Friday, September 30, 2011

Kõik veider Sinu ümber näib, kuniks kellaseier edasi vaid käib


Mm, on viimane õhtu siin Tallinnas TPS-i ühikas. Mõtlesin siin ennist tagasi oma päevale ning leidsin üht-teist, mida kirja panna. Alustan siis nagu ikka algusest. Pidin täna varakult ühe sõpaga kohtumise kokku leppima, aga mu uni oli päris metsik ja magasin kergelt öeldes talveund juba. Lõpuks siiski vedasin end ühikast välja ning lippasin linna. Esmalt käisin jalanõudel järel Kristiines ning sain kahe tuttavaga ka kokku mingi aeg. Vahelduseks oli päris tore ühega neist Põhja-Tallinas ringi jalutada. Tegelikult mu päev sisaldaski suuremas osas kohtumisi ja toimetamisi. Õhtul sain veel mõne tuttavaga kokku. Vähemalt oli tunda, et keegi tahab näha ja hoolib mu olemasolust natukene.Sellised asjad on toredad:)

Tegelikult ma mõtlesin, et teeks ühikas ka midagi toredat veel enne minekut, aga plaaniks see ainult jäigi. Algselt oli jah mõttes üles korrusele minna ning seal natukene aega veeta, aga siis inimesed olid väsinud ja puhkamata ning ma ei hakanud sinna ronima ka. Kogu see maja on nii vaikne ning keegi väga ringi ei lase ja seega ei jäänud mul muud üle, kui arvuti kaudu inimeste seltskonda nautida. Ehk saab siis tuleval sügisel kogu kaotatud aja tasa teha. Mis puutub mu homsesse sissekandesse, siis seda ilmselt ei tule. Homne päev on veel suuem brainfuck ning õhtu lõpetan kõigi eelduste kohaselt Viimsis kalli tuttava sünnipäeval.

Lõpetuseks saan vaid mainida seda, et aeg läheb ikka nii kuradima kiiresti. Me kõik teame seda, aga sellest on alati hea rääkida. Just siis, kui on vaja nautida mingit imehead hetke, soovime, et aeg seisataks....Aga seda ei juhtu. Kõik head asjad saavad ükskord otsa. Täna mööda kaubanduskeskust ringi jalutades kõndisid kaks väikest last minu juurest mööda ning sõnasid:" Ma soovin, et ma oleks juba 17....Ei vähemalt 20, siis saaksin omale auto osta." Teine laps kostis vastu:" Aga mina ei tahagi kunagi suureks saada." Nende laste sõnad panid mu mõtlema sellele, et tuleb nautida iga sekundit, mis meile antud on. Kui oled noor, unistad suureks saamisest, kui aga vana, siis soovid taaskord laspsekingadesse astuda.

Thursday, September 29, 2011

Aeg on lahkuda


Mu tänane päev oli vägaväga tegus ja ainukordne. Ma ei tea mille kuradi pärast arvasin, et peame hommikul kursakaaslastega Õismäe noortekasse minema. Igatahes, hommik venis taaskord hiljale ning enne veel, kui suutsin oma rutiinsete toimetustega tegeleda, pidin juba liikuma bussikasse, et sealt edasi Pääsküla noortekasse minna. Ei olnudki Õismäe, hoopis Pääsküla oli. Käisime seal kohal umbes 12-ekesi. Meile tehti kerge tutvustav ülevaade kogu hoonest ja selle ruumidest. Peab tõdema, et kolm korrust ning kõik muud vidinad ja pudinad panid ikka ahhetama küll. Jõgeval sellist luksust pole. Lisaks ei saa muidugi mainimata jätta seda siseskateparki, mis seal oli. Kordades suurem, kui meie linna väikene nikerdis. Väga tore "ekskursioon" oli igatahes.

Õhtul oli mul ja kursaõel plaanis teha väikene pidu Patrickus. Kutsusime sinna mõistagi oma kursakaaslased ning lisaks ka mõned sõbrad, tuttavad. Kohale tuli päris normaalselt inimesi ning üldises mõttes võis üritusega päris rahule jääda. Tore oli põhimõtteliselt viimast korda enne mu minekut näha oma koolikaaslaseid ning teisi külalisi. Hetkel mul veel mingit tunnet pole, aga ilmselt see jõuab mulle alles pühapäeval kodus kohale, et pean nüüd sellest megahüper seltskonnast loobuma ning vahetama taaskord keskonda ja inimesi. Järgmine õppeaasta ma tulen küll tagasi, aga siis juba uute inimestega uuel kursusel. Loodan, et nad kõik teavad, et ma ei lahku kerge südamega ning olen ka edaspidi osa nende kursusest.Tänase õhtu parima tsitaadiga sai hakkama Egle külaline Jaanus, kes laulus tõsimeeli sellised sõnad nagu: " Maailmas on nii palju inimesi, kui palju on inimesi."

Igatahes...Jäänud veel loetud päevad siin Tallinnas ning mul on vaja veel üht-teist korda saata. Ei kujuta juba ette seda, et mis tundega ma tuleval sügisel siia ühikasse ja kooli tagasi tulen!Can't wait.

Wednesday, September 28, 2011

Damned if I do it, damned if I dont


Lööb kesköötund ja ma olen jälle leidnud tee siia blogimaailma. Mõtlesin küll, et ei kirjuta täna, aga väikese utsitamise toel ma siiski üritan miskit siia tallele panna. Okei, nüüd asja kallale. Ma alustasin oma tänast päeva mõnusa pika unega, mis sai kurva lõpu keskpäeval. Ahjaa, ma armastan kananagitsaid...Ütlen seda sellepärast, et neid on nii hea praetult muu mandi kõrvale järada- nii imeliselt head. Pärastlõunal läksin Kristiinesse Jack&Jonesi kinkekaarti kaubaks realiseerima ja pärast seda liikusime mõne kursakaaslasega EÕELi kontorisse vaatluspraktikale. Taaskord oli tore pärastlõuna koduseks saanud kontoris. Hiljem sain veel ühe tuttavaga linnas kokku.

Täna õhtul ma olen peaasjalikult tegelenud oma asjaajamistega. Kuna homme on mul ja Eglel ühine väike peolaadne ilming, siis panin suurt rõhku ka sellele. Veel on jäänud mõned päevad, mil saan siin pealinna melus ja elus oma "maalapse" rüü rohkem linnalikumaks muuta. Mulle meeldib siin avastada üha uusi kohti ning tutvuda uute inimestega. Tänasepäeva juures meeldis mulle, uskuge või mitte, hoopis kõige enam käik lemmikloomapoes. Mulle meeldib seal seista ning jälgida linde ja pidevalt magavat tuhkrut. Mul tekib selline tunne, et tahaks nad sealt puurist päästa ja kuhugi paremasse kohta viia, aga ma olen võimetu. Puurilinnu elu on nagu modellil- ajad oma asja ning näitad ennast siis, kui keegi vaatama tuleb. Ainuüksi see viirpapagoide edvistamine teeb südame soojaks.

