Saturday, December 31, 2011

2011. - good and not so good






















Mõtlesin pikalt, et ma ei viitsi seda kokkuvõtlikku postitust teha, aga juba mitu korda on pidevad lugejad mind pinninud, et ma ikkagi asja käsile võtaksin. Eks ma siis üritan midagi kirja panna. Algselt panen kirja, siis kõik head ja meeldejäävamad juhtumid ja tegemised ning siis proovin lühidalt välja tuua ka negatiivsemad seigad.

2011. on olnud mul väga tegus aasta. Aasta alguses tulevad meelde sellise
d sündmused nagu Teni talipäevad ja mõistagi ka EYP Helsinki 10. juubelisessioon. Soome sessioonist nii palju, et see oli väga-väga suur samm minu TEN/EYP karjääris. Koht, kus sain nädal aega olla koos väga rahvusvahelise inimesega, suheldes kogu aja vältel ainult inglise kee
les. Sain sealt sessioonilt sõpru üle terve Euroopa. Meeldejääv sündmus kohe kindlasti.



Kevadest tuleb mulle meelde veel rohkem meeldejäävaid sündmusi. Eraldi saab siin kohal välja tuua Eesti 11. EYP sessiooni, kevadise EÕEL-i üldkoosoleku, tutipäeva, TENi ürituse "Linn lilleliseks" ning TENi 10. sünnipäev. Eesti 11. sessioon oli minu teine Eesti riiklik nationali sessioon, mis oli väga awesome igas mõttes. EÕELi üldkoosolekul sai ka palju toredat teha ning sõpradega koos olla. Tutipäev oli lihtsalt üks tore ning vältimatu sündmus, mis oli üks viimaseid ettevõtmisi oma klassiga. "Linn lilleliseks" üritusel sai vaatamata vihmasele ilmale Tallinna loomaaias koos erivajadustega inimestega natukene head tehtud.TENi sünnipäe
v oli lihtsalt tore.





Suvi oli see aasta ülimalt tegus. Esimese asjana tooksin välja klassireisi Kihnu saarele. Olid kolm ülipalavat ja imetoredat päeva heade inimeste seltis. Järgmisena toimus selline suursündmus nagu keskkooli lõpp. See sündmus ei vaja väga kommentaare. Kord elus lõpetab inimene selle pika ja lohiseva koolitee, mis nüüd tagantjärele mõeldes oli ülimalt meeldiv ja tore. 1.-3. juulini leidis aset järjekordne laulupidu, mis oli hingematvalt võimas ning ei vaja samuti erilisi kommentaare. Kõige rohkem aega kulus mul suvel Suvekooli korraldamise peale. Suvekool toimus 7.-12. august Pärnumaal. Kokku tuli ligi 150 õpilast üle terve Eesti, kes veetsid koos kvaliteetaega. Oli igat pidi võimas ning tore üritus, mis ühtis mõistagi ka mu sünnipäevaga. Meeldejääv sünnipäev igas mõttes. Viimaste asjadena saab suvest veel ära tuua TENi suvepäevad, "Vabaduse laul" ja ohtrad jalkamängud nii kohtunikuna kui ka mängijana
FC Kuremaa ning korra FC Soccerneti rivistuses.

Sügisel tegin uue sammu tuleviku suunas ja läksin õppima Tallinna Pedagoogilisse Seminari, kus sain riigieelarvelise koha Rahvusvahelise Noorsootöö erialale. Pean tõdema, et otsus oli väga õige. See kuu aega, mis ma seal koolis veetsin, oli nauditav. Lisaks koolielule võtsin osa ka muudest üritustest ning ühe erilisemana saab välja tuua Tudengimehe võistlus, kus esindasin edukalt oma kooli saades Weekendi lehel rahvalemmiku tiitel ja ka kolmas koht. Väga toredad kursakaaslased on see, millest nüüd puudust tunnen.

Oktoobrist muutus mu elu kardinaalselt, sest astusin vabatahtlikult kaheksaks kuuks kaitseväkke. Nüüdseks olen seal teeninud kolm kuud. On olnud väga teistmoodi aeg täis spetsiifilist väljaõpet ja pidevat füüsilist tampi. Mulle seal päris meeldib ainult, et vaheldust võiks rohkem olla. Kaitseväe jooksul sain lisaks kõigele osaleda ka saates "Laulupealinn", kus esinesime meie kompaniist kokku pandud kooriga Tanja Mihhailova Kohtla-Järve eest. Mul oli isegi au olla solist. See oli ainulaadne ja eriline kogemus, mille laadset teist mul varem olnud pole.

Kogu aasta jooksul on olnud ainult üks negatiivne sündmus. Ma arvan, et enamus lugejaid on selelga ammu kursis. Tegemist oli nimelt selle autoõnnetusega, mis juhtus minu 19. sünnipäeval Suvekoolist oma sünnipäevapeole sõites. Olles viis päeva minimaalselt maganud ning viimasel päeval koju sõites ootamatult väsinud ning silmapilkselt tukkuma jäänud, tegin autoga päris korraliku avarii. Autos olid lisaks minule kallid sõbrad Egle ja Raili. Me kõik saime õnnetuse tõsisust arvestades suhteliselt vähe viga. Hiljem tekkisid küll kõrvalnähud ning päris korras pole meist ma arvan veel keegi, sest see õnnetus jättis meie kolme hinge väga tugeva jälje. Algselt pidi see päev olema küll väga mõnus ja eriline, aga sellest kujunes välja siiani elu halvim aeg.

Friday, December 30, 2011

Ära ela oma mineviku rüppes


Eile hommikul sõitsin siis taaskord Tallinnasse. Keskpäeval töllerdasin niisama linnas ringi ja siis võtsin suuna Kalevi spordihalli poole. Kolmest algas seal Aastalõputurniiri meistriliiga esimene päev. Peab tõdema, et päris huvitavad mängud olid. Isegi need jõhkra trummiga Paide Linnameeskonna fännid, kes mu taga lärmi tegid, ei häirinud mitte üldse. Lahkusin saalist alles natukene enne üheksat õhtul, sest oli tarvis Viimsisse sõita. Viimsisse jõudes mõtlesin, et käin poes ära ja viin mõnusalt külakosti, aga alkoholi letile asetades sain teada, et kell on paar minutit kümme läbi ning ei saanudki endale ja ka teistele kesvamärjukest osta...:DPidu iseenesest oli nagu iga teinegi viimasel ajal tavaks saanud "meeldiv koosviibimine".

