Saturday, December 31, 2011

2011. - good and not so good






















Mõtlesin pikalt, et ma ei viitsi seda kokkuvõtlikku postitust teha, aga juba mitu korda on pidevad lugejad mind pinninud, et ma ikkagi asja käsile võtaksin. Eks ma siis üritan midagi kirja panna. Algselt panen kirja, siis kõik head ja meeldejäävamad juhtumid ja tegemised ning siis proovin lühidalt välja tuua ka negatiivsemad seigad.

2011. on olnud mul väga tegus aasta. Aasta alguses tulevad meelde sellise
d sündmused nagu Teni talipäevad ja mõistagi ka EYP Helsinki 10. juubelisessioon. Soome sessioonist nii palju, et see oli väga-väga suur samm minu TEN/EYP karjääris. Koht, kus sain nädal aega olla koos väga rahvusvahelise inimesega, suheldes kogu aja vältel ainult inglise kee
les. Sain sealt sessioonilt sõpru üle terve Euroopa. Meeldejääv sündmus kohe kindlasti.



Kevadest tuleb mulle meelde veel rohkem meeldejäävaid sündmusi. Eraldi saab siin kohal välja tuua Eesti 11. EYP sessiooni, kevadise EÕEL-i üldkoosoleku, tutipäeva, TENi ürituse "Linn lilleliseks" ning TENi 10. sünnipäev. Eesti 11. sessioon oli minu teine Eesti riiklik nationali sessioon, mis oli väga awesome igas mõttes. EÕELi üldkoosolekul sai ka palju toredat teha ning sõpradega koos olla. Tutipäev oli lihtsalt üks tore ning vältimatu sündmus, mis oli üks viimaseid ettevõtmisi oma klassiga. "Linn lilleliseks" üritusel sai vaatamata vihmasele ilmale Tallinna loomaaias koos erivajadustega inimestega natukene head tehtud.TENi sünnipäe
v oli lihtsalt tore.





Suvi oli see aasta ülimalt tegus. Esimese asjana tooksin välja klassireisi Kihnu saarele. Olid kolm ülipalavat ja imetoredat päeva heade inimeste seltis. Järgmisena toimus selline suursündmus nagu keskkooli lõpp. See sündmus ei vaja väga kommentaare. Kord elus lõpetab inimene selle pika ja lohiseva koolitee, mis nüüd tagantjärele mõeldes oli ülimalt meeldiv ja tore. 1.-3. juulini leidis aset järjekordne laulupidu, mis oli hingematvalt võimas ning ei vaja samuti erilisi kommentaare. Kõige rohkem aega kulus mul suvel Suvekooli korraldamise peale. Suvekool toimus 7.-12. august Pärnumaal. Kokku tuli ligi 150 õpilast üle terve Eesti, kes veetsid koos kvaliteetaega. Oli igat pidi võimas ning tore üritus, mis ühtis mõistagi ka mu sünnipäevaga. Meeldejääv sünnipäev igas mõttes. Viimaste asjadena saab suvest veel ära tuua TENi suvepäevad, "Vabaduse laul" ja ohtrad jalkamängud nii kohtunikuna kui ka mängijana
FC Kuremaa ning korra FC Soccerneti rivistuses.

Sügisel tegin uue sammu tuleviku suunas ja läksin õppima Tallinna Pedagoogilisse Seminari, kus sain riigieelarvelise koha Rahvusvahelise Noorsootöö erialale. Pean tõdema, et otsus oli väga õige. See kuu aega, mis ma seal koolis veetsin, oli nauditav. Lisaks koolielule võtsin osa ka muudest üritustest ning ühe erilisemana saab välja tuua Tudengimehe võistlus, kus esindasin edukalt oma kooli saades Weekendi lehel rahvalemmiku tiitel ja ka kolmas koht. Väga toredad kursakaaslased on see, millest nüüd puudust tunnen.

Oktoobrist muutus mu elu kardinaalselt, sest astusin vabatahtlikult kaheksaks kuuks kaitseväkke. Nüüdseks olen seal teeninud kolm kuud. On olnud väga teistmoodi aeg täis spetsiifilist väljaõpet ja pidevat füüsilist tampi. Mulle seal päris meeldib ainult, et vaheldust võiks rohkem olla. Kaitseväe jooksul sain lisaks kõigele osaleda ka saates "Laulupealinn", kus esinesime meie kompaniist kokku pandud kooriga Tanja Mihhailova Kohtla-Järve eest. Mul oli isegi au olla solist. See oli ainulaadne ja eriline kogemus, mille laadset teist mul varem olnud pole.

