused, mida ei suudetud realiseerida.

Eelmine reede vastu laupäeva ma väga kaua oma und nautida ei saanud, sest sõitsin vara hommikul taas oma rahulikku kodulinna Jõgevale. Hämmastama paneb mind see, et hommikul 6:30 alati rong puupüsti rahvast täis on. Õnneks tuli Tapalt mulle päev varem koju läinud tüdruk oma õega seltsi ja siis polnud enam vaja üksi raudteeposte lugeda. Laupäevane päev ise möödus suhteliselt meeldivalt. Algselt käisime spordihoones naiste ja poiste vahelist saalihokit vaatamas, kus Triinu mõistagi mängis. Hiljem olime minu juures lebos ja siis õhtul uuesti spordihoonesse juba meeste Meistriliiga mängu vataama. Õhtul toimetasime  veel üht-teist.  Hea tunne, kui on olemas inimene, kes iga viimasegi sekundi Su päevast imeliseks muudab!:)Pühapäeval võtsin rahulikult, käisin vanaema juures ja sõitsin Tallinnasse tagasi.

See nädal tööpäevadel suuresti eelmisest ei erinenud, aga midagi saan siiski välja tuua. Esmaspäeval jäi mul koolipäev lühikeseks, kuna tervis jukerdas ja ma läksin Mustamäele erakorralisse meditsiini osakonda. Olin seal natuke üle vii tunni, mille käigus ma 80% ajast ootasin ja ülejäänud ajast tehti uuringuid ja jutustati. Päris täpset diagnoosi veel ei osatud panna, kuna neuroloog on streigi tõttu ära. Siiski on kindel, et mul on mingisugune raskemat sorti migreen(paberil kirjas vertibolaarmigreen), millele lisanduvad kõrvalnähtudena kokku kukkumised jms. Pean lihtsalt hoidma ennast, sööma valuvaigisteid ning minema mingi aeg kontrolli.

Koolinädal oli seekord märksa vaheldusrikkam, kui tavaliselt. Reedel oli kooli asemel NOVO konverents ja mõnel päeval jäid olulised tunnid ära. Neljapäeval sain ka oma esimese hinde kõrgkoolis, milleks polnud kahjuks A vaid hoopis B. Kõnekunstialustes pidi kõne tegema ja seda pidama, aga mingi väike asi õppejõule ei sobinud mu tekstis ja sain B- võib suhteliselt rahule jääda. Nokitsesin päris tublisti ka Eesti Rahvakultuuri referaadi kallal ja lõpetasin selle alles täna öösel.


Kui eelmine nädal käisin kodulinnas head aega veetmas, siis see nädalavahetus käisin kiirelt ära ka välismaal. Kunagi ammu kevade lõpus, kui ma just värskelt tulin kaitseväest ja junsudel lõppes kool, osalesin ma mäletamistmööda Tallinna Vanalinna Päevadel vabatahtlikuna ning nüüd valiti meie seast välja mõned silmapaistvamad, kes said veeta ühe tegusa päeva Soomes. Nii ma eile varahommikul D-terminalist Stariga Soome poole ajama paningi. Helsinkis tegime kerge linnaorienteerumise kahes grupis ning mõistagi veetsime ka niisama head aega. Oli väga väsitav ja tegus päev, aga vaheldus kulub alati ära. Õhtul jõudsin tagasi ühikasse ja lõpetasin oma toimetamised ning nautisin natukene kõikse paremat seltskonda, mis hetkel üldse mul leida on.:)





Täna on mul plaanis mõned kooliülesanded üle vaadata ning õhtul lähen Estoniasse, et EYP 13. sessiooni külastada ja ning nende meeletut Euroconcerti nautida. Oleksin ka ise hea meelega sellest kõigest osa võtnud, aga tulid osad asjad vahele ja seega jäi see meeletu plaan teostuseta. Õnneks on mul võimalik neid külastada ja see teeb mu tuju heaks. Eks näis, mis järgmise nädala tuuled mulle ette toovad, aga loodan, et see hea, mis on jääb ja kõik negatiivne vajub unustustehõlma!:) Hea on olla õnnelik.