Täna hommikul ei viitsinud varasema rongiga tulla ning veetsin kuni pärastlõunani kenasti linnas aega. Rongile jõudes avastasin, et see on jälle ääreni täis, aga õnneks leidsin endale koha. Kes otsb, see leiab, you know.:D Muuhulgas sain jutule ka Tapalt peale tulud kaitseväelasega, kes rääkis, et neil puhkust otseselt väga polnudki ja said täna alles uuesti koju. Vaesed nemad, ülteksin ma selle peale. Samas ise nad uhkustasid novembris, et neil võrreldes meiega lebo elu.

Õhtul olen uuesti jälginud seda samust Aastalõputurniiri. Hetkel tundub nii, et sellel aastal võidutseb välihooajal 5. jäänud Sillamäe Kalev, aga see pole veel kindel. Sümpaatsed mängu on näidanud ka FC Levadia ja FC Viljandi, kes on sisuliselt endale kõrged kohad kindlustanud. Egas midagi, nolan siis edasi siin. Tuleb veel viimased päevad veel pakutavaid privileege ära kasutada.

Wednesday, December 28, 2011

The only sound


Eilsest hommikust täna pärastlõunani meil internetti polnud ja seega sain natukene muude asjadega tegeleda. Levi meie ja välismaailma vahel kadus ära seoses puu kukkumisega liinile. Midagi väga erilist ma küll selle aja jooksul mööda ei saatnud, aga puhata olen küll mõnusalt saanud. Jamasin päris tükk aega ühe failiga, mis lõpuks ei hakanudki tööle, halb õnn öeldakse selle kohta.:D

Homme on mul plaanis oma viimastel päevadel tekkinud rutiin lõpetada ning varahommikul võtan juba suuna Tallinna poole. Hommikul mul seal veel plaane pole, aga pärastlõuna veedan ilmselt Kalevi spordihallis kvaliteetset jalgpalli nautimas. Kui keegi tunneb igavust ja tohutut tungi midagi teha, siis võtke minuga ühendust ja vaatame koos jalgpalli, kõigi lisadega. Pärast jalkat vean ennast kohe kindlasti Viimsisse peole ning veedan seal meeldivalt aega suurepäraste inimeste seltsis.

Ja varsti-varsti algabki uus aasta. Eelmine aasta tegin kokkuvõtlikku postituse, kus muuhulgas mainisin vist ka ära, et aasta 2010 oli minu jaoks väga teguderohke ja eriline. Nüüd võin aga öelda, et 2011 ületas eelmise oma valude ja võludega mitmekordselt. Eks varsti teen selle aasta viimase sissekande ka ära, ega see tulemata jää.

Monday, December 26, 2011

Feeling like an astronaut



Ma ei tea, mis küll siin ilmas toimub, aga tänane ilm ei vastanud teps mitte 2. jõulupüha tavapärasele olekule. Sinine taevas, mõnus päike ja lumevabad teed olid ainult vähesed tegurid, mis selle meeleolu teistsuguseks muutsid. Ainsad märgid talvest olid raagus puud ja kultuurimaja esine ehteis jõulukuusk. Jalutada tegelikult väga kerge polnud. Tee Selverisse pole minu kodust just väga pikk, aga selle aja jooksul esines jõhkraid tuulepuhanguid, mis panid mu rõõmsalt enese varju peal tammuma. Telliskive ja ankrut mul vaja ei läinud, aga päris raskendatud liikumine oli küll.

Olen täna põgusalt jälginud jalgpalli, et ennast asjadega kursis hoida. Peab tõdema, et pisik on siiani sees. Hoidsin silma peal meie oma kodulinna meeskonna tegemistel Tallinnas toimuval aastalõputurniiril ning vaatasin arvutist otseülekandes inglise Premier Liiga kohtumist Chelsea ja Fulhami vahel. Neljapäev plaanin võtta taaskord sihi pealinna suunas ning lähen esmalt vaatama Eesti Meistriliiga aastalõputurniiri esimest päeva, millest peaks muuseas telekas olema pidev ülekanne. Lisaks on neljapäeval plaanis ka Viimsisse peole minna;)

Sunday, December 25, 2011

Breathing in snowflakes


Pole möödunud ühtegi 24. detsembrit, mis oleks meie pere viinud kuskile mujale kui seda on maaliline Karksi-Nuia. See aasta polnud põlvedeni ulatuvat lumevaipa ja ka söögiisu polnud minul enam see, mis tavaliselt. Kui need kaks tegurit välja arvata, siis oli siiski kõik täpselt selline nagu vaja. Aeg, millal tulevad kokku sugulased eri Eesti punktidest, et ühiselt koos aega veeta, ei saa ju olla üldse negatiivne. Olen õppinud hindama lähedaste olemasolu ning minu jaoks on oluline aeg-ajalt näha nende naeratust ja kuulda häält. Õhtu möödus vaikselt ja täna varahommikul tulime juba tagasi koju. Tänase päeva olen veetnud kodus heade tuttavatega suheldes ja ka vanaema juurest sai läbi käidud.Ka lund tuli natuke maha , mis on üdini positiivne.

On veel paar asja, mis mind positiivselt üllatavad. Lisaks sellele jõhkrale kurjusele, mis meid igal pool ümbritseb, on siiski viimasel ajal võimalik näha ka väga südantsoojendavaid tegusid. Alles üks päev kaitseväest koju liikudes nägin ma tänaval üht vanemat inimest, kes oli räsitud ja kurnatud ning istus elektriposti najal. Liikudes natukene lähemale, ilmus tema juurde üks naisterahvas, kes viis talle kuuma teed ning andis paar eurot. Samal päeval, küll mõned tunnid varem, sain ka ise olla osa ühest heateost. Reedel enne pataljonist puhkusele saamist sain teada, et üks mu rühmakaaslane on väga hädas koju saamisega. Ta kodu asub Jõhvist sadade kilomeetrite kaugusel(Pärnumaal) ning tal polnud sentigi bussisõidu raha, hääletada ka oleks olnud väga vaevanõudev. Kõigele lisaks ei julgenud ta oma kaaslaste käest abi paluda, sest ütles mulle, et nad nagunii ei aita. Antud olukorras hakkas mul temast nii kahju ja ma palusin teistel igal ühel talle natukene peenraha anda. Lõpptulemuseks oli see, et kõik andsid heast südamest talle natuke nutsu ja poiss sai oma bussisõidu raha ja enamgi veel kokku ning ta silmis võis näha üllatuvust ja rõõmu korraga. Olgugi, et sain ise sellele teole suuresti vundamendi rajada, pani mind ikkagi hämmastava inimeste lahkus ja heasüdamlikkus. Jah, ka kaitseväes on toredaid inimesi.