Kogu aasta jooksul on olnud ainult üks negatiivne sündmus. Ma arvan, et enamus lugejaid on selelga ammu kursis. Tegemist oli nimelt selle autoõnnetusega, mis juhtus minu 19. sünnipäeval Suvekoolist oma sünnipäevapeole sõites. Olles viis päeva minimaalselt maganud ning viimasel päeval koju sõites ootamatult väsinud ning silmapilkselt tukkuma jäänud, tegin autoga päris korraliku avarii. Autos olid lisaks minule kallid sõbrad Egle ja Raili. Me kõik saime õnnetuse tõsisust arvestades suhteliselt vähe viga. Hiljem tekkisid küll kõrvalnähud ning päris korras pole meist ma arvan veel keegi, sest see õnnetus jättis meie kolme hinge väga tugeva jälje. Algselt pidi see päev olema küll väga mõnus ja eriline, aga sellest kujunes välja siiani elu halvim aeg.

Friday, December 30, 2011

Ära ela oma mineviku rüppes


Eile hommikul sõitsin siis taaskord Tallinnasse. Keskpäeval töllerdasin niisama linnas ringi ja siis võtsin suuna Kalevi spordihalli poole. Kolmest algas seal Aastalõputurniiri meistriliiga esimene päev. Peab tõdema, et päris huvitavad mängud olid. Isegi need jõhkra trummiga Paide Linnameeskonna fännid, kes mu taga lärmi tegid, ei häirinud mitte üldse. Lahkusin saalist alles natukene enne üheksat õhtul, sest oli tarvis Viimsisse sõita. Viimsisse jõudes mõtlesin, et käin poes ära ja viin mõnusalt külakosti, aga alkoholi letile asetades sain teada, et kell on paar minutit kümme läbi ning ei saanudki endale ja ka teistele kesvamärjukest osta...:DPidu iseenesest oli nagu iga teinegi viimasel ajal tavaks saanud "meeldiv koosviibimine".

Täna hommikul ei viitsinud varasema rongiga tulla ning veetsin kuni pärastlõunani kenasti linnas aega. Rongile jõudes avastasin, et see on jälle ääreni täis, aga õnneks leidsin endale koha. Kes otsb, see leiab, you know.:D Muuhulgas sain jutule ka Tapalt peale tulud kaitseväelasega, kes rääkis, et neil puhkust otseselt väga polnudki ja said täna alles uuesti koju. Vaesed nemad, ülteksin ma selle peale. Samas ise nad uhkustasid novembris, et neil võrreldes meiega lebo elu.

Õhtul olen uuesti jälginud seda samust Aastalõputurniiri. Hetkel tundub nii, et sellel aastal võidutseb välihooajal 5. jäänud Sillamäe Kalev, aga see pole veel kindel. Sümpaatsed mängu on näidanud ka FC Levadia ja FC Viljandi, kes on sisuliselt endale kõrged kohad kindlustanud. Egas midagi, nolan siis edasi siin. Tuleb veel viimased päevad veel pakutavaid privileege ära kasutada.

Wednesday, December 28, 2011

The only sound


Eilsest hommikust täna pärastlõunani meil internetti polnud ja seega sain natukene muude asjadega tegeleda. Levi meie ja välismaailma vahel kadus ära seoses puu kukkumisega liinile. Midagi väga erilist ma küll selle aja jooksul mööda ei saatnud, aga puhata olen küll mõnusalt saanud. Jamasin päris tükk aega ühe failiga, mis lõpuks ei hakanudki tööle, halb õnn öeldakse selle kohta.:D

Homme on mul plaanis oma viimastel päevadel tekkinud rutiin lõpetada ning varahommikul võtan juba suuna Tallinna poole. Hommikul mul seal veel plaane pole, aga pärastlõuna veedan ilmselt Kalevi spordihallis kvaliteetset jalgpalli nautimas. Kui keegi tunneb igavust ja tohutut tungi midagi teha, siis võtke minuga ühendust ja vaatame koos jalgpalli, kõigi lisadega. Pärast jalkat vean ennast kohe kindlasti Viimsisse peole ning veedan seal meeldivalt aega suurepäraste inimeste seltsis.

