Saturday, November 26, 2011

Õpi hindama seda, mis Sul on


Sööstsin eile öösel unne ja teadsin ning tundsin, et kodu on koht, kus alati on hea. Pehme ning piisavalt lai voodi, kaks vitaalset karvapalli, kes teevad alati tuju heaks, kamina mahe põlemine, vaba õhkkond ja kõik muu. Pikalt magada ma väga ei saanud- hommikul asusin perega küttepuid maalt linna transportima. Pärast mõnda aega töötamist läks juba päike looja ja jätsime selle tegevuse tänaseks kus see ja teine. Ausalt öeldes oli väga meeldiv oma perega tööd teha. Lisaks on nii mitmeidki uusi asju Jõgeval juhtunud. Kõigele lisaks eksisteerib meil nüüd linnas uus pitsarestoraan ja jätatakse moodsa politseihoone ehitamist. Pitsakat sai ka täna perega testitud ja võib öelda, et päris bueno oli.

Õhtul külastasin vanaema ja käisin ka linnas ringi. Vanaemaga oli palju rääkida ning tal oli hea meel, et üle pika aja mind näha sai. Linnas kohtasin oma kallist sõpra, kes oli Tallinnast meile siia luulepäevadele kohale tulnud. Sain küll temaga ainult minutiks kokku, aga kõige tähtsam on see, et üldse näha sai. Tore, et on olemas inimesi, kes kaugel olles igatsevad ja muret tunnevad. Mingil imelisel moel oli mul täna väga hea tunne mööda meie inimtühjasid tänavaid jalutada. Teed, mille läbimine pole mulle isegi kinnisilmi takistuseks, tuletavad mulle meelde neid nauditavaid ja tegusid täis koolipäevi. Nii hea on kodus olla.

Back in the civilisation


Oh seda rõõmu. Ootasin viimased nädal aega pikisilmi oma esimest tõelist linnaluba ja nüüd ma lõpuks siin olengi. Kirjutan siis natukene oma kaitseväes mööda saadetud ajast.

Kui ma oktoobri alguses Jõhvi Viru pataljoni jõudsin, valdas mind tõsine hämming. Kõik oli teistsugune ja oma tegelikust elust võis mõneks ajaks suu puhtaks pühkida. Üritasin küll ka paar esimest nädalat blogi pidada, aga lõpuks aja nappuse tõttu jäi see üritus pooleli ja proovin nüüd midagi siis sellest kirjutada..Pataljon iseenesest on suht väikese territooriumiga ja mitte midagi väga uut ja kena seal pole, aga ometi on see suhteliselt talutav ja võib isegi öelda, et hubane. Elutingimustest veel nii palju, et ise pesitsen A-kompanii hoones, mis on pataljoni üks uuemaid. Paigutatud sai mind 3. rühma, kokku on rühmasid 5. Ise olen 10neses toas. Suht ägedad inimesed on meil seal, ei ole midagi kurta.

Üldiselt on need pea kaks kuud väga kiirelt ja sisukalt möödunud. Õpe on intensiivne ja vaba aega praktiliselt pole. Just selle väga tugeva õppe poolest ongi Viru pataljon tuntud. Olen omandanud erinevaid oskusi alates laskmisest kuni roomamise ja taktikalise õppeni välja. Tamp on küll suhteliselt suur, aga saan hakkama ja ei löö risti ette mitte millegi ees. Kui ma juba seal olen, siis võtan täiega. Elu meil on seal suhteliselt rutiinne ja kõik käib vastavalt kavale. Ei saa mainimata jätta, et distsipliin ja reeglid on ikka väga pühad ning nende rikkumine on nii mõnigi kord lõppenud kehamahlu tühjendavate harjutustega. Ütleme nii, et kui ise kõik õigesti teha, pole probleemi.

Lisaks sellele väljaõppele on mul rõõm tõdeda, et olen saanud osa võtta ka muudest väga toredatest ette võtmistest. Olen nüüd juba viis korda saanud linnas erinevaid asju ajamas käia. Kõige meeldivam hetk on siiani olnud see, kui ühel päeval tuli teade, et Tanja Mihhailova otsib meie patist lauljaid, et saates "Laulupealinn" üks lugu esitada. Osalesin minagi ja sain kandva rolli solistina. Kogu see ettevõtmine oli niii tore ja uudne. Saime tuttavaks muusikamaailma inimestega ja kogusime tonnides uusi kogemusi. Meie laulmine oli edukas ja Tanja sai selles aates ka edasi. Laulu on muidu võimalik näha siit: http://www.youtube.com/watch?v=5fWJWBb41gY
Peale laulmise olen veel osa saanud igast muudest üritustest ja linnaskäikudest nagu eeskujulikule sõdurile kohane. See, et ma praegu kodus olen, on tegelikult ka ühe ürituse edu vili. Nimelt osalesime pataljonis oma rühmaga näidendi võistlusel, võitsime algul kompanii siseselt võistluse ära ja saime lõppvooru. Seal tegime välja valitud seltskonnaga uue näidendi ja võitsime selle ürituse ära ning saime auhinnaks linnaloa.

Hetkel on ülimalt hea tunne olla üle pika aja kodus. Natuke võõras on isegi. Saab teha, mida vaja ja ei pea käituma vastavalt käskudele ja reeglitele. Üritan seda aega siin maksimaalselt ära kasutada. Eks vaatab, mis nädalavahetus toob, plaane väga pole. Õlle isu on ka natukene ja muidugi ka janu muude heade asjade järele(Jäägu see iga ühe enda otsustada). Hetkel teen pausi ja suundun magama. Vaja ennast värskel läbitud kehas tunda andvast metsalaagrist välja puhata.