Friday, December 23, 2011

Everything is alright


Paljud on uurinud, et kuidas mul kaitseväes läheb ning,kus kohta ma nüüd pärast baaskursust läksin. Annan siis kerge ülevaate, et mis viimasel ajal mul seal teemaks on olnud. Pärast eelmist nädalavahetust jaotati meid ametikohtade peale laiali ning me kõik käime erinevatel kursustel. Mind määrati jaouülema abi kursusele. Kes ei tea, siis jaoülema abi on üks kõrgematest ametikohtades, mis kaheksa kuu peal meil seal võimalik saada ning nõuab ka suurt kohusetundlikkust ja paindlikkust. Pean oskama juhtida oma kaasvõitlejaid ja vajadusel jaoülemat asendada. Täpsemalt ei viitsi seletada, asi pole seda siin tsiviilis väärt. Kursusest nii palju, et kestab kolm nädalat ja sisaldab väga intensiivset õpet taktikalistest teooria tundidest põllul roomamiseni välja. Pärast kursuse lõppu peaksin teoreetiliselt saama ka kõrgema auastme kaprali näol. Muidu elu on seal suhteliselt rutiinne ja talutav.:)

Juba homme on jõulud, aga lund ikka endiselt maas pole ja jõulutunde tekitamine nõuab ka mõõdukat pingutust. Sõitsin täna Jõhvist bussiga Mustveesse ja inimesed isegi ei rääkinud jõuludest ning lastel polnud seda sära silmas, mis näiteks eelmisel aastal oli. Mustveest koju hääletades kõndisin ma paar kilomeetrit mööda musta igavat maanteed ja tekkis tunne nagu oleks oktoober vms. Homme sõidame hommikul perega Lõuna-Eestisse maalilisse Karksi-Nuia piirkonda, et seal mõnusalt üheskoos jõule veeta ning ma loodan, et see on seda väärt. Kuna ma homme ilmselt väga siia ei satu, siis soovin homse postituse arvelt juba teile meeldejäävaid ja mõnusaid jõule ette ära. Ärge siis üle pingutage ning olge oma lähedastega ninapidi koos. Kui tuju on halb või miski närib hinge, siis võite ühendust võtta ja ma luban, et annan endast kõik ja rohkemgi veel teie tuju parandamise nimel. Jõulud on aeg olla õnnelik!

Sunday, December 18, 2011

Let it snow, but where's the snow?


Sellel nädalavahetusel sai lõpuks rutiinist väga eemale ning õnnestus kaks toredat päeva kvaliteetselt aega veeta. Eile ma panin küll endale äratuse, aga magasin siiski rongi maha kuidagi ja olin kohustatud sõitma hiljem Tartusse ja sealt bussiga edasi minema. Õnneks mulle meeldib ringi trippida ja see ei osutunud väga morjendavaks. Tallinnas veetsin algselt aega Kristiines sisseoste tegemas. Kui kõik vajalik käes, oligi juba paras aeg Liidu kontori poole ajama panna. Kui ma jõulukale sisse hüppasin, võttis mind vastu säravat karda täis kontoriruum koos veel rohkem säravate noortega. Veetsime seal siis natukene aega ja olime lihtsalt asjalikud kõik koos. Väga hea oli näha inimesi, kes on äraütlemarta olulised, aga keda pole nüüd mõnda aega kohanud. Lisaks EÕELi jõulukale sai vahepeal ka TENi samalt ürituselt läbi käidud. Ka seal oli üritus täieshoos ja taaskord sai natukene heade tuttavatega koos olla.
Täna tulin samamoodi eilsele Tartu kaudu koju, sest ei raatsinud kuue paiku rongile lipata.

Kuna ma nüüd kohe-kohe pean sinna Siberisse tagasi põrutama, siis väga rohkem ei kirjutagi. Käin saunas ära ja siis asungi teele. Täna ikka päris pikalt Eesti peal ringi sõitnud:D. Ahjaa, kohtume juba reedel. Ilusat neljandat adventi teile, olgu see olukord siin nii lumevaene kui tahes.

Friday, December 16, 2011

Show must go on




Kuna ma olen viimased ajad olnud väga kurnatud ja väsinud, siis polnud mingisugune ime, et mu uni kestis täna kella üheni päeval. Midagi erilist ette ei võtnudki täna. Sain ühe tuttavaga kokku, käisin vanaema juures ja tegelesin oma asjadega. Täna õnnestus vanematel teha mulle väga hea üllatus uue telefoni näol. Kuna mu endine telefon oli juba väsinud ja kohati töövõimetu, kulus selline kingitus vägagi ära. Lisaks on hea nautida iga vaba hetke, mis hetkel on antud, sest viimasel ajal pole just eriti olnud võimalust olla ise enda peremees. Pidevate käskude täitmine ja kindlale korrale allumine pole ikka päris minu rida.

Tahaks juba räigelt ikka jõulutunnet ja seda kõike. Juba nädala aja pärast saab olla koos sugulastega maagilises ja ka maalilises kohas Lõuna-Eestis, et jõule väärikalt tähistada. Kuigi targad ilmaennustajad lubavad sitta suusailma ja ohtralt vett, siis ma siiski loodan, et olukord kisub ikka natukene külmemaks ja saab ikka lund ka veidike. Ahjaa, lisaks homsele EÕELi jõulupeole kutsuti mind ka TENi samalaadsele üritusele ja ma proovin homme mõlemalt läbi hüpata. Nii tore, et mul sellised sõbrad on, kes väga tahavad näha ning selle nägemise eest ka hoolitsevad.

Thursday, December 15, 2011

How can you show me paradise when I'm leaving?