Monday, October 8, 2012

Kui kõik loksub sujuvalt, tunneb iga viimne kui üks end mugavalt

On hiline aeg ja peaks ennast järjekordseks koolinädalaks välja puhkama, aga kuna ma pole jälle pikalt leidnud aega oma mõtteid siia kirja panna, siis teen seda. See nädal on möödunud nii märkamatult, et ma eriti ei mäletagi, mis erilist toimus. Esmaspäevast reedeni käis korralik rutiin ja midagi märkimisväärset esile tõsta pole. Hetkel on koolis ka kõik hea ja proovin sama rada jätkata(sülitab kolm korda üle õla). Vahepeal tekkis mõnes valdkonnas ka natukene ähmaseid kohti, aga ilmselt saavad need ka õigepea oma lahenduse.

Kui nädala esimene pool möödus suhteliselt sündmustevaeselt, siis nädalavahetuse kohta seda jällegi öelda ei saa. Laupäeval sattusin taaskord A. Le Coq Arenale ning külasasin Eesti Meistriliiga kohtumist FC Flora ja JK Tallinna Kalev vahel. Alles sel päeval avastasin, et peaks varsti Jõgevalt läbi käima ja näiteks talvejope või midagi muud sarnast kaasa tarima. Suutsin seal natukene külma saada. Iseenesest mäng oli suhteliselt hea ja selget klassivahet märgata polnud, kuigi Flora kohtumise 3:1 võitis. Tallinna puhul meeldibki mulle see, et kogu aeg on vilgas tegevus ja, kui vähegi ajalist ja materiaalset ressurssi on, siis keegi kätt ette ei pane.

Tegelikult oli selle nädala parimaks osaks tänane väljasõit Rakverre. Sõitsime oma meeskonnaga viimasele kohtumisele vastu koguni 20 mängija ja korraliku fännipundiga. Nii tugevat koosseisu, nagu oli meil täna Tarva vastu, pole minu teada veel meil liigas esinenudki ja see tegi võidukohustuse eriti suureks. Ühtlasi oli see mäng meie jaoks ka tõestamishetk, sest enne kohtumist olime koos kolme võistkonnaga samade punktide peal ja tagant ohustas veel üks mansa. Selleks, et mitte kergelt öeldes häbisse jääda, tuli ilmtingimata oma võidupuntkid sealt kohtumisest kätte saada.

Mäng algaski päris korralikult- juba 10. minutil saime kergelt pinged maha ja asusime kohtumist 1:0 juhtima. Sellest aga oli ilmselgelt vähe ning poolajaks saime juba koguni 7:0 ette. Pärast seda vajusid mehed juba lõdvaks ära ja teisel poolajal enam väravaid juurde ei teenitud. Kohtumine oli märkimisväärne selle poolest, et kunagi varem polnud me nii suurelt võitnud ja keegi polnud enne tänast veel üheski mängus kübaratrikiga maha saanud. Täna Silvert seda suutis. Väga hea mäng täna meeskonna poolt. Kokkuvõtet saab lugeda siit .

Selliste ülevate emotsioonidega saigi see nädal lõpule viidud ning jääb vaid üle rõõmustada selle üle, et saab olla osa ühest nii vingest mansast. JK Suema Cargobus on ülihea sisekliimaga meeskond ja ma ei usu, et seda saaks kuidagigi rikkuda. Kuna ilmselgelt oli tänasest šampanjast vähe, siis varsti juba lõpupidu ja ühine väljasõit Soome ning seejärel saabki edukalt juba järgmist aastat ootama jääda.

Saturday, September 29, 2012

Hey September, I just met you and this is crazy, but now you're gone, so cya next year maybe.

Üks hästi tegus nädal on taaskord möödanikuks saamas. Alusatan siis algusest.

Sellel nädalal oli meil koolis rebastenädal. Alustasin esmaspäeva mõnusa haigusega ja enam kui 38-se palavikuga. Õnneks ei pidanud seal end väga piinama ja sain suhteliselt rahulikult aktsioonid üle elada. Esmaspäeval pidin ma minema kooli ninja-kilpkonnana. Okei, miks mitte, aga ühikas pole just eriti suured võimalused mingeid üüberlahedaid riideid sebida. Otsusasin siis võimalikult minimaalselt, samas maksimaalselt võimaluste järgi, end riidesse ajada. Sain oma jumalalt paberist kilbi, nö relvad ja sidusin pika jalkasoki peapaelaks ja nii see läkski. Põhimõtteliselt oli ainult moe-show ja siis kõik.