Ma kohe lõpetan kah selle lühikese sissekande. Lõpetuseks tahan lihtsalt mainida, et jube hea viis on tüdrukuid pöördesse ajada, kui ühika koridoris ilma särgita ringi lasta. Ulme naljaks on erinevaid reaktsioone näha. Ei saanud mainimata jätta.:)

Tuesday, September 27, 2011

Lack of time to feel satisfaction

Üks paremaid tundeid üldse on ärgata hommikul teadmisega, et kohtud inimesega, keda pole terve igaviku näinud. Jalutada selle inimesega karge sügistuule käes ja pidevalt naeratada on lausa südantsoojendavalt hea. Eriti armas, et see juhtus just nüüd - enne seda, kui tuttavatega kohtumisest võib hakata ainult und nägema. See oli väga eriline vaheldus. Lisaks sellele hoidsin oma kätt soojas ka ajakirjanduse valdkonnas ning sain maha järjekordse artiliga, mille lingi leiate siit: http://soccernet.ee/rooney-ilmselt-nadalateks-mangust-valjas . Õhtul läksime koos viie kursakaaslasega TEN-i kontorisse oma esimesele praktikale. See oli küll selline uuriv ja tutvumiseks mõeldud praktika, aga huvitav siiski. Uku oli ka väga tore ning andis meie omadele ilmselt väga kena ülevaate TEN-ist kui organisatsioonist ja selle põhilistest tegevusvaldkondadest.

Nüüd kena tund aega tagasi tulin ma kinost. Käisime kahe väga armsa tuttavaga Solarises "Friends with benefits" vaatamas. Film oli tore ning ploti ma siin ümber jutustama ei hakka. Võib isegi öelda, et vahel tekitas see kergelt äratundmisrõõmu ja huumorit oli ka ikka natukene. Hea on vahel olla kultuurne ning nautida neid privileege, mis meile lõbustamiseks on loodud. Nüüd järgmised päevad tõotavad tulla päris kiired ning tegusad, sest aega napib ning paljud inimesed tahavad näha ja mitmed asjad vajavad tegemist.

Täna ma väga siin midagi hingelt ära ei kirjuta. Tean küll, et selline hingelt ära kirjutamine suurendab mu lugejaskonda ning külastustearv tõuseb ulmeliselt, aga ma siiski tahan hoida olulisemad asjad enda sees. Mu olemus kuulub ligimestele, aga sisemus hingele. Mul on siiras hea meel, et teid huvitab emotsionaalne koloriidne pläma, mis on ühe keskmise inimese kirja pandud. Üleüldse hindan ma teie olemasolu väga. Ilma teieta poleks mind praegu siin keset ööd pimedas ühikatoas sõnu taga ajamas. Hinnake seda, mis teil on, sest ühel hetkel võib see lihtsalt otsa lõppeda.;)

Monday, September 26, 2011

I just wanna feel...


Ma vist olegi nii hilja kunagi ühtegi sissekannet teinud. Olen omadega juba Tallinnas ja naudin viimast nädalat siin. Muidu täiesti tavaline pühapäeva õhtu ainult mõne erandiga. Kohe pärast seda, kui ma ennast ühikasse sisse seadsin, kutsuti mind Lasnamäele tivolisse ning pärast väikest mõtlemist ma sinna ka läksin. Tegime seal siis ühe sõidu ja läksime bussiga linna tagasi. Sõit oli päris tore ja raputas ikka korralikult. Hiljem veetsin mõnusalt aega ülemise korruse rahvaga filmi vaadates ning muusikat kuulates. Kuidas muidu seda aega siin Tallinnas mööda saata kui oma sõprade seltsis.

Mu lugejad on harjunud, et ma tavaliselt midagi väga hingelt ära ei kirjuta ning jätan isiklikud asjad siiski enda sisse. Õnneks või kahjuks on öine aeg just mõtete voolamiseks ideaalne ning ma mõtlesin, et jagan teiega natukene mõnda killukest oma suletumast elu poolest. Kui aus olla, siis ma ei tea täpselt mis mu elus toimub. Paar nädalat tagasi ma kiindusin ühte inimesse sügavalt ning ma pole suutnud sellest tundest siiani lahti saada- olen üleni sees. Kõik algas nii hästi ja ma tundsin, et ma olen õnnelik. Minu jaoks olid päeva kõige helgemad hetked need, kui suutsin teda näha naeratamas või lesimas siin samas minu kõrval. Ma ei pidanud taluma nälga, sest kõhus oli kogu aeg midagi lahti, ning see jättis päris reaalse täiskõhu tunde. Mis kõige parem, ma ei osanud arvatagi, et ühe inimese nägemine võib panna elu niii vastassuunas liikuma.

Ometigi on kõik siiski natuke keerulisem. Võib küll öelda, et kui tunded on suured, pole mitte miski takistuseks, aga paraku kinnitab erand reeglit. Olla põhimõtteliselt seotud ja loota viimase olulise sammu spontaanset sündi, ei tähenda kahjuks siiski veel happy ending-ut. Alati suudab teel esineda mingi takistus, mis pöörab kõik selle õnnejoovastuse kurvaks reaalsuseks. Olgu selleks takistuseks kas siis kauaks kuhugi lahkumine, kogemused, teised inimesed või hoopis midagi muud- üldpildis ei oma see nagunii tähtsust. Kui tunda pärast pikaajalist ja pidevat pingutustejada, et asi oli küll roosiline, aga lõpuks on roosid närtsinud, siis peab taaskord leppima pelgalt frustratsiooniga.

Irooniline on see, et just siis, kui pühenduda end ühele eksemblarile, tekib juurde ordides uusi inimesi, kes leiavad, et Sinus on midagi, mida teistes pole. Hiljem, kui olla jälle natukene teise "olekuga", ei ole enam huvi nii suur. Ma ei tea miks on mõne inimese elu stsenaarium nii sätitud, aga kohati tunudub küll, et tahaks sellest näitemängust kõrvale astuda. Raske on hakkama saada pingutuste järel tekkinud nullseisuga, olles panustanud oma elust maksimumi ja rohkemgi veel. Antud olukorras ei piisa sellest, kui Sulle igapäevaselt tehakse komplimente ja ülistatakse. Süda pole mänguasi, aga seda niimodi väikeste noahoopitega äsades võib temast lõpuks ainult ühtlane mass saada. Life is a bitch- fuck it. Loodan, et ehk kunagi saabub aeg, millal mu eluloo ühes ja otsustavas peatükis on nii algus kui ka lõpp õnnelikud.