Sõdurbaaskursus läbitud ning räsitud, kuid rõõmsana olen nüüd tagasi oma kodus. Viimased päevad pärast seda, kui viimati kirjutasin, on olnud väga aktiivsed ja üdini huvitavad. Veetsime suurema osa ajast oma rühmaga kuskil põldudel taktikat harjutades või siis kordasime eksamiteks. Sellel nädalal said kõik eksamid sooritatud ning ka Ida-Virumaa teed said eile jõhkardite poolt rännakuga ära vallutatud. Täna andsime oma kaasvõitlejatega sõdurivande, kolisime kõik vastavalt oma uuele grupile ümber ja saime uhkelt väljaloale tulla. Kaitseväest ma tegelikult väga rääkida ei viitsi, kuigi oleks päris palju, millest kirjutada. Ahjaa, vene keele saan ma ilmselt järgmise viie kuuga päris korralikult selgemaks, sest täna jaotati meid seal uutesse tubadesse laiali ning minu tuppa sattus lisaks kahele eestlasele veel 6 venelast, kes suhtlevad valdava osa ajast vene keeles.:)

Mõtlesin täna, et võiks sellel nädalavahetusel minna ja oma igast aktivistidest sõpradega midagi korda saata. Sellega seoses andis mulle üks armas tuttav teada, et laupäeval on EÕELi jõulupidu ning ma haarasingi võimalusest kinni ja sõidangi laupäeval Tallinnasse meeldivat aega veetma. Juba ongi natukene kaugeks jäänud need ajad, kui sai kogu aeg igasugustel erinevatel noortele mõeldud üritustel käia ja oma tulevikule vundamenti rajamas. Igatahes tõotab tulla huvitav nädalavahetus.

Üks asi millest ma veel puudust tunnen/tundsin on jalgpall ja sport üldiselt. Pole üldse saanud kursis olla erinevate mängude ja võistlustega see on minu jaoks natukene nigel variant. Natukene meil seal küll telefonitsi mingitest tulemustst ülevaade on antud, aga lean, et sellest ei piisa. Rõõm on näha, et mõnedel eestlastel hästi läheb, aga kahju on samas näiteks Raio Piirojast, kellega on tekkinud mingi suuremat sorti probleem. Aga muidu jah, super hea on tsiviilis olla. Tahaks ainult lund ja jõulutunnet:)

Saturday, November 26, 2011

Õpi hindama seda, mis Sul on


Sööstsin eile öösel unne ja teadsin ning tundsin, et kodu on koht, kus alati on hea. Pehme ning piisavalt lai voodi, kaks vitaalset karvapalli, kes teevad alati tuju heaks, kamina mahe põlemine, vaba õhkkond ja kõik muu. Pikalt magada ma väga ei saanud- hommikul asusin perega küttepuid maalt linna transportima. Pärast mõnda aega töötamist läks juba päike looja ja jätsime selle tegevuse tänaseks kus see ja teine. Ausalt öeldes oli väga meeldiv oma perega tööd teha. Lisaks on nii mitmeidki uusi asju Jõgeval juhtunud. Kõigele lisaks eksisteerib meil nüüd linnas uus pitsarestoraan ja jätatakse moodsa politseihoone ehitamist. Pitsakat sai ka täna perega testitud ja võib öelda, et päris bueno oli.

Õhtul külastasin vanaema ja käisin ka linnas ringi. Vanaemaga oli palju rääkida ning tal oli hea meel, et üle pika aja mind näha sai. Linnas kohtasin oma kallist sõpra, kes oli Tallinnast meile siia luulepäevadele kohale tulnud. Sain küll temaga ainult minutiks kokku, aga kõige tähtsam on see, et üldse näha sai. Tore, et on olemas inimesi, kes kaugel olles igatsevad ja muret tunnevad. Mingil imelisel moel oli mul täna väga hea tunne mööda meie inimtühjasid tänavaid jalutada. Teed, mille läbimine pole mulle isegi kinnisilmi takistuseks, tuletavad mulle meelde neid nauditavaid ja tegusid täis koolipäevi. Nii hea on kodus olla.

Back in the civilisation


Oh seda rõõmu. Ootasin viimased nädal aega pikisilmi oma esimest tõelist linnaluba ja nüüd ma lõpuks siin olengi. Kirjutan siis natukene oma kaitseväes mööda saadetud ajast.

Kui ma oktoobri alguses Jõhvi Viru pataljoni jõudsin, valdas mind tõsine hämming. Kõik oli teistsugune ja oma tegelikust elust võis mõneks ajaks suu puhtaks pühkida. Üritasin küll ka paar esimest nädalat blogi pidada, aga lõpuks aja nappuse tõttu jäi see üritus pooleli ja proovin nüüd midagi siis sellest kirjutada..Pataljon iseenesest on suht väikese territooriumiga ja mitte midagi väga uut ja kena seal pole, aga ometi on see suhteliselt talutav ja võib isegi öelda, et hubane. Elutingimustest veel nii palju, et ise pesitsen A-kompanii hoones, mis on pataljoni üks uuemaid. Paigutatud sai mind 3. rühma, kokku on rühmasid 5. Ise olen 10neses toas. Suht ägedad inimesed on meil seal, ei ole midagi kurta.

Üldiselt on need pea kaks kuud väga kiirelt ja sisukalt möödunud. Õpe on intensiivne ja vaba aega praktiliselt pole. Just selle väga tugeva õppe poolest ongi Viru pataljon tuntud. Olen omandanud erinevaid oskusi alates laskmisest kuni roomamise ja taktikalise õppeni välja. Tamp on küll suhteliselt suur, aga saan hakkama ja ei löö risti ette mitte millegi ees. Kui ma juba seal olen, siis võtan täiega. Elu meil on seal suhteliselt rutiinne ja kõik käib vastavalt kavale. Ei saa mainimata jätta, et distsipliin ja reeglid on ikka väga pühad ning nende rikkumine on nii mõnigi kord lõppenud kehamahlu tühjendavate harjutustega. Ütleme nii, et kui ise kõik õigesti teha, pole probleemi.