Ja varsti-varsti algabki uus aasta. Eelmine aasta tegin kokkuvõtlikku postituse, kus muuhulgas mainisin vist ka ära, et aasta 2010 oli minu jaoks väga teguderohke ja eriline. Nüüd võin aga öelda, et 2011 ületas eelmise oma valude ja võludega mitmekordselt. Eks varsti teen selle aasta viimase sissekande ka ära, ega see tulemata jää.

Monday, December 26, 2011

Feeling like an astronaut



Ma ei tea, mis küll siin ilmas toimub, aga tänane ilm ei vastanud teps mitte 2. jõulupüha tavapärasele olekule. Sinine taevas, mõnus päike ja lumevabad teed olid ainult vähesed tegurid, mis selle meeleolu teistsuguseks muutsid. Ainsad märgid talvest olid raagus puud ja kultuurimaja esine ehteis jõulukuusk. Jalutada tegelikult väga kerge polnud. Tee Selverisse pole minu kodust just väga pikk, aga selle aja jooksul esines jõhkraid tuulepuhanguid, mis panid mu rõõmsalt enese varju peal tammuma. Telliskive ja ankrut mul vaja ei läinud, aga päris raskendatud liikumine oli küll.

Olen täna põgusalt jälginud jalgpalli, et ennast asjadega kursis hoida. Peab tõdema, et pisik on siiani sees. Hoidsin silma peal meie oma kodulinna meeskonna tegemistel Tallinnas toimuval aastalõputurniiril ning vaatasin arvutist otseülekandes inglise Premier Liiga kohtumist Chelsea ja Fulhami vahel. Neljapäev plaanin võtta taaskord sihi pealinna suunas ning lähen esmalt vaatama Eesti Meistriliiga aastalõputurniiri esimest päeva, millest peaks muuseas telekas olema pidev ülekanne. Lisaks on neljapäeval plaanis ka Viimsisse peole minna;)

Sunday, December 25, 2011

Breathing in snowflakes


Pole möödunud ühtegi 24. detsembrit, mis oleks meie pere viinud kuskile mujale kui seda on maaliline Karksi-Nuia. See aasta polnud põlvedeni ulatuvat lumevaipa ja ka söögiisu polnud minul enam see, mis tavaliselt. Kui need kaks tegurit välja arvata, siis oli siiski kõik täpselt selline nagu vaja. Aeg, millal tulevad kokku sugulased eri Eesti punktidest, et ühiselt koos aega veeta, ei saa ju olla üldse negatiivne. Olen õppinud hindama lähedaste olemasolu ning minu jaoks on oluline aeg-ajalt näha nende naeratust ja kuulda häält. Õhtu möödus vaikselt ja täna varahommikul tulime juba tagasi koju. Tänase päeva olen veetnud kodus heade tuttavatega suheldes ja ka vanaema juurest sai läbi käidud.Ka lund tuli natuke maha , mis on üdini positiivne.

On veel paar asja, mis mind positiivselt üllatavad. Lisaks sellele jõhkrale kurjusele, mis meid igal pool ümbritseb, on siiski viimasel ajal võimalik näha ka väga südantsoojendavaid tegusid. Alles üks päev kaitseväest koju liikudes nägin ma tänaval üht vanemat inimest, kes oli räsitud ja kurnatud ning istus elektriposti najal. Liikudes natukene lähemale, ilmus tema juurde üks naisterahvas, kes viis talle kuuma teed ning andis paar eurot. Samal päeval, küll mõned tunnid varem, sain ka ise olla osa ühest heateost. Reedel enne pataljonist puhkusele saamist sain teada, et üks mu rühmakaaslane on väga hädas koju saamisega. Ta kodu asub Jõhvist sadade kilomeetrite kaugusel(Pärnumaal) ning tal polnud sentigi bussisõidu raha, hääletada ka oleks olnud väga vaevanõudev. Kõigele lisaks ei julgenud ta oma kaaslaste käest abi paluda, sest ütles mulle, et nad nagunii ei aita. Antud olukorras hakkas mul temast nii kahju ja ma palusin teistel igal ühel talle natukene peenraha anda. Lõpptulemuseks oli see, et kõik andsid heast südamest talle natuke nutsu ja poiss sai oma bussisõidu raha ja enamgi veel kokku ning ta silmis võis näha üllatuvust ja rõõmu korraga. Olgugi, et sain ise sellele teole suuresti vundamendi rajada, pani mind ikkagi hämmastava inimeste lahkus ja heasüdamlikkus. Jah, ka kaitseväes on toredaid inimesi.