Kui teid antud tekst ei huvitanud ja üldse kohe ei passinud, siis tahan mainida, et see on siiski pelgalt hingelt ära rääkimiseks ja te ei peagi midagi arvama ega ütlema. Te ei pea üldse lugema, kui ei taha. Ma lihtsalt loodan, et praegune mu elukäik läheb siiski soovitud teed pidi ja ma ei pea väga pettuma, sest ma olen reaalselt õnnelik!:)

Saturday, September 24, 2011

Pole maailmas õigemat kohta, kus olla, kus tunda, et mindki vajataks

Mul on rõõm näha, et olete mu kirjutistest endiselt huvitatud. Eilne külastuste arv rääkis enda eest.:) Eile õhtul istusin kodus ja mugavlesin natukene. Mingit tuju kuskile lällama minna ei olnud. Lisasin Facebooki ühe video ka, mida saate näha siit: http://www.facebook.com/photo.php?v=10150468435961040 . Näete, kui vinge nägi välja meie limusiiniga ringi rallimine ja väsitav fotoshooting. Väga midagi muud ei teinud, sest uni oli suur ja tahtmine magada veel suurem.

Täna hommikul läksin postkontorisse, sest mulle oli mingi "pakk" saabunud. Suur oli mu üllatus, kui avastasin sealt kingitus.ee kinkekaardi, millel oli kirjas "Langevarjuhüpe ja koolitus" . Juures oli väga armas tekst ja inimeste nimed, kes selle tegid. Kallid Käthlin, Kaarel, Eeva-Liisa, Kaarle, Greta, Emily, Kadi, Teele, Annli, Kristi, Egle, Raili ja Krister- aitäh, et nii armsa kingiga maha saite. Olen vägaväga õnnelik ja hindan teie olemasolu väga! Lisaks tegin täna Soccernetis ühe artikli. Seda saate uudistada siit: http://soccernet.ee/wilshere-laheb-loikusele . Tegelikult mu päev ongi suuremas osas sisaldanud jalgpalli. Lisaks Soccernetis kirjutamisele vaatasin telekast veel FC Flora ja FC Levadia vahelist mängu ning nüüd jälgin Eurospordilt Saksamaa Bundesliigat. Õhtuks plaane pole ja ega väga ei teagi, mis teha siin.

Mõtlesin siin ennist, et mu eluke on viimasel ajal muutunud kategooriliselt. Tallinnasse minek on toonud kaasa väga palju uusi ja häid tuttavaid, kellele loota ning kellele saab alati muresid kurta. Ma olen viimased kaks nädalat olnud väga õnnelik, kohati isegi pilvedes. Mul on tekkinud inimene, kelle nägemine või mitte nägemine tekitab minus sügavaid tundepuhanguid. Võib öelda, et tunnen tihti endas liblikaid ringi lendamas. Lisaks sellele tekkis pärast kolmapäevast üritust mu ümber ka palju nö fänne ja inimesi, kes ilmselt tahavad saada osa minust ja mu elust. Eeltoodud punktid on ainult üdini positiivsed, kuid selle asja juures on üks suur aga...Kõik need rõõmsad asjad juhtusid just nüüd, kui pean kohe minema kaitseväkke ajateenijaks. Kui ma tagasi tulen ei pruugi enam olla mu elus mitmeid eeltoodud aspekte, sest need on nii värsked. Ma siiralt loodan, et kõik see alles jääb!:)


Friday, September 23, 2011

I'm in heaven












Lisasin siia algusesse natukene pilte nii kolmapäevasest suurüritusest kui ka eilsest rebaste ristimisest. Alustangi siis eilsest. Sain öösel magada ainult kaks tundi...Hommikul oli kooli ees mingi aeroobika vms, aga ma ei läinud sinna, sest polnud väga maganud ja uni oli suur. Kui olin oma kaks tundi und ära maganud, avastasin meie ühika eest Tudengipäevade bussi, mis lasi hommikuäratuseks muusikat. Kõik olid nagu niuhti üleval kohe. Hommikul läksin norra keele tundi ja elasin ka ülejäänud koolipäeva kenasti üle.

Õhtul läksime paraja pundiga Tammsaare parki, sest meil oli seal rebaste ristimine. Meid väga palju kohale tegelikult ei tulnudki. Kogu kolme osakonna peale kokku mingi maksimum 40 lähedale. Tegime seal siis igast mänge ja tutvusime. Hiljem jaotati meid viite gruppi ning me läksime linna peale orienteeruma. Selle ülesande juures oli kõige feilim see, et üks punkt polnud kaardi peal märgitud kohas ja seda ei saanudki läbida. Muidu oli väga tore ja sai natukene ennast proovile panna. Orienteerumise lõpetasime Vabaduse väljaku taga olevas pargis, kus meid siis lõplikult ära ristiti. Õhtul istusime ühikas ja hävitasime ühes armsas ja koduseks saanud toas mu Malibud ära ja veetsime niisama kvaliteetset aega.

Täna hommikul oli mul ainult üks tund ja selleks oli vene keel. Ühtlasi oli tegmist ka mu selle aasta viimase tunniga...Natukene kurb on mõelda, et pean ära minema, sest kõik inimesed on ni kalliks saanud ja hoiavad mind nagu oma pere. Kuu ajaga on saanud selgeks, et noorsootöö õpilased ja vähemalt mõned sotsiaaltöö omad ka, on maailma sõbralikumad ja hoolivamad inimesed üldse. Pikema jutu sellest tundest saan kirjutada alles järgmine nädalavahetus kui on lõplikult minek. Aga jah, tulin täna rongiga koju, sest tädi polnud Tallinnas. Rong oli vägaväga ülerahvastatud. Nüüd juba olen kodus ja proovin puhata, tehke teie ka seda.