Kolmapäeval oli siis see ristimise päev. Ma küll haiguse tõttu sinna ei jõudnud ning pidin oma õhtu ühikas veetma. Käisin sellel päeval küll trennis, aga seal tajusin, et sellise niru enesetudnega väga pidutseda ei saa. Õnneks sain selle haigusega neljapäevaks enam-vähem ühelepoole. Vahepeal oli ikka päris jõhker olla ja üldse ei viitsinud mööda kooli ringi aeleda.

Neljapäeval mul kooli polnud, sest käisin Tallinna Kaleviga Laidoneri jooksul. Osalesime seal kolme võistkonnaga- meeskond, naiskond ja personal. Ise sain valida, kas minna meeskonna või personali eest jooksma ja valisin teise. Hiljem tuli välja, et tegin natukene vale otsuse, sest meeskond saavutas teise koha ja meie laeks jäi seekord viies koht. Jooksuga jään muidu väga rahule. Distants oli 750 meetrit ja omas vahetuses möödusin neljast jooksjast ja mööda ei lasnud ühtegi- seega päris asjalik.

Reedel pärast kooli oli meil Suemaga selle hooaja viimane kodumäng liigaliidri FC Levadia III meeskonnaga. Mäng möödus meie jaoks suhteliselt hästi. Me ei jäänud mitte üheskis elemendis levale alla ja poolaja võitsime Franki väravast 1:0. Teisel poolajal jäeti meil küll ilmselge 2:0 värav lugemata, aga mäng püsis siiski väga elava ja atraktiivsena. Lõppkokkuvõttes saavutas Suema Levadia vastu 1:1 viigi. Järgmisel nädalal lõpetame selle hooaja võõrsil Rakvere Tarvase vastu. Ära võetud värava video ja mängust tehtud kokkuvõte on näha siit.

Üritasin küll eile õhtul pärast mängu rongiga koju saada, aga edela graafikud olid nii valed, kui vähegi olla said, ja seega jäime rongist maha ja pidin ühikasse tagasi suunduma. Täna hommikul ärkasin kell neli hommikul üles ja üritasin selle varase 6:30 rongile jõuda ning see mul ka suhteliselt valutult õnnestus. Varajase kellaaja kohta oli rong üllatavalt paksult inimesi täis ja ma olin seal nurka surutud nagu miskine rõõba kilukarbis. Õnneks sain selle sõidu suuremas osas unele kulutada.


Täna päeval käisin alevikus Jõgeva liigamängu vaatamas ja pärast seda jälgisin kodus veel Flora ja Levadia vahelist Meistriliiga kohtumist. Hiljem käisin korra vanaema juures asjatamas ja jätkasin siis mängudega ning lõpetasin jalgpalli vahtimise alles loetud tunnid tagasi. Vahepeal tegin natukene ka Kalevi kodukal tööd. Homme sõidan Tallinnase tagasi ja valmistun eelseisvaks koolinädalaks.

Sunday, September 23, 2012

Elu tuleb endale ise huvitavaks teda


Taaskord on päris kenasti aeg liikunud ja lugejate soovil oleks aeg jälle üht-teist kirja panna.


Eelmine nädal käisime pühapäeval meeskonnaga Narvas järjekordset liigamängu mängimas. Kuna vastane on reaalselt meist nõrgem, siis lootsime, et teeme hea mängu ning saame tabelisse järgmised kolm punkti kirja. Mäng aga kujunes hoopistükkis pidevaks ebaõnne ja valu sümbioosiks. Avapoolaja kaotasime 0:2 ja teisel poolaja 1:4 ja kokkuvõttes pidimegi narvakate 6:1 võiduga leppima. Taaskord mängis kaotuses oma rolli ka vilemehe väga ebapädev käitumine. Kui mõni lugeja arvab, et see on tüüpiline kaotaja jutt, siis on tõestuseks anda ka mängust tehtud video, kus on juba alguses näha kaks olukorda, milles kohtunik väga rängalt meie kahjuks eksis. Videot näeb siit. Mõistagi mängis halvas tulemuses väga suurt osa meie enda tollane peata olek, aga valed otsused viivad iga meeskonna motivatsiooni tugevalt alla. Kokkuvõtet Jõhvi ja Narva mängudest on võimalik näha siit.