Friday, December 23, 2011

Everything is alright


Paljud on uurinud, et kuidas mul kaitseväes läheb ning,kus kohta ma nüüd pärast baaskursust läksin. Annan siis kerge ülevaate, et mis viimasel ajal mul seal teemaks on olnud. Pärast eelmist nädalavahetust jaotati meid ametikohtade peale laiali ning me kõik käime erinevatel kursustel. Mind määrati jaouülema abi kursusele. Kes ei tea, siis jaoülema abi on üks kõrgematest ametikohtades, mis kaheksa kuu peal meil seal võimalik saada ning nõuab ka suurt kohusetundlikkust ja paindlikkust. Pean oskama juhtida oma kaasvõitlejaid ja vajadusel jaoülemat asendada. Täpsemalt ei viitsi seletada, asi pole seda siin tsiviilis väärt. Kursusest nii palju, et kestab kolm nädalat ja sisaldab väga intensiivset õpet taktikalistest teooria tundidest põllul roomamiseni välja. Pärast kursuse lõppu peaksin teoreetiliselt saama ka kõrgema auastme kaprali näol. Muidu elu on seal suhteliselt rutiinne ja talutav.:)

Juba homme on jõulud, aga lund ikka endiselt maas pole ja jõulutunde tekitamine nõuab ka mõõdukat pingutust. Sõitsin täna Jõhvist bussiga Mustveesse ja inimesed isegi ei rääkinud jõuludest ning lastel polnud seda sära silmas, mis näiteks eelmisel aastal oli. Mustveest koju hääletades kõndisin ma paar kilomeetrit mööda musta igavat maanteed ja tekkis tunne nagu oleks oktoober vms. Homme sõidame hommikul perega Lõuna-Eestisse maalilisse Karksi-Nuia piirkonda, et seal mõnusalt üheskoos jõule veeta ning ma loodan, et see on seda väärt. Kuna ma homme ilmselt väga siia ei satu, siis soovin homse postituse arvelt juba teile meeldejäävaid ja mõnusaid jõule ette ära. Ärge siis üle pingutage ning olge oma lähedastega ninapidi koos. Kui tuju on halb või miski närib hinge, siis võite ühendust võtta ja ma luban, et annan endast kõik ja rohkemgi veel teie tuju parandamise nimel. Jõulud on aeg olla õnnelik!

Sunday, December 18, 2011

Let it snow, but where's the snow?


Sellel nädalavahetusel sai lõpuks rutiinist väga eemale ning õnnestus kaks toredat päeva kvaliteetselt aega veeta. Eile ma panin küll endale äratuse, aga magasin siiski rongi maha kuidagi ja olin kohustatud sõitma hiljem Tartusse ja sealt bussiga edasi minema. Õnneks mulle meeldib ringi trippida ja see ei osutunud väga morjendavaks. Tallinnas veetsin algselt aega Kristiines sisseoste tegemas. Kui kõik vajalik käes, oligi juba paras aeg Liidu kontori poole ajama panna. Kui ma jõulukale sisse hüppasin, võttis mind vastu säravat karda täis kontoriruum koos veel rohkem säravate noortega. Veetsime seal siis natukene aega ja olime lihtsalt asjalikud kõik koos. Väga hea oli näha inimesi, kes on äraütlemarta olulised, aga keda pole nüüd mõnda aega kohanud. Lisaks EÕELi jõulukale sai vahepeal ka TENi samalt ürituselt läbi käidud. Ka seal oli üritus täieshoos ja taaskord sai natukene heade tuttavatega koos olla.
Täna tulin samamoodi eilsele Tartu kaudu koju, sest ei raatsinud kuue paiku rongile lipata.