Thursday, September 22, 2011

Center of Attention

Eile oli üks meeletumaid päevi mu elus. Juba kell kuus õhtul läksin Karli ja Keijoga Hollywoodi, et peaproovis oma etteastet läbi teha. Ütleme nii, et proov oli mu jaoks jube, ka teiste jaoks. Me ei kuulnud üksteist ja mul oli hääl vägaväga jube. Sellegipoolest oli proovist kasu. Pärast seda liikusin bussika poole, sain Steni ja Janega kokku, kes külmetasid vihma käes ja ootasid mingit oma ostukäruralli võistluskorda. Ühikas käisin pesus ja siis suundusin juba uuesti linna. Läksin Tudengimajja, kus harjutasime alguses Keijoga laulu mingi tunnikese ja hiljem ühines meiega ka Karl. Pool tundi pärast südaööd liikusin ma Hollywoodi.

Kui ma Hollywoodi jõudsin, oli pidu juba alanud. Algul istusin seal VIPis ja puhkasin jalga. Sattusin ühe ameeriklasega jutusoonele ning rääkisin talle Eestist ja siinsetest kohtadest. Ta oli väga positiivselt meelestatud ja ütles, et on võistlusel ka minu poolt. Pärast seda sain ma oma kooli inimestega kokku, kes olid teinud plakateid ning olid nii palju vaeva näinud. Veerand tundi pärast ühte öösel astusime siis esimest korda ka lavale. Esitasime sama kava, mis neljapäevalgi. Pärast seda tuli fantaasiavoor, kus pidime oma talendist rahvale ülevaate andma.

Etteasted olid kõik väga vinged ja väärisid suurt aplausi. Minul oli õnn see fantaasiavoor kokku võtta. Esitasime Karli ja Keijoga akustilise versiooni loost "Veenus". Nii palju, kui tagasisidet olen saanud, siis vaatamata mu äraolevale häälele, meeldis see siiski üldjoontes kõigile. See oli võimalus olla laval vaba, kutsuda rahvast kaasa laulma ja plaksutama. Kõige parem tunne oligi see, et kui me looga alustasime, tulid inimesed kohe kaasa ning tekkis väga suur fiiling. Panna saalitäis rahvast koos Sinuga laulma ei ole just igapäevane. Lõpetuseks oli vaja hakkama saada "Bondwalkiga". Pidime natukene toolidega laval liikumist tegema, millele järgnes siis kerge catwalk bokserites. See meeldis naissoost inimestele ikka väga. Kisuti sokke jalast ära ja puha.

Kui esinemised seljataga, jäi ainult üle oodata tulemusi. Kuna ma teadsin, et olin juba Weekendi hääletuse võitnud ja teeninud rahva lemmiku auhinna, siis oli teada, et peaauhinna võitmine on praktiliselt võimatu. Tavaliselt ei anta mõlemat tiitlit samale inimesele, see on the golden rule sellistel üritustel. Kui auhindade kätte jagamiseks läks, saingi oma rahva lemmiku tiitli kätte. Sellele järgnes ONE kondoomide auhind, mis lendas Dimale, seejärel suunduti esikolmiku juurde. Kohe alguses hõigati välja minu nimi. 3. koht ja rahva lemmiku tiitle on minu jaoks saavutus, sest see näitab, et kogu see jant läks asja ette. 2. koha sai Rasmus ja esimese Dima. Pärast seda tegime natukene pilte ja lõpetasime ürituse üleval koogi söömisega.

Tahtisn öelda, et olen ülimalt õnnelik, et mul on niii palju häid ja toredaid sõpru, kes viimase nädala vältel on mulle kaasa elanud. Mul on suurepärased kursaõed ja koolikaaslased, kes kõik tundsid muret, et kuidas mul läheb seal jms. Ning need plakatid- kellelgil teisel polnud neid. Suur-suur aitäh ka selle eest. Ma nautisin laval iga hetke ja võimaluse korral teeks veel midagi sellist. Ahjaa, pildimaterjali lisan järgmises sissekandes ilmselt.

Tuesday, September 20, 2011

Mus on esiisa verd aga ajaloost tean vähe

Eilne õhtu oli suhteliselt mõnus. Minu jaoks algas see Vabakalt teatejooksuga. Jooks oli siis viie vahetusega, igal ühel oli vaja joosta umbkaudu 500 meetrit. Mina jooksin esimest vahetust. Alguses pidime õhupalli täis puhuma, selle kinni siduma ja siis võisime alles rajale söösta. Sain siis esimesena rajale. Jooksin päris kena maa, lasin teise koha endast mööda ja siis otsisin kohta, kus vahetust üle anda. Kuna jooks oli alguses pimedas pargis ja me jooksime kolmekesi valesti, siis jäime hoopis teistest maha ja pidime 300 lisameetrit jooksma. Kokkuvõttes väga vahet polnud, sest kolm meeskonda ei jõudnudki lõppu, sealhulgas ka meie oma, sest ekslesid kuskil keset linna ringi.:D

Pärast seda, kui ma olin ära jooksnud, läksin Tudengimajja pesema ja siis jätkasin koos oma kooli omadega juba rongkäigus. Kuna meil on vaieldamatult kõige suurema tüdrukute protsendiga kool, siis oli ka meie kooli kiljumist ja räuskamist kaugele ära kuulda. Teadupoolest levivad kõrgemad helid paremini. Rongkäigus tundsime ennast väga meelalt. Kui rongkäik läbi sai, siirdusime kogu oma seltskonnaga ühiselt Vabakale, et seal häälepaeltele valu anda. Lehvitasime oma lippu kõrgel ja laulsime eeskujulikult kõike laule kõva häälega kaasa. Arvan, et me ei jäänud seal märkamatuks. Hiljem istusin natuke Tallinna Tudengimajas ja siis läksime öösel Keijoga sealt jala ühikasse.
Täna oli väga naljakas ja nauditav päev. Mingi hetk hommikul mõtleid kursakaaslased, et teevad mulle homseks Facebooki fännilehe ja saidki sellega maha. Seda saab vaadata siit: http://www.facebook.com/event.php?eid=293489320666461 . Natukene inimesi seal ikka on. Lisaks saime fotograafilt veel natukene fotoshootingu pilte ja lõpuks jõudis weekend.ee keskkonda ka hääletus. Hääletust saate näha siit: http://www.weekend.ee/?gid= . Oleksin väga-väga tänulik, kui te seal minu poolt hääletaksite. Hetkel on seis hea, aga skoor on viimase tunniga natukene langenud. Õhtul käisin teiste osaliste ja korraldajaga Kristiine Jack&Jonesis natukene riideid vaatama homseks. Loodan, et homme tuleb väga vinge üritus.

Monday, September 19, 2011

Elagu tudengipäevad!