Lisaks sellele väljaõppele on mul rõõm tõdeda, et olen saanud osa võtta ka muudest väga toredatest ette võtmistest. Olen nüüd juba viis korda saanud linnas erinevaid asju ajamas käia. Kõige meeldivam hetk on siiani olnud see, kui ühel päeval tuli teade, et Tanja Mihhailova otsib meie patist lauljaid, et saates "Laulupealinn" üks lugu esitada. Osalesin minagi ja sain kandva rolli solistina. Kogu see ettevõtmine oli niii tore ja uudne. Saime tuttavaks muusikamaailma inimestega ja kogusime tonnides uusi kogemusi. Meie laulmine oli edukas ja Tanja sai selles aates ka edasi. Laulu on muidu võimalik näha siit: http://www.youtube.com/watch?v=5fWJWBb41gY
Peale laulmise olen veel osa saanud igast muudest üritustest ja linnaskäikudest nagu eeskujulikule sõdurile kohane. See, et ma praegu kodus olen, on tegelikult ka ühe ürituse edu vili. Nimelt osalesime pataljonis oma rühmaga näidendi võistlusel, võitsime algul kompanii siseselt võistluse ära ja saime lõppvooru. Seal tegime välja valitud seltskonnaga uue näidendi ja võitsime selle ürituse ära ning saime auhinnaks linnaloa.

Hetkel on ülimalt hea tunne olla üle pika aja kodus. Natuke võõras on isegi. Saab teha, mida vaja ja ei pea käituma vastavalt käskudele ja reeglitele. Üritan seda aega siin maksimaalselt ära kasutada. Eks vaatab, mis nädalavahetus toob, plaane väga pole. Õlle isu on ka natukene ja muidugi ka janu muude heade asjade järele(Jäägu see iga ühe enda otsustada). Hetkel teen pausi ja suundun magama. Vaja ennast värskel läbitud kehas tunda andvast metsalaagrist välja puhata.

Sunday, October 2, 2011

And here we go agian



Mõtlesin täna, et magan korralikult ja puhkan end välja, aga hommikul mu terve tonni kaaluv kass suretas mu jalad ära ning ma olin sunnitud end püsti ajama. Käisin siis grämpsi poolt läbi. Ta rääkis, et tal on tekkinud mingisuguseid plaane seoses oma eluga ning saatis mu heade sõnadega Jõhvi ära. Hiljem vaatasin telekast jalkat ning õhtul läksin ka ise sõpradega väljakule mängima. Sai üle pika aja taas mängida ja hea oli enne minekut palli taga ajada. Pärast koju jõudmist sain enda vanemate abiga oma juustest lahti. Mulle on öeldud, et mu juuksed ning soeng annavad nii palju juurde ja seega on väga hale ennast mingi munapeana vaadata. Õnneks mai kuust olen taas tagasi tavaline.

Kuna hetkel on käimas viimased tunnid vabade reeglitega elust, siis tahtsin seoses sellega üht-teist kirja panna. Võin küll olla täiesti eemal ja roomata kuskil metsas kamba kiilakatega, aga olen teil siiski olemas. Kui te tunnete, et tahate suhelda, siis võite mulle alati saata sõnumeid või midagi ning saan neile väikese viivitusega alati vastata. Kui tahate olla eriline, siis leiate Viru jalaväepataljoni guugeldades nende postiaadressi ja saate kirjutada õigeid kirju nagu vanadel headel aegadel. Seda muidugi, kui on teada, mu täpsem jagu ja värki. Ma küll pole enam netis saadaval, aga väike võõrutusravi kuluks meile kõigile marjaks ära. Jah, see on ainult kaitsevägi ning olen peatselt juba tagasi....Loodetavasti kasvavad juuksed ka ruttu tagasi.

Ahjaa, ma tegelikult isegi ootan juba seda kõike. Tahaks väga trenni teha ja joosta ning vahel tuleb isegi sõjamängimise tuju peale. Aga tavai, kirjutan kunagi jõuludel ilmselt!

Saturday, October 1, 2011

Empty streets and silent nights



Olen taaskord Jõgeval, oma kodulinnas, ning naudin rahu ja vaikust. Natukene siis mu möödunud päevadest. Eile oli rängalt kiire ja tegevusi täis päev. Juba suhteliselt varakult läksin ühe oma tuttavaga linna...Istusime natukene Taani kuninga aias ja lobisesime. Pärast seda liikusin Solarisse, kus sain teise sõbraga kokku, et osta õhtuseks sünnipäevakingiks koogimaterjali. Kui see tehtud, käisin ühikas korra ning siis kohtusin veel kahe sõpsuga. Käisime hessis maiustamas ning siis üritasime veel mõnda kohta minna, aga lõpuks maandusime siiski Laboris. Hiljem käisime siis Kaarliga poes ning liikusime Viimsisse Eeva-Liisa ja Manna sünnipäevale.

Sünnipäev oli tore ja võib-öelda, et päris lõõgastav. Kohati isegi nii lõõgastav, et tekkis tugev tung silm kinni panna ja tukastada. Rahvas oli tore ja sõbralik, vahet pole, et ma tundsin ja teadsin sealt ainult kümmet inimest. Eriti tore oli olla siis, kui me viisime läbi mõne seltsimehega traditsioonilisi mindfuck mänge. Alati on ju tore, kui on keegi, kes ei saa nendest mängudest aru. Pidu käis umbes mingi kolmeni. Mul oli küll võimalus jääda Eeva juurde ööseks, aga ma läksin siiski kahe teise tuttava juurde ööseks.
Hommikul liikusin suht kohe pärast ärkamist sõpsuga linna tagasi, sest pidime esmalt minu ühikasse jõudma. Andsin siis ühika mandi valvelauda ära ning läksin minema. Ahjaa, meie ühikas hakatakse vist tuleval nädala "Ühikarotte" filmima. Igatahes...Sain linnas veel viimase söberiga kokku ning liikusin rongijaama. Rongis olid õnneks kaks inimest juba ees ning seega ei pidanud päris üksi loksuma selle pika ja unise tee. Nüüd olen juba mõnda aega Jõgeval puhanud. Käisin ennist poes ning avastasin, et kogu linn on tühi ja vaikne nagu oleks tornaado siit üle käinud. See on nii masendav, aga samas tekitab minus seda vana hea kodutunnet, millest Tallinnas puudust tundsin. Nüüd veel üks päev aega seda nautida ja siis oma kohustusi täitma.

Tean küll, et igav sissekanne tuli, aga kogu aeg ma ei suuda ka kuldmune välja muneda oma tekstidesse. Ehk homne, viimane sissekanne, tuleb natukene sisukam.