Kuna ma nüüd kohe-kohe pean sinna Siberisse tagasi põrutama, siis väga rohkem ei kirjutagi. Käin saunas ära ja siis asungi teele. Täna ikka päris pikalt Eesti peal ringi sõitnud:D. Ahjaa, kohtume juba reedel. Ilusat neljandat adventi teile, olgu see olukord siin nii lumevaene kui tahes.

Friday, December 16, 2011

Show must go on




Kuna ma olen viimased ajad olnud väga kurnatud ja väsinud, siis polnud mingisugune ime, et mu uni kestis täna kella üheni päeval. Midagi erilist ette ei võtnudki täna. Sain ühe tuttavaga kokku, käisin vanaema juures ja tegelesin oma asjadega. Täna õnnestus vanematel teha mulle väga hea üllatus uue telefoni näol. Kuna mu endine telefon oli juba väsinud ja kohati töövõimetu, kulus selline kingitus vägagi ära. Lisaks on hea nautida iga vaba hetke, mis hetkel on antud, sest viimasel ajal pole just eriti olnud võimalust olla ise enda peremees. Pidevate käskude täitmine ja kindlale korrale allumine pole ikka päris minu rida.

Tahaks juba räigelt ikka jõulutunnet ja seda kõike. Juba nädala aja pärast saab olla koos sugulastega maagilises ja ka maalilises kohas Lõuna-Eestis, et jõule väärikalt tähistada. Kuigi targad ilmaennustajad lubavad sitta suusailma ja ohtralt vett, siis ma siiski loodan, et olukord kisub ikka natukene külmemaks ja saab ikka lund ka veidike. Ahjaa, lisaks homsele EÕELi jõulupeole kutsuti mind ka TENi samalaadsele üritusele ja ma proovin homme mõlemalt läbi hüpata. Nii tore, et mul sellised sõbrad on, kes väga tahavad näha ning selle nägemise eest ka hoolitsevad.

Thursday, December 15, 2011

How can you show me paradise when I'm leaving?


Sõdurbaaskursus läbitud ning räsitud, kuid rõõmsana olen nüüd tagasi oma kodus. Viimased päevad pärast seda, kui viimati kirjutasin, on olnud väga aktiivsed ja üdini huvitavad. Veetsime suurema osa ajast oma rühmaga kuskil põldudel taktikat harjutades või siis kordasime eksamiteks. Sellel nädalal said kõik eksamid sooritatud ning ka Ida-Virumaa teed said eile jõhkardite poolt rännakuga ära vallutatud. Täna andsime oma kaasvõitlejatega sõdurivande, kolisime kõik vastavalt oma uuele grupile ümber ja saime uhkelt väljaloale tulla. Kaitseväest ma tegelikult väga rääkida ei viitsi, kuigi oleks päris palju, millest kirjutada. Ahjaa, vene keele saan ma ilmselt järgmise viie kuuga päris korralikult selgemaks, sest täna jaotati meid seal uutesse tubadesse laiali ning minu tuppa sattus lisaks kahele eestlasele veel 6 venelast, kes suhtlevad valdava osa ajast vene keeles.:)

Mõtlesin täna, et võiks sellel nädalavahetusel minna ja oma igast aktivistidest sõpradega midagi korda saata. Sellega seoses andis mulle üks armas tuttav teada, et laupäeval on EÕELi jõulupidu ning ma haarasingi võimalusest kinni ja sõidangi laupäeval Tallinnasse meeldivat aega veetma. Juba ongi natukene kaugeks jäänud need ajad, kui sai kogu aeg igasugustel erinevatel noortele mõeldud üritustel käia ja oma tulevikule vundamenti rajamas. Igatahes tõotab tulla huvitav nädalavahetus.

Üks asi millest ma veel puudust tunnen/tundsin on jalgpall ja sport üldiselt. Pole üldse saanud kursis olla erinevate mängude ja võistlustega see on minu jaoks natukene nigel variant. Natukene meil seal küll telefonitsi mingitest tulemustst ülevaade on antud, aga lean, et sellest ei piisa. Rõõm on näha, et mõnedel eestlastel hästi läheb, aga kahju on samas näiteks Raio Piirojast, kellega on tekkinud mingi suuremat sorti probleem. Aga muidu jah, super hea on tsiviilis olla. Tahaks ainult lund ja jõulutunnet:)