Laupäeva õhtul ma siiski ei istunud kodus. Käisin kolme inimesega väljas. Tagasi tulime suhteliselt viisakal ajal. Eile oli selline päev, kus magasin pool päeva maha. Õhtul käisin kahe sõpaga väljas. Hiljem tegime ühikas K. ja K-ga kerge jämmi. Harjutasime kolmapäevases esinemiseks laulu. Harjutasime seda nii toas 325, meie koridoris kui ka köögis. Lõpp-produkt oli päris hea ja ma arvan, et kolmapäeval häbisse ei jää.

Kuna mul oli taaskord vaba päev, sain natukene kauem puhata. Ennist käisin linnas Kaitseressursside Ametis oma paberitel järel. Nüüd vaja homme avaldus kooli viia ja siis ilmselt on kõik tehtud. Täna on see päev, kui algavad Tallinnas tudengipäevad. Tõotab tulla päris vinge nädal. Ma lähen juba kella seitsmeks Hollywoodi, et seal kolmapäevast proovi läbi teha ning siis lippan kohe vabakale. Olen ka kooli teatejooksu meeskonnas ja seega pean juba kolmveerand kaheksa kohal olema. Pärast seda on kohe avaparaad, kus oleme ka oma kooliga kenasti esindatud. Õhtu lõpetab ilmselt väga meeliülendav öölaulupidu. Tulge kõik kohale, asi on seda väärt.

Nüüd siis selline lõik, mida ma nõrganärvilistele ei soovitaks. Selles suhtes, et sattusin täna peale ühele väga ebameeldivale tegevusele ning ma mõtlesin, et mis seal ikka, kirjutan sellest natukene. Ennist kui ma Räägu peatuses bussi ootasin, tuli ootepaviljoni üks pomps, kes haises räka ja uriini järele. Ta sättis end sisse pingile ja hakkas pükse jalast võtma. Alustuseks rebis endal pikad püksid maha. Seejärel eemaldas mustad ja ülimalt jäledad aluspüksid. Viskas need pingi kõrvale maha ja tõmbas pikad püksid uuesti peale. Kogu selle jama käigus määris ta oma tagumikuga ära bussipeatuse pingi, mis on nüüdsest õnnistatud haisva väljaheitega. Vabandust, kui olin natuke liiga rõve, aga ma hoiatasin.:D Kahju, et selliseid inimesi eksisteerib...


Saturday, September 17, 2011

Where was I when the rockets came to life?

Teate kui hea oli eile käia Von Krahlis Zetode ja Orelipoisi kontserdil. Nende kahe artisti koostöö oli väga mõnus ja haaras rahva päris hästi kaasa.Oligi vaja natukene vaheldust Hollywoodile ja kogu sellele jamale. Kontsert oli nii lõõgastav ja väsitas mu ikka korralikult ära. Täiega chill värk igatahes ja tänan oma kallist sõpra Laurat, kes mind sinna kutsus. Päris mõnus oli õhtul kahe toreda inimesega jala Von Krahlist Räägusse jalutada.

Täna pidin keskpäevaks Arigato jalgpalliväljakule jõudma, aga asi kiskus natukene nihu. Läksin alguses bussiga Kristiine Keskuse juurde, et sealt edasi sõita. Sõitsin siis päris pikalt edasi ja avastasin, et ma ei jõua bussiga õigeks ajaks. Läksin bussist maha ja mõtlesin, et võtan takso. Taksost nägin ma siiski ainult und, sest olin oma rahakoti ühikasse jätnud. Kõndisin siis päris mitu kilomeetrit jala ühikasse ning sain sealt toanaabriga lõpuks stiilse hilinemisega kohale. Mäng meil väga hästi ei läinud. Lööged ei leidnud sihtkohta ja üldse olime väga mannetud. Kaotasime selle 1/8 kohtumise skooriga 0:7. Nüüd on meie Rahvaliiga hooajal kriips peal. Vähemalt oli võrreldes eelmise aastaga korralik progress.

Nüüd õhtul ma hetkel veel ei tea, mis teen. Ilmselt lähen kuhugi välja kellegagi. Kõige haigem on see, et nädala keskel on kõvasti rohkem asju teha kui nädalavahetusel. Hetkel lihtsalt istun, aga koolipäeviti käin igal pool ringi. Eks siis selgub, mis saab veel täna.

Friday, September 16, 2011

Once in a lifetime experience

Kerge ülevaade siis eilsest elust. Õhtul kella üheksaks liikusin Räägult Hollywoodi suunas, et seal peoks ettevalmistusi teha. Tegelt päris kohe ei läinud, käisin Räägupesas söömas ka, sest kõht oli ikka väga tühi, aga see selleks. Hollywoodis hakkasime kohe trenni tegema. Kuna meil oli asi suhteliselt selge, pidime ainult paar korda läbi tegema. Pärast seda nillisime niisama ringi maja peal ja kell 11 sõitis meile ukse ette uhke valge limusiin, millega me siis linna kruiisima läksime. Sõitsime tund aega mööda linna ringi. Muusika möllas ja jook oli ka ülim. Tegime ka ühe vahepeatuse Kadriorus, kus oli värskelt lõppenud "Valgus liigu Kadriorus" üritus. Tegime seal pilte ja rallisime edasi. Kokkuvõttes saab öelda, et vägaväga vinge kogemus oli.
Täpselt selle sama Royal limusiiniga sõitsimegi.

Hollywoodi juurde tagasi jõudes tegime seal ühe pildi ja liikusime sisse. Pidu juba käis ning rahvas küttis end üles. Panime siis esinemisriided selga ja õigepea astusimegi lavale. Ahjaa, vahepeal seal olles tekkis selline häiriv insident, et kaks inimest olid minu nimel endale sissepääsu võtnud ja siis teised kaks mu tuttavat, kellele need olid mõeldud, jäid pika ninaga. Ma tean, kes need inimesed olid, aga ma ei saa midagi teha, las jääb.:) Umbes veerand tundi pärast ühte läksime lõpuks ka meie lavale. Kava oli meil enam-vähem. Lisaks tantsule kutsuti meid kõiki ükshaaval ette ning tutvustati.Pärast esinemist läksime tagasi saali pidutsema. Või noh, kes läks, kes mitte. Mul endal oli jube peavaluhoog, aga ma kannatasin ära. Kõige lambikam asi kogu õhtu juures oli see, et nägin seal teiste seas ringi aelemas ka kettaheite maailmameistrit Robert Hartingut...:D Koju sain umbes neljaks.