Friday, September 30, 2011

Kõik veider Sinu ümber näib, kuniks kellaseier edasi vaid käib


Mm, on viimane õhtu siin Tallinnas TPS-i ühikas. Mõtlesin siin ennist tagasi oma päevale ning leidsin üht-teist, mida kirja panna. Alustan siis nagu ikka algusest. Pidin täna varakult ühe sõpaga kohtumise kokku leppima, aga mu uni oli päris metsik ja magasin kergelt öeldes talveund juba. Lõpuks siiski vedasin end ühikast välja ning lippasin linna. Esmalt käisin jalanõudel järel Kristiines ning sain kahe tuttavaga ka kokku mingi aeg. Vahelduseks oli päris tore ühega neist Põhja-Tallinas ringi jalutada. Tegelikult mu päev sisaldaski suuremas osas kohtumisi ja toimetamisi. Õhtul sain veel mõne tuttavaga kokku. Vähemalt oli tunda, et keegi tahab näha ja hoolib mu olemasolust natukene.Sellised asjad on toredad:)

Tegelikult ma mõtlesin, et teeks ühikas ka midagi toredat veel enne minekut, aga plaaniks see ainult jäigi. Algselt oli jah mõttes üles korrusele minna ning seal natukene aega veeta, aga siis inimesed olid väsinud ja puhkamata ning ma ei hakanud sinna ronima ka. Kogu see maja on nii vaikne ning keegi väga ringi ei lase ja seega ei jäänud mul muud üle, kui arvuti kaudu inimeste seltskonda nautida. Ehk saab siis tuleval sügisel kogu kaotatud aja tasa teha. Mis puutub mu homsesse sissekandesse, siis seda ilmselt ei tule. Homne päev on veel suuem brainfuck ning õhtu lõpetan kõigi eelduste kohaselt Viimsis kalli tuttava sünnipäeval.

Lõpetuseks saan vaid mainida seda, et aeg läheb ikka nii kuradima kiiresti. Me kõik teame seda, aga sellest on alati hea rääkida. Just siis, kui on vaja nautida mingit imehead hetke, soovime, et aeg seisataks....Aga seda ei juhtu. Kõik head asjad saavad ükskord otsa. Täna mööda kaubanduskeskust ringi jalutades kõndisid kaks väikest last minu juurest mööda ning sõnasid:" Ma soovin, et ma oleks juba 17....Ei vähemalt 20, siis saaksin omale auto osta." Teine laps kostis vastu:" Aga mina ei tahagi kunagi suureks saada." Nende laste sõnad panid mu mõtlema sellele, et tuleb nautida iga sekundit, mis meile antud on. Kui oled noor, unistad suureks saamisest, kui aga vana, siis soovid taaskord laspsekingadesse astuda.

Thursday, September 29, 2011

Aeg on lahkuda


Mu tänane päev oli vägaväga tegus ja ainukordne. Ma ei tea mille kuradi pärast arvasin, et peame hommikul kursakaaslastega Õismäe noortekasse minema. Igatahes, hommik venis taaskord hiljale ning enne veel, kui suutsin oma rutiinsete toimetustega tegeleda, pidin juba liikuma bussikasse, et sealt edasi Pääsküla noortekasse minna. Ei olnudki Õismäe, hoopis Pääsküla oli. Käisime seal kohal umbes 12-ekesi. Meile tehti kerge tutvustav ülevaade kogu hoonest ja selle ruumidest. Peab tõdema, et kolm korrust ning kõik muud vidinad ja pudinad panid ikka ahhetama küll. Jõgeval sellist luksust pole. Lisaks ei saa muidugi mainimata jätta seda siseskateparki, mis seal oli. Kordades suurem, kui meie linna väikene nikerdis. Väga tore "ekskursioon" oli igatahes.

Õhtul oli mul ja kursaõel plaanis teha väikene pidu Patrickus. Kutsusime sinna mõistagi oma kursakaaslased ning lisaks ka mõned sõbrad, tuttavad. Kohale tuli päris normaalselt inimesi ning üldises mõttes võis üritusega päris rahule jääda. Tore oli põhimõtteliselt viimast korda enne mu minekut näha oma koolikaaslaseid ning teisi külalisi. Hetkel mul veel mingit tunnet pole, aga ilmselt see jõuab mulle alles pühapäeval kodus kohale, et pean nüüd sellest megahüper seltskonnast loobuma ning vahetama taaskord keskonda ja inimesi. Järgmine õppeaasta ma tulen küll tagasi, aga siis juba uute inimestega uuel kursusel. Loodan, et nad kõik teavad, et ma ei lahku kerge südamega ning olen ka edaspidi osa nende kursusest.Tänase õhtu parima tsitaadiga sai hakkama Egle külaline Jaanus, kes laulus tõsimeeli sellised sõnad nagu: " Maailmas on nii palju inimesi, kui palju on inimesi."

Igatahes...Jäänud veel loetud päevad siin Tallinnas ning mul on vaja veel üht-teist korda saata. Ei kujuta juba ette seda, et mis tundega ma tuleval sügisel siia ühikasse ja kooli tagasi tulen!Can't wait.

Wednesday, September 28, 2011

Damned if I do it, damned if I dont


Lööb kesköötund ja ma olen jälle leidnud tee siia blogimaailma. Mõtlesin küll, et ei kirjuta täna, aga väikese utsitamise toel ma siiski üritan miskit siia tallele panna. Okei, nüüd asja kallale. Ma alustasin oma tänast päeva mõnusa pika unega, mis sai kurva lõpu keskpäeval. Ahjaa, ma armastan kananagitsaid...Ütlen seda sellepärast, et neid on nii hea praetult muu mandi kõrvale järada- nii imeliselt head. Pärastlõunal läksin Kristiinesse Jack&Jonesi kinkekaarti kaubaks realiseerima ja pärast seda liikusime mõne kursakaaslasega EÕELi kontorisse vaatluspraktikale. Taaskord oli tore pärastlõuna koduseks saanud kontoris. Hiljem sain veel ühe tuttavaga linnas kokku.

Täna õhtul ma olen peaasjalikult tegelenud oma asjaajamistega. Kuna homme on mul ja Eglel ühine väike peolaadne ilming, siis panin suurt rõhku ka sellele. Veel on jäänud mõned päevad, mil saan siin pealinna melus ja elus oma "maalapse" rüü rohkem linnalikumaks muuta. Mulle meeldib siin avastada üha uusi kohti ning tutvuda uute inimestega. Tänasepäeva juures meeldis mulle, uskuge või mitte, hoopis kõige enam käik lemmikloomapoes. Mulle meeldib seal seista ning jälgida linde ja pidevalt magavat tuhkrut. Mul tekib selline tunne, et tahaks nad sealt puurist päästa ja kuhugi paremasse kohta viia, aga ma olen võimetu. Puurilinnu elu on nagu modellil- ajad oma asja ning näitad ennast siis, kui keegi vaatama tuleb. Ainuüksi see viirpapagoide edvistamine teeb südame soojaks.

