Sunday, October 2, 2011

And here we go agian



Mõtlesin täna, et magan korralikult ja puhkan end välja, aga hommikul mu terve tonni kaaluv kass suretas mu jalad ära ning ma olin sunnitud end püsti ajama. Käisin siis grämpsi poolt läbi. Ta rääkis, et tal on tekkinud mingisuguseid plaane seoses oma eluga ning saatis mu heade sõnadega Jõhvi ära. Hiljem vaatasin telekast jalkat ning õhtul läksin ka ise sõpradega väljakule mängima. Sai üle pika aja taas mängida ja hea oli enne minekut palli taga ajada. Pärast koju jõudmist sain enda vanemate abiga oma juustest lahti. Mulle on öeldud, et mu juuksed ning soeng annavad nii palju juurde ja seega on väga hale ennast mingi munapeana vaadata. Õnneks mai kuust olen taas tagasi tavaline.

Kuna hetkel on käimas viimased tunnid vabade reeglitega elust, siis tahtsin seoses sellega üht-teist kirja panna. Võin küll olla täiesti eemal ja roomata kuskil metsas kamba kiilakatega, aga olen teil siiski olemas. Kui te tunnete, et tahate suhelda, siis võite mulle alati saata sõnumeid või midagi ning saan neile väikese viivitusega alati vastata. Kui tahate olla eriline, siis leiate Viru jalaväepataljoni guugeldades nende postiaadressi ja saate kirjutada õigeid kirju nagu vanadel headel aegadel. Seda muidugi, kui on teada, mu täpsem jagu ja värki. Ma küll pole enam netis saadaval, aga väike võõrutusravi kuluks meile kõigile marjaks ära. Jah, see on ainult kaitsevägi ning olen peatselt juba tagasi....Loodetavasti kasvavad juuksed ka ruttu tagasi.

Ahjaa, ma tegelikult isegi ootan juba seda kõike. Tahaks väga trenni teha ja joosta ning vahel tuleb isegi sõjamängimise tuju peale. Aga tavai, kirjutan kunagi jõuludel ilmselt!

Saturday, October 1, 2011

Empty streets and silent nights



Olen taaskord Jõgeval, oma kodulinnas, ning naudin rahu ja vaikust. Natukene siis mu möödunud päevadest. Eile oli rängalt kiire ja tegevusi täis päev. Juba suhteliselt varakult läksin ühe oma tuttavaga linna...Istusime natukene Taani kuninga aias ja lobisesime. Pärast seda liikusin Solarisse, kus sain teise sõbraga kokku, et osta õhtuseks sünnipäevakingiks koogimaterjali. Kui see tehtud, käisin ühikas korra ning siis kohtusin veel kahe sõpsuga. Käisime hessis maiustamas ning siis üritasime veel mõnda kohta minna, aga lõpuks maandusime siiski Laboris. Hiljem käisime siis Kaarliga poes ning liikusime Viimsisse Eeva-Liisa ja Manna sünnipäevale.

Sünnipäev oli tore ja võib-öelda, et päris lõõgastav. Kohati isegi nii lõõgastav, et tekkis tugev tung silm kinni panna ja tukastada. Rahvas oli tore ja sõbralik, vahet pole, et ma tundsin ja teadsin sealt ainult kümmet inimest. Eriti tore oli olla siis, kui me viisime läbi mõne seltsimehega traditsioonilisi mindfuck mänge. Alati on ju tore, kui on keegi, kes ei saa nendest mängudest aru. Pidu käis umbes mingi kolmeni. Mul oli küll võimalus jääda Eeva juurde ööseks, aga ma läksin siiski kahe teise tuttava juurde ööseks.
Hommikul liikusin suht kohe pärast ärkamist sõpsuga linna tagasi, sest pidime esmalt minu ühikasse jõudma. Andsin siis ühika mandi valvelauda ära ning läksin minema. Ahjaa, meie ühikas hakatakse vist tuleval nädala "Ühikarotte" filmima. Igatahes...Sain linnas veel viimase söberiga kokku ning liikusin rongijaama. Rongis olid õnneks kaks inimest juba ees ning seega ei pidanud päris üksi loksuma selle pika ja unise tee. Nüüd olen juba mõnda aega Jõgeval puhanud. Käisin ennist poes ning avastasin, et kogu linn on tühi ja vaikne nagu oleks tornaado siit üle käinud. See on nii masendav, aga samas tekitab minus seda vana hea kodutunnet, millest Tallinnas puudust tundsin. Nüüd veel üks päev aega seda nautida ja siis oma kohustusi täitma.

Tean küll, et igav sissekanne tuli, aga kogu aeg ma ei suuda ka kuldmune välja muneda oma tekstidesse. Ehk homne, viimane sissekanne, tuleb natukene sisukam.