Täna hommikul käisin vene keele tunnis ning ülejäänud aja olen istunud oma toas. Õhtuks veel plaane pole, aga midagi kindlasti teen. Tänase päeva jooksul peaks weekend.ee keskkonda tulema "Tundengimees 007" hääletus, kus rahvas saab oma lemmiku valida. Fotoshootingu pildid peaks ka varsti meieni jõudma. Mõned me juba fotograafilt saime, aga suur hulk on veel tulemata. Lisaks on juba internetis üleval meie üritust promov artikkel, mida saate lugeda siit: http://www.elu24.ee/566220/com/jargmisel-kolmapaeval-selgub-tallinna-kuumim-ja-seksikaim-tudengimees-007/
Lisaks ärge unustage ennast ättendidga ka kolmapäevasele grändfinalele, kus mängitakse ette "Tudengimees 007" lõppvaatus koos võitjatega. Eventi leiate siit: http://www.facebook.com/event.php?eid=221047857948678

Thursday, September 15, 2011

Hollywood (C)hills


See aeg siin Tallinnas liigub ikka ulmeliselt kiiresti. Koolipäevad on küll pikad ja väsitavad, aga sellegi poolest leian ma endas energiat täie hooga edasi liikuda. Eile oli mul päris-päris tegus päev ja see võttis ikka korralikult läbi. Kõige enam üllatas mind Liikumisharrastuste tund, kus ma sain ikka sellist füüsilist, et mõnus hakkas kohe. Alguses pidime tänaval vähemalt ühe ringi jooksma. Mina ja Erlend mõtlesime, et teeme natukene rohkem ning jooksime kaks ringi. Olgu siin kohal ära mainitud, et üks ring oli umbes kilomeeter või sutsukene peale. Hiljem tegime sees natukene rivitrilli harjutusi ja proovisime ka võrkpalli sööta. Kirsiks tordile olid 200 hüppenööri hüpet. Mina olen väga rahul, et selliseid tunde ka meil koolis on. Lausa lust.:) Hiljem käisin Hollywoodis tantsuproovis. Proov oli edukas ja isegi mina, täielik puujalg, nautisin seda proovi.

Täna on ka olnud päris tegus ja tihe päev. Hommikut alustasin ülimalt meeldiva ja põneva norra keele loenguga. Vähemalt oli meil lõbus. Pärast seda oli veel terve posu igasuguseid aineid. Nüüd ma jõudsin lõpuks ühikasse ja lasen niisama lebot. Mõtlesin küll, et saan minna üritusele nimega "Valgus kõnnib Kadriorus", aga see jääb katki, sest ma pean hoopis minema Hollykasse õhtuseks värgiks ette valmistama. Mingi 9-10 oleme seal proovis ja siis hiljem liigume peole sujuvalt. Loodan, et rahvast tuleb suht korralikult ja on üks järjekordne tore ja mõnus õhtu. Kohtume Hollywoodis. Ahjaa, Facebooki attendiga on alguses sissepääs tasuta, kui piisavalt vara tulla.:)


Tuesday, September 13, 2011

Lifestyle of the rich and the famous

Taaskord pole ma päris mitu päeva siia kirjutanud. Alustan siis pühapäevast. Sain tädiga umbes nelja aeg autoga Tallinnasse. Pärast seda istusin ühikas. Ega siin pühapäeva õhtul midagi teha polnud ja seega oli päris tore vahepeal poolteist tundi pinksi mängida. Oligi vaja end liigutada natukene.

Eile mul kooli polnud, aga see-eest oli mingi sada muud tegevust. Hommikul läksin kõigepealt kodakondsus- ja migratsiooniametisse, käisin seal oma uuel ID-kaardil järel. Pärast seda oli natukene vaba aega ja siis tõttasin "Tudengimehe" kandidaatide ja korraldajatega Kristiines asuvasse Jack&Jonesi kauplusesse riideid valima. Sebisime paari tunniga kõik vajaliku mandi kokku ja siis põrutasime Hollywoodi. Seal tegime kahetunnise tantsuproovi ja siis arutasime natukene neljapäevase peo asju. Õhtul olin ühikas ja veetsin kvaliteetaega.

Täna hommikul juhtus selline asi, et ma ajasin oma norra keele tunni aja sassi ning magasin selle peaaegu maha. Lõpuks jõudsin siiski õigel ajal tundi, aga ma ei jõudnud tunniks oma materjali läbi vaadata ning tundsin end seal nagu loll lammas. Õnneks midagi väga hullu polnud ja järgmine kord vaatan oma tunniplaani ilusti üle. Pärast seda osaleisn veel ühes loengus ja siis läksin Hollykasse pildistama. Algul tegime päris palju fotosi Hollykas, aga siis liikusime edasi Viru parklasse ja tegime seal edasi. Pildistamine kestis kokku 6 tundi.

Kogu selle "Tudengimehe" värgiga tekib vaikselt selline staarikeste tunne peale. Ma küll väga ei ole sellist asja kogunud, aga kogu see jant tundub ikka väga tuus. Neljapäeval on juba warm-up pidu, kuhu me peaksime ideepoolest saabuma galantselt ja staarilikult. Lisaks on võimalus neljal minu tuttaval tulla nii neljapäevasele kui ka kolmapäevasele üritusele VIP-looži. See näeb ette seda, et meile on eraldatud koht, kuhu pääsevad osalised, nende neli sõpra ja siis korraldajad. Kui kedagi väga huvitab, siis kiiresti tehes saab olla üks neljast. Aga jah, päris huvitav elu on.

Saturday, September 10, 2011

Ei oska midagi oodata

Eile pärast oma sissekande lõpetamist ja ringi aelemist sain õhtul Tallinnast autoga Jõgevale. Õnneks ei pidanud rongiga loksuma. Jõgeval ma väga kaua olla ei saanud. Pakkisin asjad lahti ja toimtasin natukene ning siis juba liikusin Tartu suunas. Muidugi vahepeal sain ma kutse Rannale meie kooli laagrisse minna, aga see käik jäi tänu antud lubadustele ära. Lisaks osalesin ma Facebookis ühel Embassy peo üritusel ja võitsin kannu mingit vägijooki, aga seda ma ka kahjuks realiseerida ei saanud.

Tartusse jõudes liikusin ma kesklinna ning otsisin üles Kristeri ja Kadri ning me jäime esialgu Taskusse kaaslasi ootama, et sealt siis kollektiivselt edasi liikuda. Hiljem käisime veel mäkis, järasime paar burgerit. Mingi hetk saime teistega lõpuks kokku ja liikusime bussiga Laigu lahkumispeole. Pidu oli selline viisakas ning nauditav. Ma küll olin kuidagi väga julmalt väsinud, aga mõned tunnid suutsin siiski seal nendega olla. Hiljem ma läksin magama, aga teised olid isegi varajaste hommikutundideni üleval.