Ma kohe lõpetan kah selle lühikese sissekande. Lõpetuseks tahan lihtsalt mainida, et jube hea viis on tüdrukuid pöördesse ajada, kui ühika koridoris ilma särgita ringi lasta. Ulme naljaks on erinevaid reaktsioone näha. Ei saanud mainimata jätta.:)

Tuesday, September 27, 2011

Lack of time to feel satisfaction

Üks paremaid tundeid üldse on ärgata hommikul teadmisega, et kohtud inimesega, keda pole terve igaviku näinud. Jalutada selle inimesega karge sügistuule käes ja pidevalt naeratada on lausa südantsoojendavalt hea. Eriti armas, et see juhtus just nüüd - enne seda, kui tuttavatega kohtumisest võib hakata ainult und nägema. See oli väga eriline vaheldus. Lisaks sellele hoidsin oma kätt soojas ka ajakirjanduse valdkonnas ning sain maha järjekordse artiliga, mille lingi leiate siit: http://soccernet.ee/rooney-ilmselt-nadalateks-mangust-valjas . Õhtul läksime koos viie kursakaaslasega TEN-i kontorisse oma esimesele praktikale. See oli küll selline uuriv ja tutvumiseks mõeldud praktika, aga huvitav siiski. Uku oli ka väga tore ning andis meie omadele ilmselt väga kena ülevaate TEN-ist kui organisatsioonist ja selle põhilistest tegevusvaldkondadest.

Nüüd kena tund aega tagasi tulin ma kinost. Käisime kahe väga armsa tuttavaga Solarises "Friends with benefits" vaatamas. Film oli tore ning ploti ma siin ümber jutustama ei hakka. Võib isegi öelda, et vahel tekitas see kergelt äratundmisrõõmu ja huumorit oli ka ikka natukene. Hea on vahel olla kultuurne ning nautida neid privileege, mis meile lõbustamiseks on loodud. Nüüd järgmised päevad tõotavad tulla päris kiired ning tegusad, sest aega napib ning paljud inimesed tahavad näha ja mitmed asjad vajavad tegemist.

Täna ma väga siin midagi hingelt ära ei kirjuta. Tean küll, et selline hingelt ära kirjutamine suurendab mu lugejaskonda ning külastustearv tõuseb ulmeliselt, aga ma siiski tahan hoida olulisemad asjad enda sees. Mu olemus kuulub ligimestele, aga sisemus hingele. Mul on siiras hea meel, et teid huvitab emotsionaalne koloriidne pläma, mis on ühe keskmise inimese kirja pandud. Üleüldse hindan ma teie olemasolu väga. Ilma teieta poleks mind praegu siin keset ööd pimedas ühikatoas sõnu taga ajamas. Hinnake seda, mis teil on, sest ühel hetkel võib see lihtsalt otsa lõppeda.;)

Monday, September 26, 2011

I just wanna feel...


Ma vist olegi nii hilja kunagi ühtegi sissekannet teinud. Olen omadega juba Tallinnas ja naudin viimast nädalat siin. Muidu täiesti tavaline pühapäeva õhtu ainult mõne erandiga. Kohe pärast seda, kui ma ennast ühikasse sisse seadsin, kutsuti mind Lasnamäele tivolisse ning pärast väikest mõtlemist ma sinna ka läksin. Tegime seal siis ühe sõidu ja läksime bussiga linna tagasi. Sõit oli päris tore ja raputas ikka korralikult. Hiljem veetsin mõnusalt aega ülemise korruse rahvaga filmi vaadates ning muusikat kuulates. Kuidas muidu seda aega siin Tallinnas mööda saata kui oma sõprade seltsis.

Mu lugejad on harjunud, et ma tavaliselt midagi väga hingelt ära ei kirjuta ning jätan isiklikud asjad siiski enda sisse. Õnneks või kahjuks on öine aeg just mõtete voolamiseks ideaalne ning ma mõtlesin, et jagan teiega natukene mõnda killukest oma suletumast elu poolest. Kui aus olla, siis ma ei tea täpselt mis mu elus toimub. Paar nädalat tagasi ma kiindusin ühte inimesse sügavalt ning ma pole suutnud sellest tundest siiani lahti saada- olen üleni sees. Kõik algas nii hästi ja ma tundsin, et ma olen õnnelik. Minu jaoks olid päeva kõige helgemad hetked need, kui suutsin teda näha naeratamas või lesimas siin samas minu kõrval. Ma ei pidanud taluma nälga, sest kõhus oli kogu aeg midagi lahti, ning see jättis päris reaalse täiskõhu tunde. Mis kõige parem, ma ei osanud arvatagi, et ühe inimese nägemine võib panna elu niii vastassuunas liikuma.

Ometigi on kõik siiski natuke keerulisem. Võib küll öelda, et kui tunded on suured, pole mitte miski takistuseks, aga paraku kinnitab erand reeglit. Olla põhimõtteliselt seotud ja loota viimase olulise sammu spontaanset sündi, ei tähenda kahjuks siiski veel happy ending-ut. Alati suudab teel esineda mingi takistus, mis pöörab kõik selle õnnejoovastuse kurvaks reaalsuseks. Olgu selleks takistuseks kas siis kauaks kuhugi lahkumine, kogemused, teised inimesed või hoopis midagi muud- üldpildis ei oma see nagunii tähtsust. Kui tunda pärast pikaajalist ja pidevat pingutustejada, et asi oli küll roosiline, aga lõpuks on roosid närtsinud, siis peab taaskord leppima pelgalt frustratsiooniga.