Kuna viimases sissekandes sai räägitud selles, et mul see nädal kooli polnud, siis mul koolipäevadest väga miskit tarka muljetada pole. Praktika oli suures osas mul juba eelmine aasta tehtud ja seega pidin see nädal külastama ainult ühte organisatsiooni. Valisin selleks ENL-i. Praktika arvestuse tegime ära juba reedel ja nüüd on selle asjaga ühelpool. Midagi väga rasket ja peadmurdvat selle ülesande juures polnud.

See nädal oli eriline veel selle poolest, et toimusid järjekordsed "Tudengipäevad". Esmaspäeval sai mõnusa vihmaga öölaulupidu nauditud. Teisipäeval käisime viieliikmelise grupiga "Reval Gladiaatoril" ja saavutasime seal Sisekaitseakadeemia järel ja TTÜ ees teise koha. Kolmapäeval oli vanalinna St. Patrickus meil kursakatega tutvumisõhtu ning seal sai korralikult kvaliteetset aega veedetud. Olemise tegi meeldivamaks see, kui mingisugused härrad meie lauale ordide viisi õlut ja siidrit välja tegid. Sellel hetkel tundus küll, et "tasuta lõunad" on olemas.

Neljapäeval sai jahedat ilma trotsitud ning hea seltskonna saatel Kadriorgu liigutud. Toimus juba traditsooniks saanud üritus "Valgus Kõnnib Kadriorus". Oma õhtut alustasime tiigikaldal Mari Pokineni kuulates. Hiljem nautisime ülihea saundiga muusikat tootvat Outloudzi ning õhtu lõpetas fenomenaalne Terminaatori kontsert. Termikatele lisaks oli nendega laval veel maagiline C-Jam tšello-kvartett ning üks viiuldaja ja tuntud taustalauljad. Üllatusena astus lavale ka noor talent Rosanna, kes esitas Jaagup Kreemi sulest tulnud üllitise "Tuli aknas". Kogu see krempel kulmineerus meelierutava ilutulestikuga.

Reedel käisime esmalt koolis seda eelpool mainitud praktika arvestust tegemas ning õhtul oli taas liigamäng. Seekord pistsime kodusel Kalevi kunstmurul rinda kauaaegsete rivaalidega FC Pokkeripro meeskonnast. Vaatamata sellele, et mäng kulges pea täielikult meie kontrolli all, ei suutnud me enamat 1:1 viigist. Meeleolu tegi rõõmsaks kohtumisele tulnud pealtvaatajate hulk. Ma pole veel meie kodumängudel sellist rahvamassi silmanud. Antud matši kokkuvõtet saab näha siit. Järgmisel reedel seisame seal samal koduväljakul silmitsi liigaliidri FC Levadia III-ga.

Eile leidsin jällegi tee Kalevile ning käisin JK Tallinna Kalevi ja Nõmme JK Kalju mängul tööd tegemas. Enne kohtumist vaatasime nõmmekatega telekast Levadia ja Sillamäe vahelist mängu. Polegi selliste vendadega varem koos telerit vahtinud. Kalevi ja Kalju mäng möödus päris meeleolukalt. Esimene poolaeg filmisin kohtumist ülevalt tribüünilt, aga kahjuks siis ei juhtunud väga midagi. Teisel poolajal liikusin ühe värava taha ja sealt sai juba natukene tulisemaid kaadreid. Kalev läks küll liigaliidrite vastu 1:0 ette, aga pidi lõpuks siiski Kalju 3:1 paremust tunnistama. Tegin eile ka mängust kokkuvõtte ja seda saab näha siit.

Kui eelnev nädal kuidagi lühidalt kokku võtta, siis pean mainima, et päris kiire ja tegus aeg oli. Jäin küll nüüd nädalavahetuse eel haigeks ja vaevlen tugeva nohu käes, aga muidu on kõik päris moos. Vahel tundus küll, et nädal liigub konarlikult nagu sõidaks rulluiskudega vanalinnas munakividega kaetud teid mööda(või sii naiste jaoks piltlikult öeldes nagu kõnniks kontsadega mööda seda teed), aga lõpuks läks kõik siiski hästi ja võib siinse eluga väga rahule jääda.