Hommikul olin veel seal natukene ja keskpäeval liikusime teistega linna. Jõudsin napilt-napilt oma bussi peale ning nüüd olen juba paar tundi oma päris kodus olnud. Täna midagi plaanis pole...Ainult sauna tahaks rängalt. Lisaks avastasin ma ennist oma postkastist teate, et olen valitud "Tudengimees 007" viie finalisti sekka. See tähendab seda, et pean hakkama igalpool üritustel käima ja esinema ning igast muud ka. Juba tuleval nädalal osalen photoshootingul ja käin mingitel koosviibimistel. 15. sept. on juba warm-up pidu, kuhu on kõik toetajad kohale oodatud. Kulminatsioon toimub 21. sept. Hollywoodis. Eks siis näis, kuidas mul läheb. Väga midagi ei looda. Igatahes järgmised kaks nädalat on ikka väga-väga kurnavad ja rasked.

Friday, September 9, 2011

Almost there


Ma olin eile väga väsinud. Loengud algasid hommikul vara ning lõppesid alles õhtul. Ma üritasin küll süveneda ja kõike muud asjalikku ka, aga vahel oli tõesti see liiga üle jõu käiv ülesanne. Kõige huvitavam loeng oli " Eesti Rahvuskultuur", kus õppejõud rääkis väga huvitavalt ja tegi nalja. Loengu lõpus pidime jagama end kahte leeri ning
nö väitlusega oma seisukohti selgitama. Mulle see rängalt mekkis, sest mul polnud igav ja sai natukene vaileda, hõõhõõ.:) Õhtu veetsin ühikas väga meeldiva seltskonna saatel.

Kuna ma sain eile suhteliselt hilja magama, siis oli täna natukene keeruline ennast hommikul üles sundida. Õnneks oli mul vaja ainult vene keele loengusse minna- rohkem tunniplaanis tunde pole. Enne tundi aga märkasin, et meil on vaja üks lehekülg kirjalikku kodutööd teha ja siis ma nägin sellega vaeva natukene. Nüüd on loengud läbi ning ma ootan edasisi käike. Mingi hetk lähen ma Jõgevale korraks ja hiljem sealt edasi Tartusse. Tartusse lähen sellepärast, et Suvekooli peakorraldaja Toomas Laigu peab täna oma lahkumispidu. Kes veel ei tea, siis ta läheb Indiasse päris mõneks ajaks.
Ahjaa, kuna meie koolis võib poisse ühe inimese sõrmedel ja varvastel kokku lugeda, siis käisid eile vanema kursuse neiud mulle ajuloputust tegemas, et mina ja mõni veel peaks Tudengimehe võistlusele minema. Ma küll algul järasin oma burksi edasi ja ütlesin, et see ei köida mind, aga hiljem lubasin siiski sellega tegeleda ning inimesed välja otsida. Nüüd seis on selline, et mina ja Erlend regasime ära sinna ja võtame sealt vist siiski osa. Oleneb muidugi, kas meid valitakse. Igatahes oleks väike vaheldus koolielule.

Ilusat nädalavahetust.

Wednesday, September 7, 2011

Can't go any better

Avastasin just, et mu viimane sissekanne oli pühapäeval. Ei, kallid lugejad, ma pole laisaks muutunud. Kogu see blogipidamise passiivsus tuleneb mu kiiretest ja pikkadest koolipäevadest. Alustan siis esmaspäevast.

Esmaspäevad on hetke tunniplaani järgi mul vabad päevad. Ma ei saa sinna midagi parata, et uni tundus sellel hommikul nii paganama magus, et ärgates oli juba pool päeva kiiruga mööda rutanud. Mul ei tekkinud isegi sellist kaastundlikku mõtet, et keskkooli õpilastel ja natukene noorematel oli sellel päeval raudselt ülimalt pikk ja väsitav koolipäev. Pärast ärkamist läksin ma linna ja käisin kahes erinevas pangas ja migratsioonimaetis oma asju õiendamas. Linnas kohtasin ka Põhja-Iirima jalkafänne, kes olid elevil ning ootasid väga teisipäevast mängu Eestiga. Muuhulgas lubasid nad meie omadele sauna kütta ja parajat lärmi teha. Sel hetkel nad ei teadnud veel, kui kurvalt see mäng nende jaoks lõppeb. Ahjaa, esmaspäeval oli vägaväga palav ilm ka.

Eile oli ülitegus päev. Hommikul vara läksin loengutesse ja saabusin alles viie aeg õhtul. Kõige enam elevust pakkus mulle selle päeva juures õhtune jalgpallimatš Eesti ja Põhja-Iirimaa vahel, kuhu olin juba ammu piletid ära ostnud. Mängule läksime Kristjaniga kahekesi, sest Priit ei saanud Tartust kohale tulla jms. Ma ei hakka nüüd midagi siin tagasi hoidma. See mäng oli lihtsalt suurepärane. Kõik need neli suurepärast väravat ja muidugi ka Raio löödud omavärav tekitasid tohutult emotsiooni. Karjusin oma hääle täiesti ära ja nautisin iga staadionil veedetud sekundit. Eesti koondis on hetkel super vormis ja kõik tundub minevat ülesmäge. Aitäh, Martin, Tarmo, Sergei ja Kaimar nende ilusate väravate eest. Emotsioon on siiani laes ning videoid vaadates valdab mind ikka ja jälle selline mõnus ja nauditav külmavärin. Nüüd olen juba järgmise mängu ootel.

Tänane päev on olnud samuti väga tegus ja väsitav. Taaskord pidin hommikul vara minema kooli ning saabusin sealt alles kena kolmveerand tundi tagasi. Mõtlesin, et niisama ma istuda ei viitsi ja seega lähen kohe-kohe Maarjamäele Levadia ja Infoneti karikamängu vaatama. Olge mõnusad edasi.

Sunday, September 4, 2011

Busy life

Eile õhtul sõitsin perega Karksi-Nuia onu sünnipäevale. Mul enesetunne väga hea ei olnud ja palavik kimbutas ka ja seega ma ei joonud ega söönud eriti midagi. Kuna ma olin kõige paremas konditsioonis, pidin hommikul Karksist koju sõitma. Miks ma seda räägin?Sellepärast, et see oli esimene kord pärast õnnetust, kui ma nii pikka maad sõitsin ja pealegi läks tee sealt samast saatuslikust kohast mööda. Õnneks midagi viga polnud ja sain ilusti hakkama. Egas mu sõiduoskused pole kannatada saanud, lihtsalt tuli oma hirmule vastu seista ning see ots ära teha. Nüüd on juba kordades kergem.