Irooniline on see, et just siis, kui pühenduda end ühele eksemblarile, tekib juurde ordides uusi inimesi, kes leiavad, et Sinus on midagi, mida teistes pole. Hiljem, kui olla jälle natukene teise "olekuga", ei ole enam huvi nii suur. Ma ei tea miks on mõne inimese elu stsenaarium nii sätitud, aga kohati tunudub küll, et tahaks sellest näitemängust kõrvale astuda. Raske on hakkama saada pingutuste järel tekkinud nullseisuga, olles panustanud oma elust maksimumi ja rohkemgi veel. Antud olukorras ei piisa sellest, kui Sulle igapäevaselt tehakse komplimente ja ülistatakse. Süda pole mänguasi, aga seda niimodi väikeste noahoopitega äsades võib temast lõpuks ainult ühtlane mass saada. Life is a bitch- fuck it. Loodan, et ehk kunagi saabub aeg, millal mu eluloo ühes ja otsustavas peatükis on nii algus kui ka lõpp õnnelikud.

Kui teid antud tekst ei huvitanud ja üldse kohe ei passinud, siis tahan mainida, et see on siiski pelgalt hingelt ära rääkimiseks ja te ei peagi midagi arvama ega ütlema. Te ei pea üldse lugema, kui ei taha. Ma lihtsalt loodan, et praegune mu elukäik läheb siiski soovitud teed pidi ja ma ei pea väga pettuma, sest ma olen reaalselt õnnelik!:)

Saturday, September 24, 2011

Pole maailmas õigemat kohta, kus olla, kus tunda, et mindki vajataks

Mul on rõõm näha, et olete mu kirjutistest endiselt huvitatud. Eilne külastuste arv rääkis enda eest.:) Eile õhtul istusin kodus ja mugavlesin natukene. Mingit tuju kuskile lällama minna ei olnud. Lisasin Facebooki ühe video ka, mida saate näha siit: http://www.facebook.com/photo.php?v=10150468435961040 . Näete, kui vinge nägi välja meie limusiiniga ringi rallimine ja väsitav fotoshooting. Väga midagi muud ei teinud, sest uni oli suur ja tahtmine magada veel suurem.

Täna hommikul läksin postkontorisse, sest mulle oli mingi "pakk" saabunud. Suur oli mu üllatus, kui avastasin sealt kingitus.ee kinkekaardi, millel oli kirjas "Langevarjuhüpe ja koolitus" . Juures oli väga armas tekst ja inimeste nimed, kes selle tegid. Kallid Käthlin, Kaarel, Eeva-Liisa, Kaarle, Greta, Emily, Kadi, Teele, Annli, Kristi, Egle, Raili ja Krister- aitäh, et nii armsa kingiga maha saite. Olen vägaväga õnnelik ja hindan teie olemasolu väga! Lisaks tegin täna Soccernetis ühe artikli. Seda saate uudistada siit: http://soccernet.ee/wilshere-laheb-loikusele . Tegelikult mu päev ongi suuremas osas sisaldanud jalgpalli. Lisaks Soccernetis kirjutamisele vaatasin telekast veel FC Flora ja FC Levadia vahelist mängu ning nüüd jälgin Eurospordilt Saksamaa Bundesliigat. Õhtuks plaane pole ja ega väga ei teagi, mis teha siin.

Mõtlesin siin ennist, et mu eluke on viimasel ajal muutunud kategooriliselt. Tallinnasse minek on toonud kaasa väga palju uusi ja häid tuttavaid, kellele loota ning kellele saab alati muresid kurta. Ma olen viimased kaks nädalat olnud väga õnnelik, kohati isegi pilvedes. Mul on tekkinud inimene, kelle nägemine või mitte nägemine tekitab minus sügavaid tundepuhanguid. Võib öelda, et tunnen tihti endas liblikaid ringi lendamas. Lisaks sellele tekkis pärast kolmapäevast üritust mu ümber ka palju nö fänne ja inimesi, kes ilmselt tahavad saada osa minust ja mu elust. Eeltoodud punktid on ainult üdini positiivsed, kuid selle asja juures on üks suur aga...Kõik need rõõmsad asjad juhtusid just nüüd, kui pean kohe minema kaitseväkke ajateenijaks. Kui ma tagasi tulen ei pruugi enam olla mu elus mitmeid eeltoodud aspekte, sest need on nii värsked. Ma siiralt loodan, et kõik see alles jääb!:)


Friday, September 23, 2011

I'm in heaven












Lisasin siia algusesse natukene pilte nii kolmapäevasest suurüritusest kui ka eilsest rebaste ristimisest. Alustangi siis eilsest. Sain öösel magada ainult kaks tundi...Hommikul oli kooli ees mingi aeroobika vms, aga ma ei läinud sinna, sest polnud väga maganud ja uni oli suur. Kui olin oma kaks tundi und ära maganud, avastasin meie ühika eest Tudengipäevade bussi, mis lasi hommikuäratuseks muusikat. Kõik olid nagu niuhti üleval kohe. Hommikul läksin norra keele tundi ja elasin ka ülejäänud koolipäeva kenasti üle.

Õhtul läksime paraja pundiga Tammsaare parki, sest meil oli seal rebaste ristimine. Meid väga palju kohale tegelikult ei tulnudki. Kogu kolme osakonna peale kokku mingi maksimum 40 lähedale. Tegime seal siis igast mänge ja tutvusime. Hiljem jaotati meid viite gruppi ning me läksime linna peale orienteeruma. Selle ülesande juures oli kõige feilim see, et üks punkt polnud kaardi peal märgitud kohas ja seda ei saanudki läbida. Muidu oli väga tore ja sai natukene ennast proovile panna. Orienteerumise lõpetasime Vabaduse väljaku taga olevas pargis, kus meid siis lõplikult ära ristiti. Õhtul istusime ühikas ja hävitasime ühes armsas ja koduseks saanud toas mu Malibud ära ja veetsime niisama kvaliteetset aega.

Täna hommikul oli mul ainult üks tund ja selleks oli vene keel. Ühtlasi oli tegmist ka mu selle aasta viimase tunniga...Natukene kurb on mõelda, et pean ära minema, sest kõik inimesed on ni kalliks saanud ja hoiavad mind nagu oma pere. Kuu ajaga on saanud selgeks, et noorsootöö õpilased ja vähemalt mõned sotsiaaltöö omad ka, on maailma sõbralikumad ja hoolivamad inimesed üldse. Pikema jutu sellest tundest saan kirjutada alles järgmine nädalavahetus kui on lõplikult minek. Aga jah, tulin täna rongiga koju, sest tädi polnud Tallinnas. Rong oli vägaväga ülerahvastatud. Nüüd juba olen kodus ja proovin puhata, tehke teie ka seda.