Kohe pärast koju jõudmist pakkisin asjad ja läksin linnakale turniirile. Ilm oli ilus, kohati isegi palav, ja tuju hea. Kokku tuli kohale koos meiega viis meeskonda. Võitsime kolm esimest mängu kindlalt ära ja kindlustasime endale koha finaalis. Finaalis mängisime Sauga vastu ja võitsime neid alles pärast penaltiseeriat. Kolmandaks jäi FC Õieke, kes alistas pronksimängus SK Noorus 96 poisid ja viiendaks SK Sordi. See oli meie tiimile esimene turniirivõit üldse ja seega võib rahule jääda.

Nüüd olen ma juba Tallinnas. Suht naljakas mõelda küll, et selle lühikese päeva jooksul olen olnud Karksi-Nuias, Jõgeval ja nüüd juba Tallinnas. Päris kiire tempo taga ning sellest ma just puudust tundsingi. Vedasin ühikasse kõiksugu tavaari alates pannilabidatest toiduõlini välja. Homme mul kooli pole ning saan linnas natukene toimetada. Vaja migratsioonimaetisse minna, pangast läbi käia ja veel nipet-näpet. Ilmselt hakkab sellest nädalast koolis ka natukene tihedam ja kiirem periood. See nädal on päris palju toredaid asju plaanis, aga nendest juba tulevastes sissekannetes.

Saturday, September 3, 2011

That's the way I like it


Neljapäeva õhtul läksime kogu noorsootöö grupiga Patrickusse aega veetma, et sealt hiljem edasi Rock Cafesse suunduda. Rockis oli päris palju inimesi kohal. 100 esimest tulijat said tasuta õlut ning me kuulusime ka nende sekka. Mul hakkas seal peo aeg rängalt paha ja enamus aja üritasin kuskil valust lahti saada. Muidu oli täiesti okei ja muusika meeldis samuti. Selless suhtes, et peaks natuke rohkem neid üritusi tegema oma seltskonnaga. Tundub, et kõik teavad, mida nad tahavad ja rahvas on ka ülitore.

Eile hommikul oli mul vene keele tund ja siis sain hakata kodu poole liikuma. Vene keeles oli päris lõbus ja mulle isegi meeldis. Enne rongi peale minekut tegin Soccerneti ühe artikli ja siis hakkasin minema. Artiklit saab lugeda siit: http://soccernet.ee/gonzalez-on-marseille-s-onnelik Kui ma kell kuus koju jõudsin, liikusin kohe staadionile mängule. Toimus Rahvaliiga 1/16 finaal FC Kuremaa ja Ahja vahel. Me võitsime küll avapoolaja 3:0, aga teisel lasime endale kaks vastu lüüa. Kokkuvõttes 3:2 võit ja liikusime edasi 1/8 finaali. Koju jõudes avastasin, et ma olengi haige ja kraadisin endast palaviku välja.

Kohe pärast koju jõudmist sain telekast hakata jalkat vaatama. Sisimas lootsin, et ehk suudab Eesti sama Sloveenia vastu, mis suudeti mõni aeg tagasi Serbias. Mäng oli väga hea ja nauditav. Eesti koondis suutis väga tugeva Sloveenia nende enda kodus nokauteerida. Vassiljevi kindel penalti ja Ats Purje oskuslik löök olid täpselt need, mida meil vaja oli. Olen üliõnnelik meie meeskonna üle. Keegi ei saa nüüd vastu vaielda, et meie koondisel on sisu ja, et nad on võimelised iga vastasega hästi mängima. Lihtsalt suurepärane. Nüüd ootan pingsalt teisipäevast mängu Põhja-Iirimaaga, mis toimub Tallinnas ja mida lähen ise ka kohale vaatama.

Täna ma lähen peatselt Karksi-Nuia onu sünnipäevale. Puhkamisest võib taaskord suu puhtaks pühkida. Peame vennaga homme hommikul poole kümneks kindlalt Jõgevale statale jõudma ja seega väga ränka pidu lubada ei saa.

Thursday, September 1, 2011

Simple life


Meil, Rahvusvahelisel Noorsootöö seltskonnal, oli täna vaja ainsana 1. kursuse noorsootöö omadest kooli minna. Peaeriala ja multimeedia omad said päeva vabaks. Kusjuures neil pole homme ka tunde. Igatahes...Esimese asjana pidi meil olema vene keel, aga sellega läks nautkene nihu ja alustasime hoopis norra keelega. Kuna me lõpuks saime siiski norra keele grupi kokku, sest mina ja veel osad tulime vastu ja aitasime selle grupi täis saada. Peab tõdema, et ega ta nüüd teab, mis kerge keel pole, aga nagu iga teine asi siin maailmas, nõuab see ka harjumist. Sain mõned laused selgeks juba ja üritan hääldusega samuti Sina-peale saada. Näiteks võin tuua sellise lause: ‎"Jeg heter Kervin, hvad heter du?". Teise ainena toimus prantsuse keel. Mul seda polnud ja olin siis lebolt selle aja. Hiljem toimus meil Noorsootöö põhialuste loeng. See oli päris huvitav.

Täna õhtul ei pea õnneks niisama ühikas tühja vahtima. Juba kell seitse lähen koos oma noorsootöö semudega Patrickusse ja sealt hiljem edasi tudengimöllule Rock Cafesse. Ma küll ei tea kaua me seal oleme jms, aga tagasi on sealt päris pikk maa.Pidu tuleb kindlasti vinge ja tuleb igat hetke seal nautida. Peaesinejaks on Smilers ja üles astub teiste seas veel ka Mihkel Ratt. Sissepääs on suht soodne ja tudengitele vägagi taskukohane...Muidugi oleneb, millal tulla- mida varem, seda odavam. Igatahes, kui keegi tuleb, siis kohtume seal.:)

Homme on asjalood sellised, et hommikul mingi aeg pean korraks kooli minema. Meil on tunniplaani järgi kavas hispaania keel ja vene keel tugevamale grupile. Hispaania keelde ma minema ei pea, küll aga olen ma just seal samas vene keele tugevamas grupis ja pean end sinna kohale vedama. Seda, kuidas ma sinna tugevamasse gruppi sain, ma ei tea. Tean ainult seda, et mu testi tulemus oli 48 punkti 60-est, mis on ikka ulmeliselt palju. Eks siis pean hakkama lisatunde võtma ja vene keele korralikult suhu saama. Ega siin nalja pole:)